Joonatan Suures Linnas

Joonatan oli maapoiss. 

Võibolla on mõistlikum öelda, et Joonatan oli maamees, aga poissmehe-, või mis seal väga salata, vanapoisiseisus lubas teda ikka veel maapoisiks nimetada.

Joonatan ei olnud talvel kunagi päälinnas käinud. Talv oli rohkem nagu ahju kütmise ja kodus magamise aeg, sellepärast ta ei olnudki Suurde Linna talvel saanud. 

Sügisel, kui nüüd mõtlema hakata, ei olnud ta ka seal olnud. 

 Korra koolipõlves kevadel käis Joonatan koos teistega linnas teatris. Seda ta mäletas, etendus oli tore, etenduses löödi üks kuningas maha ja prints läks seepeale peast sassi ja printsi pruut ei olnud suurem asi ujuja, uppus purskkaevu ära ja ...kui nüüd uuesti meelde tuletada, oli etendus päris hirmus. Aga pärast teatrit sai Joonatan pisikesest rohelisest putkast jäätist osta ja see tegi tal kurgu nii haigeks, et Joonatan ei pidanud nädal aega koolis käima, nii, et tegelikult oli ju ikkagi tore see linnaskäik. 

Suvel oli Joonatan kohe mitu korda linnas käinud, suvel käis Joonatan naabrimehel abiks. Naabrimees ehitas maja ja siis pidi mõnikord linnast igasuguseid asju tooma. Kord käidi telliste järel - see käik oli igav, Joonatan aitas kivid kärusse laduda ja hiljem naabri õues käru pealt maha lapata, selja võttis natuke kangeks ja kogu lugu. Teine kord - jälle naabrimehega - sai linnas suures mööblipoes käidud, see oli küll huvitav. Küll ikka tänapäeval tehakse mööblit, eks ole, igale küsimusele on vastus poes olemas. Pärast sai lihapalle ka, need ei olnud suuremat midagi, Joonatan oskas ise ka paremaid teha. 

 Praegu oli talv. 

Joonatan oli talve hakul hakanud alevis rahvatantsu tantsimas käima, konstaablipreili ise kutsus. Alguses oli natuke imelik, Joonatan ei olnud mingi tantsulõvi, nagu laul kõigi meeste kohta valetas, aga mehi oli rühmas vähe ja keegi Joonatani ära ei ajanud. Mida aeg edasi, seda vähem ta paariliste varbaid tammus ja aina harvem juhtus, et Joonatan tantsupõrandal käpuli käis, nii, et asi läks ikka paremaks. Pärast tantsuringi kutsus konstaablipreili mõnikord Joonatani isegi alevi kohvikusse saiale ja kohvile. Konstaablipreili kutsus muidugi kõiki, Joonatan läks ikka kui kutsuti. Nii, et kohvikus Joonatan käia oskas. Tuli kohvitassi kenasti hoida, saia ei olnud kena korraga suhu toppida ja kui saia asemel oli kook pidi kooki lusikaga sööma. 

 Oeh, näe kui kaugele jutu algusest nüüd eksitud on. 

Talv oli käes, tantsusid oli Joonatan juba pea poolteist kuud õppinud ja konstaablipreili ütles järjekordse tansude õppimise õhtu lõpuks suure uudise.

Nii ütleski: "Suur uudis! ülehomseks on meid kutsutud Pealinna Peaväljakule Jõuluturu lavale kolme tantsu tantsima!" 

Tantsunaised kilkasid, tantsmehed mühistasid naerda. Joonatan sai aru, et tema peaks ka naerma, no ta siis naeris natuke. Viimasena. Kui Joonatan aru sai, et teised on vakka jäänud, jäi tema ka kuss. 

Seejärel rääkis konstaablipreili, et ülehomme peavad kõik vallamaja ette kogunema, sealt saab siis bussiga linna ja pärast tantsimist võivad kõik natuke aega linnas ringi vaadata. 

Nagu konstaablipreili oli rääkinud, nii ka läks. Lava oli pisike nagu vallamaja lava, tants mahtus kõigi oma kaartega kenasti ära, Joonatan ei astunud kordagi kellelegi varba peale ja komistas ainult üks kord - lava trepilt maha minnes, aga trepp oli libedavõitu tõesti. Osa Linnaplatsil olnud inimestest jäi seisma ja tantsu vaatama ja plaksutas iga tantsu lõpus päris kõvasti. Neile ikka meeldis, ega nad muidu poleks plaksutanud.

Tantsijad panid joped käiste ja kuubede peale ja hajusid platsi peale laiali. Joonatan ei tahtnud kuhugi minna, inimesi oli palju, lärm oli võõras, midagi osta ju ka ei olnud vaja. Äkki võttis keegi Joonatani käest kinni. 

"Mis sa seisad sedasi, kuhugi minna ei tahagi või?" Konstaablipreili hääl oli natuke murelik.

