Hajameelne

Kui mitmes kord juba, armas aeg, KUI MITMES kord ja ikka sama lugu.

Kaup oli korvis, seda polnud palju, sest lõppude lõpuks on viimasel ajal poeskäigud olnud pea igapäevased. Põhjuseks tunne, et midagi on meelest läinud, midagi tähtsat. Aga mis see ometi oli?

Nüüd seisis Ella, nagu ta kaks viimast kuud igal tööpäeva õhtul teinud oli, riiulite vahel ja murdis pead.

Sool?

Tikud?

Küünlad?

Tangud?

Lambipirnid?

Mis see ometi oli...

Seekord jäi silma tualettpaberirullide virn.

Äkki siis...? Eks see kipu kogu aeg meelest minema, võtaks kohe kaks pakki.  Kuidagi ei taha meelde tulla, kas majapidamises oli mingi varu või ei, no ja kui oligi siis ega nad hapuks lähe.

Kodus tualettpaberit sahvrisse pannes oli tükk trügimist, et uusi pakke teiste vahele suruda. Oleks riiulid vähe tühjemad olnud, polekski nii hull, aga kui küünalde karbid veel kuidagi virnas püsisid, siis tikupakid kippusid vähimagi liigutamise peale riiulist alla varisema ja kukkudes lambipirnide kergeid pakendeid kaasa vedama.

Ega nad hapuks ei lähe, ohkas Ella uuesti.

Kui, siis ainult vastu sahvri tagaseina surutud seebikarbid, sein oli niiske ja seebid läksid kergelt libedaks. Midagi muud seepide asemele panna Ella ei osanud, kõik kartis niiskust. Äkki ikka paneks küünlad, need ehk läbi ei ligune?

Ella jättis sahvriukse lahti, et kuivem köögist tulev õhk sahvrit soojendaks.

Kohv oli ka just valmis saanud, Ella valas tassi täis ja sättis selle keeksikarbi kõrvale lauale. Selle koha peal oli hea istuda ja sahvri ukse vahelt sisse vaadata, Ella lootis, et pilk riiulitele suudab mällu salvestada kogu kaubasortimendi, mis sinna kogunenud oli.  Tangud ja sool täitsid küll teist, selja taha jäävat kappi, kuid ega siis kõike saa korraga näha. Tuliuusi sokke täis kummutisahtel oli niikuinii teises toas.

Tükk keeksi alustassil, värske kange kohv, soe tuba.

Peaaegu ideaalne, täiuslikkusest oli puudu vaid suhkur toosis. 

Vist juba kuues kui mitte seitsmes nädal jutti jõi Ella mõru kohvi. 

Suhkur oli otsas.