„Kes sa oled?"
„Mina olen haldjas. Sina oled lumehelves."
„Kuidas sa tead, kes ma olen?"
„Sest ma olen haldjas."
Lumehelves ei saanud sellest päris täpselt aru, aga ta oli väga noor, ta ei saanud veel päris paljudest asjadest aru. Haldjas oli küll natuke tema moodi, mõlemad lehvitasid metsas oksarao küljes oma valgeid rõivaid, kuid haldjas oli oma oksakese küljes juba siis kui helves enda omast kinni haaras.
Helbekese jaoks oli see igavik.
„Kui vana sa oled?"
„Mina olen igavene"
Seda võiski arvata.
„Millal mina igaveseks saan?"
„Sina sulad kevadel ära, sa ei jõua igaveseks saada."
Vastus kõlas kurvalt, helbeke oli küll noor ja kogenematu, kuid ta teadis kurbust, rõõmu, ükskõiksust ja kõiki muid tundeid, mis nende vahele ja servade taha jäid. Sellised nad, lumehelbed, juba olid.
„Ma ei taha sulada.."
Haldja sõnade mõte jõudis helbekeseni nagu tuulepuhang, helves koguni kaotas oma oksakese küljes hetkeks tasakaalu. Ta peab sulama. Kevadel.
„Millal on kevad?"
„Ma arvan, et sa üllatud, kui ruttu kevad saabub."
Kui lumehelves oleks saanud, oleks ta nutma hakanud. Nutta ta ei võinud, ta oleks siis sulanud. Kurb oli ta küll.
„Ma ei taha sulada... miks sina ei sula?"
„Haldjad ei sula."
Imelik, kuid haldjas ei kõlanud seda öeldes rõõmsalt. Helbeke tundis kurbuse ära.
„Sa pole rõõmus, miks ometi?"
„Miks ma peaks rõõmus olema?"
„Sina ei sula ju kevadel ära, sina näed kevade taha..."
„Ma olen seda näinud. Kevadet olen näinud, suve, sügise hakul ma sündisin.. Nüüd on jälle talv ja ma tean niikuinii, mis tulemas on, aga ma olen väsinud."
Lumehelbeke mõtles haldja sõnade üle, need olid täis uusi sõnu – suvi, sügis... kevadest ta just kuulis, aga miline ta on, see kevad?
„Mina tahaks neid kõiki küll näha..." ohkas ta veidi nukralt.
Vaikus tuli nende vahele, kummagi pea oli täis erinevaid mõtteid. Rõõmu ei olnud.
Kuid äkki hakkas haldjas särama.
„Sa tahad tõesti näha kõike, mis on kevade taga? Suve ja sügist ja kevadet ennast? Tahad?"
„Jaa, muidugi" lumehelves oli üllatunud. „Kevad kõlab nii heledalt..ja ma ei teagi, mis on suvi või sügis, muidugi tahan ma neid näha!"
„Me peame vahetama kehasid. Täiskuu aitab, just täna öösel on täiskuu. Me peame teineteist kõvasti kallistama ja soovima, sellest piisab, kui soov tuleb südamest. Vaata oma südamesse, kas su soov on seal?"
Lumehelves vaatas oma kuuekiirelise südame kõige sügavamasse soppi. Soov näha kevade taha oli seal juba juuri ajanud, välja rebida saanuks seda vaid südame kildudega koos.
„Pea meeles, et see, mida me praegu teeme – seda saad ka sina kunagi teha, aga siis peavad jälle soovid kokku sobima nagu võti ja lukk. Sina pead tahtma sulada ja keegi teine peab kandma soovi elada läbi aasta või kaugemalegi. Täiskuuööl peab kõik toimuma, kui teine sulab enne täiskuuööd..." Haldjas ohkas...
„Miks ma peaksin tahtma sulada?" imestas helves.
„Mina mõtlesin kunagi samuti" ütles haldjas rahulikult. „Sa ei tea kunagi, millal küllalt saab."
Ei, minul ei saa kunagi küllalt, oli helves veendunud.
Ta ei tea, kui ruttu hakkab kõik korduma, käis haldjal peast läbi. Talle tuli meelde aeg, mil ta ise samamoodi mõtles – pole võimalik, et ta sulada tahaks. Aga nüüd..nüüd oli see soov kohal.
Öö tuli kiiresti nagu talvel ikka, kuu sahises läbi pakase puulvadesse ja lubas end kuuseokstel kiigutada. Temasse ei puutunud see, kuidas ta kiirtes lumi taevatähtede põldu mängis ega see, et puud oma varjusid hangedele laotasid. Ainult haldja ja helbe teineteise embuses sosistatud soov vääris ühte tema erilist kiirt. Eriline kuldne soovikiir, mille kuu oli noppinud loojuva päikese juustest, keeras end ümber embajate, noppis soovid ja andis need täidetuna tagasi.
Hommikul algas kevade esimene sula.
Haldjas, kellest oli saanud helves naeratas ja sulas enne kui helves, kellest oli saanud haldjas teda tänada jõudis.
Tänulikkus jäi kuhugi tema haldjasüdame sügavusse alles.
Kevad oli tulemas.
„Ma saan nüüd teada..."
Helves, kellest oli saanud haldjas tundis juba tulevaste vete ja õite hõngu oma haldjalikus kehas.
„Ma saan teada..."
Sulavee sulin oli sel aastal eriti hele ja rõõmus.