 "Inimesi on palju, lärm on võõras, midagi osta ju ka ei ole vaja" ütles Joonatan.

 "Kas sa midagi sooja juua tahad? Teed või kohvi või äkki kakaod?" 

Kakaod oleks tahtnud küll. 

Nii Joonatan ka ütles.

 "Kakaod jooks küll" 

Konstaablipreili tõmbas Joonatani kätt natuke tugevamini. "Tule!" ütles ta juhuks kui Joonatan poleks sikutamisest aru saanud ja vedas Joonatani kohvikusse. 

See kohvik oli peenem kui alevi oma. Alevis pidi igaüks oma koogi ja joogi ise leti juurest lauda tooma, siin juhatati Joonatan ja konstaablipreili lausa lauda ja anti mapp menüüga näpu vahele. Konstaablipreili aitas Joonatanil pikast nimekirjast õiged asjad leida. 

Juustukook ja kakao. Konstaablipreili võttis sama. Kakaod toodi kohe suur kruusitäis, vahumüts kuhjaga üle ääre kerkimas. Konstaablipreili sai esimese lonksuga endale valged vuntsid ette.

 "Nüüd oled sa konstaablihärra", ütles Joonatan, "sul on vuntsid ees." 

Konstaablipreili itsitas. Joonatan muheles. 

 Tassi all, alustassi peal oli pisike ümmargune paberitükk. Sellele oli midagi kirjutatud. 

"Sul on väga kena profiil" oli Joonatani paberil kirjas.

"Sul on särav naeratus" oli konstaablipreili paberil. 

Kohvikus läks päris palju aega, vast natuke enne bussi peale kogunemist läksid nad kahekesi minema. 

Eks ikka oli ju tegemist ka, ei olnud Joonatanil lihtne oma profiili nii sättida, et see kõigile kenasti kätte paistaks ja konstaablipreili väsis naeratamisest isegi natuke ära. 

Joonatan võttis bussi peale minnes konstaablipreilil käest kinni, et too väsinud peast kogemata ära ei eksiks. Igaks juhuks hoidis ta end korralikult küljega preili poole, et too tema profiili näeks. 

Seda, et konstaablipreili muudkui naeratas nägi ta silmaurgast ikka.

***

 

Enesetunne on nagu munal mikrouunis.

Isegi lõpptulemus oleks etteaimatavalt enam-vähem sama: ilgelt palju kasimist ja kasu ei mingit.

Talv on ilus. Ja õudne. Ja ilus. 

Kuu terav sirp teeb hommikule keisrilõiget 

ja vastne päike nutab nagu lapsed ikka 

Ei kosta linnu häält, ei looma kauget hõiget 

Üks öö on möödas, minevik taas rikkam 

Üks öö on möödas, tulevikust võetud 

ja pandud mineviku sassis riiulisse 

Päev vennatu ja ööd on ikka õetud 

Vaid veidi veel. Pilk pöörat' kevadesse

Triibulised

 Olete kuulnud tuulerõugepeost?

Jaa, ma ka väga ei ole, mis siis, et tean peo põhjust ja oodatavaid tulemusi.  

Emad tassivad oma lapsed kokku kellegi juurde, kelle laps on tuulerõuged kusagilt üles korjanud ja kõik siis loodavad, et kokku kogutud kamp näpib üksteist ning köhib usinasti, et ka seni terved põngerjad korralikud kärnad ning palaviku saaksid. Pidi parem olema kui vaktsineerimine. Ma olen ses osas muidugi eriarvamusel, aga ega minult ei küsita. Oleks oma lähedased sellised, siis saaksid nad mu käest nõuandeid ka küsimata nii, et küll saab, see on kindel.

Musta katku ja rõugete ajal selliseid pidusid vist väga ei peetud.

Meitel oli firmas koroonapidu. Nüüdseks on kena veerand pea sajasest kambast kummuli, hoian pöialt, et tervenemine oleks kiire ja korralik. 

Koroonapeo nime sai see jämm tagantjärele, kuniks kestis, oli kõik lõbus. 

Ma siin "mõtlen oma peaga" ja (ptüi-ptüi-ptüi!) hakkan enda puhul tundma nagu oleks ma kuulikindel. Jutustasin peo ajal mitme kolleegiga nii lähestikku koos, et kui kellelgi meist olnuks täid või sügelised oleks need juba kõigil, hääled olid meil valjud (teate, kui kõva lärmi Smilers teeb?), nüüd on teised kõik tõbised, mina oma kahte triipu kuidagi kätte ei saa.

A ma olen värskelt poogitud ka, gripp ühes ja koroona teises õlas, sinikadki veel paranemata.

Tervist teile kõigile!

Nurjatu Novembri lõppakord Lendavalt Konnalt

 

Esialgne variant oli venekeelne, sealjuures mitte LK omalooming, kuid piisavalt kõlvatu, et seda mitte originaalis esitada.

