Unejutt nr13

"Kas sa oled siin?" 

"Jaa,"

Õhtu sulas aeglaselt öösse. Inimesed lõpetasid üksteise järel oma sehkendamised, juba olid lapsed magama jäänud, püüd oli kord täiskasvanute käes. Magamistoast kostis üksikuid jutukatkeid, aina hõredamaks jäi sõnade lend õhus. 

"Kuidas su päev läks?" 

"Pole viga, köögis läks tangude karp ümber ja nüüd on kapi taga paari päeva varu võtta. Kui perenaine muidugi kappi seinast kaugemale ei tõmba, ta mõnikord teeb niimoodi. Täna sain kõhu korralikult täis. Ja sinul, kuidas sul on olnud?"

"Täna paistis päike, aknalaual oli lausa soe magada. Muidu oli päev päris harilik," 

Päike. 

Seda oli talvel harva. Hiir ise ei mäletanudki millal ta viimati päikest nägi, varjudes liikuja ja öösel toimetaja nagu ta oli. Kass, tema muidugi oli rohkem kursis. 

"Millal sina viimati päikest nägid?" Kass teadis kuidas soola haavale hõõruda. 

"Enne kui sisse kolisin, majas ei ole just palju kohti kus päeva ajal liikuda," Hiire hääles oli tilluke kibedus sees. 

"Aga kes sind keelab," muigas kass vuntsi. 

"Ära hakka jälle. Räägi parem mis uudist?" 

Oo, suur uudis oli jagamist ootamas tõesti. 

"Nad võtavad koera!" 

Nüüd oli kibedus kassi jutus, "nad võtavad suure koera, alguses on ta muidugi kutsikas, aga siiski,"

"Mul on kahju, tunnen kaasa. Kuidas sa tulevikku ette kujutad?"

"Mina olen siin esimesena!"

"Jah, ma saan aru, aga ikkagi koer..?"

"Mul on küüned, panen ta kohe alguses paika,"

Veendumus hääles oli habras, kuid olemas. "Kuidas ma sind aidata saan?"

Vana tuttav ikkagi. Kass vaikis. Ta lamas tugitoolis kerra tõmbununa ja kujutles oma elu majas kus oli koer. Kas seesama tugitool jääb ikka talle? Kuidas toidukausiga jääb? kas ta saab tulevikus piisavalt paisid? Muremõtted ei lasknud kassil isegi korralikult nurruda.

"Kuidas ma aidata saan?" kostis tugitooli alt hiire hääl.

"Ma ei tea, sööd ta toitu äkki?"

"Ma olen koerte toidukausse enne näinud, need on kapi alt väljas nagu sinu omagi, ma ei saa sealt söömas käia. Sina oled ju ka majas,"

Õige küll. Kass ei saanud midagi sinna parata. Ta oli kass, ta pidi jahtima. Hiir ei saanud sina midagi parata, ta oli hiir, ta pidi põgenema.

"Olgu, sa võid ta toidukotti tahapoole augu närida, sealt ma sind kätte ei saa"

"Ma kindlasti proovin"

Kassil oli tunne, et ta on nüüd hiirele teene võlgu.

"Ma nägin, et nad ostsid kaerahelbeid, sellises hiire pildiga kotis. Tead, ära neid söö"

"Hea küll. Aitäh. Ma proovin seda mitte teha"

Ta oli hiir. Kaerahelbed olid toit. Aga ta ikkagi proovib neid mitte süüa.

"Head ööd," kass hakkas nurruma, mitte küll nii valjusti kui tavaliselt, sest mured.. 

"Head ööd," 

Hiire lipsamist põrandaliistu vahele saatis vaevukuuldav krõbin.

Öö algas.

Uni voolas üle maja.