Peale kaklust

Ühes ja samas fraktsioonis on:
parteikooli lõpetanud pühendunud täitevkomitee ametnik ja temaga koos inimene kelle loosungite seas pindalalt suurim on "ära vali endist kommunisti!",
tõsimeelne nats, kes on oma talumatu käitumisega saanud paarist kõrtsist bänni ja kõrtsikakleja, kes on esinenud noornatsi kohta avaldusega, et too joodik tuleks partei vinnivaba pale huvides erakonnast eemaldada.
Neile pole muud vaenlast vajagi,  neerud kaklevad põrnaga ja keskkõrv on põiega tülis, sisevaenlane ühe kaabu alt omast käest võtta.
Samal ajal on misogüünses riigis, kus paljudel on raskusi presidendi sooga leppimisega, ametisse tõusmas naispeaminister.
Ekspeaminister, mees, kes ei näinud uues valitsuses enda jaoks muud kohta kui jälle ainult peaminister, on valiku ees, kas loobuda kolmveerandist oma põhimõtetest ja saada valitsusse või rääkida neli aastat opositsioonis, mida koalitsioon valesti teeb.
Valitsusse on pääsemas erakond, kelle põhilubadus on inimeste pensioniks kogutud raha laialijagamine. Mitte selle raha kasvatamiseks paremate võimaluste otsimine, vaid "näh, teie raha, tehke mis tahate!".  Kihlveokontorid võiksid rikastuda, panustades küsimusele mitmendik rahvast on piisavalt ettenägelik ja otsib võimalusi vanaduspõlve kindlustamiseks.  Kardan, et "seegid igasse külasse!" võiks olla tulevikus uus sama erakonna valimisloosung.
Aga oleks võinud hullemini minna, palju hullemini.
Peaasi, et ei tuleks valitsust "naised, kandke lauda pensionifondide raha eest odavat viina ja siis läheme peksame musti ja pedesid!"

***

Eile oli vastlapäev. Sõin kuklit ja lasin kukalt pügada. Nüüd on pee paksem ja pea pisem.