Tõlge naaberrahva lopsakast lugemusvarast:

Käes ongi lõpp

Novembrikuul

Mind selga nügib

Jäine tuul

Nööpaugus lill

Ja taskus sent

Ning pükstes 

Imet ootav telk

Detsembris käitume siivsalt.

Juhus

 

"Vabandust, aga siit täna läbi ei saa!"

Kuidas? Kuidas nii? Kõik oli ju... kõik oli ju täiesti korras, mitte ühtegi takistust ja nüüd..?

Automaatselt proovis ta kõnelejast mööda astuda. 

"Kas te ei kuule? Täna siit läbi ei pääse!" Helkurvestis inimene tõstis käe ja oli valmis teda tagasi lükkama.

"Mul on vaja.."

"Minge alumise silla kaudu, see ei ole ometi kaugel!"

Alumine sild. Sealt ei olnud mõtet mina, see oli pontoonsild, vastu vett. Vaja oli kõrget silda. Väga kõrget.

Aga sinna ei lubata.

"Vaja on."

"Alumine sild, alumine!"

Teda lükati tõesti tagasi, ametnik pani käe ta õlale ja proovis teda taganema sundida. Ta proovis veel kord, kuid tundis, et tahe pole enam see. Aga jah, ta proovis siiski.

Nüüd pöörati ta jõuga ringi ja lükati liikuma.

"Sa ei saa siit täna läbi, saa aru!"

"Miks?"

"Remont on, lihtsalt ei saa läbi" Ütleja vaatas norgus kuju enda ees ja ohkas vabandavalt. "Mõni teine kord, kulla inimene, mõni teine kord"

Mõni teine kord.

Olgu siis nii.

Kodu ei olnud kaugel.

Kirjake esikulaual kukkus ukse avamise tuulest laperdades maha.

Telefon oli prügikastis põhja libisenud, hapukoorepakist voolanud sodi oli selle läbi leotanud ja ekraan oli pime.

Ta pillas telefoni köögipõrandale, kui katki, siis katki, las olla.

Esikust üles korjatud paber oli tal näpus.

"Ma ei taha enam, ma olen väsinud"

Nutt tuli äkki. Nagu vihm kevadel, pesi see midagi maha.

Ta teadis, et tollele sillale ta enam ei lähe. 

***

 Ma pidin täna minema oma haiget koiba ja hinge perearstile eksponeerima, aga õde kutsus mind eksikombel teise maakonna arstipunkti. Maakonna piiril elamise omapära.

Nüüd öeldi, et tule teine kord, isegi aeg anti kunas tulla ja koht kuhu saabuda.

Ma ei tea, kas ma nüüd enam tahangi sellele sillale (elik siis arsti juurde, ärge saage valesti aru) minna, ausalt. See on päris kole kui palju vaimujõudu ma sellisteks asjadeks varuma pean.

Notsembrikiun

 

Viriseda tahaks. Virisemine on ohtlik, inimesed võivad lohutama tulla ja siis peaksin ennast justkui lohutatuna tundma ja seepärast vähem virisema ning oma tänulikkust välja näitama. Mis mõttes võetakse mult õigus kiunuda oma raske elu, kehva tervise, nälja, külma, pigistavate aluspükste (see on praegu moes!), kolistavate teise korruse naabrite ja litsakate kasside üle, ma küsin? Olge hoiatatud, ärge proovigegi!

Elaks aastalõpu pimeduse üle. Hakkaks nagu vang oma sängi kohal pimedusregistrit pidama, kriipsuke iga tontja päeva kohta ja iga viies kriips eelmisest neljast risti läbi? Ah, et see ei klapi seitsmepäevase nädalaga? Miks peaks, nädalavahetused on sama sünged.

Nelikümmend kaks kriipsu saaks kokku, iga järgmine eelmisest lühem. Neljakümne kolmas on juba midagi paremat, terve minut valgust nagu maast leitud. Aga enne võtan kätte ja suren kahekümnenda kriipsu tõmbamise ajal maha ning kuuesaja aasta pärast kui mu muumia avastatakse on arheoloogidel peamurdmist oi kui palju....

Jutuks hea küll.

Aa, teatris käisin. Jälle, muidugi, janti vaatamas. Pilet oli ostetud helgemal, valgemal ajal, praegu vaatasin laval käivat pila ja mõtlesin, et kas, te, tuutud, ei tea, et õues on pime ja kollid? Ja pärast etenduse lõppu püherdasin oma meeleheites teatri õues lumehanges, sest pori oli otsas. No hea küll, tegelikult oli lihtsalt libe. Ei, tänan küsimast, ei olnud valus, mul on sisseehitatud padjad.

