Laupäev. Selline...

Mida võib teha laupäeva õhtul.
Võib ju vaadata lava peal häid näitlejaid, kes mängivad halbu näitlejaid, kes tahavad olla head näitlejad.
See tuli neil hästi välja. Head näitlejad ikkagi.
Vaheajal võib vaadata teatripublikut. Liiga kitsaste kleitidega naisi liiga laiade pintsakutega meestega. Noori paare, kes on koos sellepärast, et neile meeldib koos olla. Noori mehi noorte naistega, sest neile meeldib nende naistega olla. Vanu mehi koos noorte naistega, sest neile meeldib, et neid nähakse koos noorte naistega. Vanu daame, kes tegelikult on lihtsalt vanaks jäänud tütarlapsed. Teisi daame, kellest vaadatakse nii sügavalt läbi, et nad peavad oma olemasolus kindel olemiseks end akende peeglist kontrollima.
Võib vaadata maale seintel. Keegi on maalide nimed ja maalitehnika kirjutanud järjest. Nii loengi: "Usaldus õli". "Lõputu õli". "Lahendus õli". "Ära õli".
Väga palju õli.
Maalid olid mõtlemapanevad, kuid lumma rikkus libe pealkirjaõlisus.

Koju jõudes lugesin ühe hingetõmbega läbi "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" ja tuletasin meelde Ritsiku postitust, mitte konkreetset sisu, vaid pealkirja ning mõtlesin, et no selleks pole küll palju vaja. Või ehk peab varem midagi ikka väga sügavalt pekki läinud olema, et sellisest õhtust piisab jõe jaoks.
Aga akna peegelduses olin ma olemas.


*

Loen tähti pimeduses,  nemad loevad mind

Kõik loeb mis peidus unenägudes ja ilmsi

Kui tunnen hästi tähti, olla võin ka lind

Siis tähekaart mu tiibu juhib ja mu silmi

Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu

Öö vaikib,  öeldes nõnda ainult  tõtt

Nii vaikne, et on tunda aja sirbi rutt

On selles hääletuses oma veider võlu

Nii nagu sõnades on oma haarav lumm

On lummavamgi olla vahel tumm