Aa, tööl läheb samuti kehvasti, et ma ei unustaks. Küberrünnakust juba toibume, nüüd lendas osa tehasest natuke õhku. Ja ma ütlen teile ausalt, et legend võluvatest mundris ja musklis pritsumeestest on räme vale, suurem osa neist on kõhukad ja kole pisikest kasvu. Ja ma nägin neid palju, tosin ekipaaži käis end näitamas, nii, et ei olnud see mingi "tegelikult olen ma kotkas, lihtsalt vahepeal olin haige!"-üksikjuhtum. Aga mine tea, keerulised ajad, need võisid ka päkapikud olla. Inkognito.

Tumedate soovide varjundid

 

Suurlinna agulis rändas üksik rahutu hing läbi öiste baaride ja klubide. Tema kahvatu nahk oli kui eriline raamat, kuhu kirjutatud verega. Igal armil oli rääkida lugu.

Olles loobunud uskumast uinumisel saabuvat lunastust, asus Milo igal õhtul teele, lootes läbi pimedaimate ihade leida leevendust halastamatule insomniale. 

Milot oli alati tõmmanud masohhismi sügavustesse, ta otsis öödeks kaaslast, kelle sadistlikele soovidele vabatahtlikult alistuda. Ta ihad ei tundnud piire, ta keha ei tundnud valu, ta eksistents keerles ümber  igatsuse kogeda aina sügavamale tungivamaid lihalikke kannatusi.

Enamasti oli hommik, mil Milo taandus oma eraldatud peidupaika, valusam kui öö. Värsked kirvendavad haavad ja üksindus. Mõõtmatu tühjustunne oli muutumas lõputuks piinaringiks, mis vaid suurendas uinumist segavat ängi ja tõukas ta hullumeelsuse äärele.  

Ühel ööl, olles alla andnud kellegi leidmise osas, kohtas ta baari hoovis Ashi, kelle liigutustes oli midagi kiskjalikku. Selle tähelepanuväärse tundmatu tumedates silmades oli meeleheide, mis peegeldas Milole tema enda oma. Milole tundus järsku, et nende vahel on side. Et Ash, kelle nime ta veel ei teadnud, mõistab tema eriskummalisi ihasid ja tema omakorda Ashi omi. 

“Tule,” ütles Milo Ashi juurde astudes ja teda käest tõmmates. 

“Ei!”

“Vabanda, ma mõtlesin, et…” jõudis Milo öelda enne kui teda tabas löök. Et mitte kukkuda, haaras ta Ashist, nii et viimase särk rebenes. Nad mõlemad kukkusid. “Sa lõhkusid mu riided,” ütles Ash karedal häälel ja surus Milo põlvega vastu maad.  Milot tabas hirm, ta ei suutnud enam Ashi kavatsusi lugeda. Peagi rabelesid nad hingeldades räpasel maapinnal. Milo ei suutnud end vabaks rebida, nende jõudude vahekord tundus võrdne. Järsku Ash naeratas ja kõik tema ilmes ütles, et Milo ei olnud siiski algselt eksinud. Ashi huultelt tilkus verd. Ei olnud aru saada, kummale see kuulub. See maitses metalselt ja magusalt.

Sel hommikul ei läinud Milo koju üksinda. Ta oli leidnud armastuse, mis pani ta proovile viisil, mida ei saa ette kujutada. Armastuse, mis ületas sureliku maailma piirid. Iga öö oli ekstaasi embus. Iga öö oli toores nauding. Iga öö otsisid nad uusi viise valu tundma õppimiseks. Iga öö oli kui erootiline kunstivorm, mis jättis Milo nahale üha uusi lugusid. See oli tormiline teekond, mis kompas mõeldamatut. Mis ületas kõige äärmuslikumad ihad. Kus puudusid turvasõnade piirangud. Nad andusid pimedusele ja kaotasid end joovastavas eufoorias, mida mõistsid vaid nemad kaks.

Vaatamata armastusele Milo vastu, tajus Ash ühel hetkel, et tunneb puudust une õrnadest naudingutest. Puudusest sai nälg. Igatsus, mis sosistas oma veetlusi. Mis pani võõristusega vaatama oma ihade köidikutele. Naudingu ja piina piirid hakkasid hägustuma. Enam ei olnud selge, kes piinab keda. 

Sel ööl ei olnud enam hammaste puudutust õrnale lihale. Ash hammustas. Kogu jõuga. Vihaga segatud agoonias, veenidesse imbunud insomnias. Soe ja pisut kleepuv karmiinpunane ookean, mida päevavalgus üha tumedamaks värvis, tõotas talle midagi. Isegi kui mitte midagi, siis vähemalt und. 

Ema ahahaiku

 

süda tuksumas

väljaspool minu rinda

teeb tihti haiget

/*/

iga uks 

mida olen kunagi avanud 

kõik roostes hinged 

külmad lingid 

pimedad ruumid 

kõrged lävepakud 

kõik 

tuleb igal sügisel uuesti läbi käia 

otsida seda last kes mõtles esimest korda 

et 

et 

et

milleks?

leida ta ja öelda, et tead, kullake, sul on õigus. 

ma ei leia teda 

muidu ma ei otsiks

Naughty November, Öövik

  Raisakulli 69 halli varjundit, skaala tumedamast otsast.

Stocholm, eskapism, kolmas

Esimene pealelõuna Rootsi territooriumil 

Peale krüptidest, mida nimetatakse muuseumiteks, pääsemist leidsime, et vajame enam valgust ja õhku. Ja kui me juba oleme Põhjamaade Veneetsias, siis paadireis on lahendus. Koos selle lõõgastava otsusega kadusid taevast tumedad pilved ja oktoobripäike ilmutas end loetud tundideks. See oli värskendav ja valgusküllane kogemus, rääkimata uutest vaatenurkadest Stockholmile. Fotografiskale lähenedes ütlesin, et see oleks edasist teed arvestades õige koht väljuda, kuid ... milleks. Elu on ilus ja ilm on ilus ja aega meil on. 

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui on soetatud 24h kuni aasta kehtiv Stockholmi ühistranspordikaart, siis ärilistel hop on hop off paatidel ja bussidel suuremat mõtet ilmselt ei ole, sest ühistransport on üliefektiive, sh paadid. 

Otsustasime Södermalmi servast oma öömaja üles otsida.

Nimetatud üliefektiivne ühistransport sõidab vahel vales suunas. Ja vahel lähed ise vales suunas. Oled ülidefektiivne. Asjaolu, et metroo viib meid sihtkohast kaugemale, hammustasime ühe peatusevahega läbi ning vahetasime suunda, kuid edasi läks keerulisemaks. 

Vaatasime soovitud metroojaamast väljudes kaarti, mis pidi viitama, kus asub trammipeatus, mida meil vaja on. Maakas leidis, et see on “vasakule ja trepist alla”. Ma ei olnud päris kindel, et plaani saab tõlgendada seda pidi, kuidas me parajasti näeme, kuid kehitasin õlgu ja võtsin seisukoha “ma järgnen sulle pimesi kõikidele allakäigutreppidele”. 

Saja meetri ja mõne minuti asemel sattusime paaritunnisele seiklusele. Millel ju ka iseenesest midagi viga ei olnud. Lonkida pikalt mööda mürarikast teeäärt, mis oma sildadega meenutab Lasnamäe kanalit. Kõik oleneb seltskonnast. Avicii Arena oli nagunii plaanis, kuigi mitte nii valges, õhtul ja öösel näeb see valgustatuna oluliselt ägedam välja. 

Google Maps oli mul viimase telefoniga kas häkitud või viirusega nakatunud või vaenulike võõrriikide poolt üle võetud; maakas nentis sama Uberi kohta. Lahenduse leidsime hiigelsuurest kaubanduskeskusest. Õigemini mitte keskusest, vaid Rimis käinud rootslannast, kes pani pika puuga igasugu äppidele ära ning me leidsime endist mõnesaja meetri kaugusel asuva trammipeatuse vaevata. Inimesed on ikka imelised olevused! Mõnikord. Vahel harva. 

Trammi pealt koopasse jõudmine läks, endiselt Google Mapsi vandudes, võrdlemisi valutult. Nagu ka sinna sisenemine. Mulle meeldivad teenindava personalita kohad ja uksekoodid – ei mingit mõlemapoolset pealesunnitud viisakuste vahetamist. Stuudiokorter oli sümpaatne, varustatud kõige vajalikuga; minu arvutuste kohta oleks seal ka pikemalt e kuude kaupa Stockholmis peatumine täitsa arvestatav võimalus. 

Esimene õhtu ja öö Rootsi territooriumil 

Peale koopa, eriti selle köögiosa inspekteerimist seadsin sammud lähedal asuvasse COOP-i poodi. Maakas ei soovinud kaasa tulla, teatades, et läheb hoopis mingit muda maha pesema. Mudaelanikud loputagu end pealegi. Ütlesin vastu, et “mina igatahes lähen poodi ja duši all käimine jääb laupäevaks, olgugi, et ma olen terve päeva higistanud kui orikas.” Maakas heitis kõõrdpilgu, kuid ei öelnud midagi. 

Rootsi COOP-i jõudes, avastasin, et olen kaotanud oma ostunimekirja. Ja üleüldse on see pood vähe teistsugune kui meie Konsum. Mille võib andeks anda, sest COOP ei ole tsentraliseeritud juhtimisega rahvusvaheline kontsern. Orienteerisin end ümber “tortilla tuesday” peale. 

Rootsi COOP-i hinnad on kui kangema kraadiga Selver e Kaubamaja või Solaris. Kanafilee on märkimisväärselt kallim. 

“Põrand kõigub” vigisesin tagasi tulles, õigemini tigu sundis mind seda tegema. Et ebamugavusi unustada, ütlesin maakale, et hakkan nüüd multitaskinguga tegelema. Söögi tegemise, joomise ja internetti nõmeduste kirjutamisega. 

Pidin siiski maakalt abi paluma, tunnistades, et ei ole kunagi, mitte kordagi, kasutanud mikrolaineahju. Mis tundus kõlbavat tortillade soojendamiseks. Et see talle liiga imelik ei tunduks, lisasin, et asjade, mida ma iial teinud ei ole, nimekirjas on ka näiteks juuksuri juures käimine. Seda viimast ei tahtnud ta uskuda. 

Peale sundsöömist avastasime, et me ei ole majutusasutuses üksi. 

Larissa ja Anatoli

Tahaks öelda, et Apart Direct on tuntud oma elegantsi ja prestiiži poolest, aga ma pole selles päris kindel. See-eest võiks ta olla kuulus oma kummaliste asukate poolest. Tuppa number 3009 olid oma ajutise kodu rajanud Larissa ja Anatoli. 

See duo pidi pärit olema kusagilt mööblitootmise pealinnast, mööbli lohistamise kriipimine ning nende vaidlused kostsid läbi seina. Justkui oleksid nad sinna asutanud IKEA komplekteerimislao. Võib-olla olid neil lihtsalt rollimängud või teemapeo õhtu. 

Peale läbi- ja üleelamisi võtsime aega iseendale. Proosaliselt öeldes jätkasime joomist. Süüa ei tahtnud. Aga pidi. Sai söödud. 

Edasi üritasime telekat vaadata. Maakas keelas mind jälle multikakanalil peatumast. Nii et me vaatasime midagi ja eimidagi, rääkisime millestki ja eimillestki – ma tõesti ei mäleta, aga aeg kadus mitmekordse kiirendusega. 

“Lähme magama,” ütles maakas. Lõpuks. Oleksin ammu teinud ettepaneku voodisse minna, kuid peale teatavat fopaad sel teemal ... ma oleks pigem reedeni üleval olnud. 

Ma ei saanud jälle magada. Heal juhul 2 tundi kokku, osadena. Mingid tumedad jõud hakkasid sisemuses ruubiku-kuubikut segamini kruttima, igasegased allasurutud ja kõrvale jäetud probleemid tahtsid justkui KOHE lahendust. Nii võib juhtuda kui eesli visadusega elada vaid rutiinses töö-kodu-veel rohkem tööd rattas, mis on ka üks eskapismi vormidest. “Mul ei ole aega sellega praegu tegeleda!” käib kõige muu kohta. Aga valukohad, mis ajas iseenesest lahustuda ei kavatsegi, saavad su kätte hetkel kui oled oma rattalt maha astunud.

...järgneb 

Stockholm, eskapism, teine

Esimene hommik Rootsi territooriumil

Tuletasin maakale kohvi kõrvale meelde, et tal jäi eile laeva infoletis käimata. Küsimuse osas, kas telefoni ja telekat annaks porno vaatamiseks ühendada. Maakas tegi näo, et sellist episoodi pole esinenud ja rääkis hommikusöögist, käies välja ka nii jõleda variandi nagu rootsi laud.

Mu eelmise päeva kalorid pärinesid peamiselt alkoholist. Tahke toidu energia- ja toitainete ratsioon ei ületanud ilmselt Vorkuta päevanormi, kuid keeldusin siiski, sest mõte toidust tekitas endiselt vastumeelsust.

Mitte, et 1 falafel, mida ma süüa suudaks, seda paarikümmet eurot väärt ei oleks, see oli eelmisel korral ülihea, aga laeva täituvust arvestades seisaks peagi laua kõrval lookas kandikutega näljased teismelised, kes ei mõistaks kui kaua üks kiuslik fossiil üht armetut kikerhernepalli süüa suudab.

Pudrupuhvet e Fast Lane ajas taas asja ära. Maaka jaoks. Ma võtsin täidisega täistera baquette´i. Põhjusel, et aju ütles, et peab. Sööma.

Jooma peab aga kindlasti, nii et hankisin paadi marketist enne maandumist liitri valget rummi. See oli ka enesekaitseks, vaevalt maakas mind ühes kallihinnalise pudeliga kusagile rööbastele lükkama hakkab.

Sadama ümbruses oli remont, mingisse kaugemasse metroojaama me lõpuks ikka jõudsime. Nagu ka vanalinna, kuigi meie arvamused õige peatuse osas lahknesid. Minu variant jäi peale. Ma lihtsalt ei suvatsenud end maaka soovitatud peatuses liigutada. See ajas maaka nii endast välja, et ta tormas esimesele autoteele, mida me ületama pidime, otse läheneva valge kaubiku ette. Tõmbasin ta turjapidi kõnnitee poole tagasi. “Kui sa siin praegu auto alla jääd, siis kaotan ma veel vähemalt kolmeks päevaks igasuguse unerahu ja söögiisu. Sa ei tohi seda mulle teha!” Maakas lubas käituda. Liiga palju draamat (korraga) ei ole hea.

Muuseumid

Läksime läbi vanalinna, kus ei ole autosid, keskaja muuseumisse.

See tekkis kui hakati rajama autoparklat, 1970. aastate lõpus ning avastati, et tulevase parkla all on linn, mille osas puudusid igasugused mälestused. Hämar ja põnev koht. Masendav, kõhe ja primitiivne ka. Piin. Hukkamised. Surm. Palju surma.

Maakas luges mulle eksponaatide siltide tõlkeid. Ma tänasin teda iga korra eest. Mille peale ta naerda turtsatas ja nentis, et on unustanud, et ma lugeda oskan. Ahviga muuseumis... Siis ma pidin veidi aega ise tuvastama, mida ma vaatan, kuni maakas oma giiditalenti taas realiseerima hakkas. Ma enam “aitäh” ei öelnud; las loeb.

Keskaja muuseumi uksest välja astudes võib sisse astuda Tre Kronor muuseumisse, mis on lossiga ühendatud. Ja see on vist maailma ainus loss, mis on avatud lihtsurelikele? Tre Kronor loss iseenesest hävis tules 1697, nii et praeguse lossi ajalugu on ca 300 aastat. Kusagil seal muuseumis oli üleval ka tulekahjude ajalugu - vanad rootslased olid püromaanid.

Muidu oli Tre Kronor eelmise muuseumi jätk, sihuke hämar värk.

Ja siis jõudsime lossi!

Ma ei tea, miks ma sellistes kohtades käin. Talvepaleest on mul lapsest saati trauma.

Need uhked ehitised on kulunud kivitreppidega, rusuvad, kopitanud ja vaatamata kõrgetele lagedele ning avaratele ruumidele klaustrofoobiat esile kutsuvad. Ühes inimedevuse toretseva laadaga, mida nad sümboliseerivad. Või laeornamentidega, mis õudusfilmides kindlasti mööda lage ja seinu edasi valguks, et viimanegi elu(rõõm) neelata ja lämmatada. Maitselagedusest rääkimata.

“Mõtle kui õõvastav siin kunagi oli, mul on neist nii kahju,” ütlesin maakale aevastades ja turtsudes. “Tolmulestad, külm, niiske, kopsuõletik, depressioon!” Maakas nõustus, et laed on jubedad ja tolmulesti siin ilmselt jagub.

Tähelepanuväärne oli aga see, et kõik nähtaval olevad lossi vanad kellad käisid ja näitasid õiget aega.

Lossist Tre Kronor muuseumisse tagasiviiv turvavärav ei aktsepteerinud mu pileti QR koodi, mida olin juba sisenedes eksikombel kasutanud. Ainult väljudes oli vaja kasutada. Jõllitasin ohutussüsteemi ja sellest mõne meetri kaugusel olevat ust, kust oleks õue pääsenud. “Sa pead siit alt läbi roomama,” kõlas maaka käsk. Ja ta tundus seda tõsiselt mõtlevat. Heitsin viimase pilgu ukse suunas, kust väljumine oleks kahtlemata viisakam näinud, kuid “kes meeldida tahab peab roomama” või kuidas see oligi. Oigasin, võtsin riski reisi edasine osa rootsi kardinate taga veeta ning vingerdasin turvaväravate alt läbi. Loomulikult saabus just sel hetkel mu selja tagant parv turiste, kes, oo üllatust, väljusid uksest, mida olin kaalunud. Miski tundus neid lõbustavat ja maakas pidas vajalikuks selgitada, et “asi ei ole nii nagu paistab”. Mul oli ükskõik, tegin keedutursa nägu ja mõtlesin, et ma ei kohtu nendega enam kunagi.

“Ei ole isegi lõuna ja ma olen sulle kohvi voodisse toonud ja su ees põlvili olnud,” urisesin teisel pool end jalule ajades. “Tundub kuidagi valesti, aga vastab tõele,” tuli maakal möönda. Ma tean küll, mis valesti oli. Kallasin hommikuses meeltesegadustes maaka kohvi peale piima. Ja see on “asjad, mida ma teha ei tohi” nimekirjas.

... järgneb

Stockholm, eskapism, esimene

 Proloog

Eelmisest puhkusest ja reisist ei olnud möödas kahte kuudki. 

Mis ei takistanud mind akuutset tööstressi põdemast. See on olukord, kus muutud unetuks ja ärevil olendiks, kes on kõike muud kui distsiplineeritud, organiseeritud ja produktiivne. “Ära käi nädalaid järjest puhkepäevadeta tööl,” ütles hääl minu peas. Et poole kuueks hommikul jõuda järeldusele, et kui juba töökoha uksekaart on olemas, tuleb seda siiski igal võimalikul ja võimatul juhul kasutada. 

Viiendal päeval peale ametliku puhkuse algust tegin oma peas möllavale skisofreenikule selgeks, et asi kisub jätkusuutmatuks ning panin uksekaardi lauasahtlisse. See tõbras solvus sedavõrd, et järgmised 7 päeva oli ta vait. Ja seda on ta harva. Ilmselt pean tänulik olema. 

Sadam

Reisipäeva hommikul andsin maakale teada, et meil on probleem. Et olen alla andnud küsimuses, et suudan püksid reisi kestel jalas hoida ja maakas peab ses küsimuses vastutuse enda peale võtma. Maakas leidis, et see on omapärane teema, mida ühes muude muredega annaks lahendada jupi nööri abil. Õnneks ei ela ma Veskimöldre villas, nii et peale kappide, külmiku ja praeahju revideerimist leidsin püksirihma pesukorvist.  

Solidaarsusest läksin varakult sadamasse, et maakas CityAlko hoovis üksinda tuvisid loendama ei peaks. Üritasin automaadist pardakaarte välja võluda, kuid aparaat viskas teate, et tuleb ühes dokumendiga teenindaja poole pöörduda. Saatsin maakale sõnumi, et nüüd on viimane aeg ausalt ära rääkida, millega ta hakkama on saanud, et siin mingit erijõududega strip searchi tahetakse korraldada. Maakal tundub usaldusega raskusi olevat, sest mingit põrutavat ülestunnistust ei järgnenud. 

Rutiinne Rimi külastus. 

Olin püüdnud maakat veenda, et tema blogi kommentaarides olnud prank tuleb järele teha. Palusin tal Rimis kassajärjekorras suvalisele inimesele õlale koputada ning öelda "mul on kõik korras ja hästi, seega ei mingit keppi!". Ma oleks tahtnud seda YouTube-i panna. Maakas osutus piduriks ning ähvardas pigem merre hüpata. Ega rahunenud isegi siis kui ma pakkusin, et ma lähen siis ise enne teda kassast läbi. Ma olen nende ei-dega nii harjunud, et ei hakka end veel ühe pärast kusagile uputama. 

Maakas keeldus ka strip-pokkeri tarbeks kaarte otsima minemast, nii et sel korral maandus mu ostukorvi lisaks veele enam kui 1 õlu. Kaarte müüakse laeva supermarketi kassa kõrval ka. 

Paat

Paat oli välja müüdud. Peitsime end energiliste masside eest boonusaknaga ahtris asuvasse urgu ning lahendasime “ainult loll võtab tax-free laevale Rimist õlle kaasa” teema. 

Mis iganes remondi Baltic Queen oli vahepeal läbinud - see ei hakanud silma. Isegi vaibad olid samad, rääkimata kajuti askeetlikest tingimustest. Ainult lagritsad olid marketis teise seina tõstetud. 

“Enne bingot siin paadis vist nagunii midagi väga teha ei ole,” ütlesin alkoriiuliteni jõudes ning maakat küsivalt kõõritades. Maakas sai vihjest aru, korvi maandusid Saksa riesling ning tuttav Austraalia valge. 

Joomise ja bingo vahele tundus siiski veel midagi mahtuvat. Teatasin maakale “ma lähen vaatan ringi; kui midagi või kedagi huvitavamat ei leia, tulen tagasi.” 

Maakas esitas (loodetavasti) retoorilise küsimuse, kas selle laeva keskmine kontingent minu jaoks siiski pisut liiga noor ei ole. Viimane tundub aga pisiasi võrreldes sellega, millele peale sattusin. Kas just daam ja kas just koerake, aga midagi sarnast. Eraldi vaadeldes olid mõlemad täitsa sümpaatsed, kuid loom tundus reisiärevusest põiepidamatuse all kannatavat ning kusejoast ei jäänud puutumata teki ükski prügikast ega muu vähegi vertikaalne objekt. Tardusin õudusest kui nad mulle lähenesid, taibates, et tagavarapükse mul kaasas ei ole. 

Maakas ei ilmutanud mu üleelamiste osas mingit empaatiat. 

Jõudsime hoopis küsimuseni kui vana on mitte vaid paadi keskmine seltskond, vaid inimese mediaanvanus üldse. Google ütles, et globaalses plaanis 30. Ja enda noorena tundmiseks tuleks kolida Monacosse, Jaapanisse või äärmisel juhul Saksamaale. 

Seda, mitu liitrit uriini võib üks suuremat sorti koeravolask mahutada, ei tea ma siiani ja ei ole mõtet ka guugeldada, sest Guinessi rekordite tuvastajad ei ole näinud seda, mida mina. 

Enne bingole minemist sain aru, et vaatamata kogu ilgusele oli nähtu mind siiski inspireerinud ning tõmbasin WC-ukse lahti. Ja hangusin uuesti, sest tunnetasin selja taga, väga lähedal, samme. Maakas lendas mulle hooga selga. 

“Tead, ma mõistan, et me ei ole jube kaua kohtunud, aga palun, ära mulle siia järele tule, vähemalt mitte praegu.” 

“Ma mõtlesin, et eee... nojah, siin on endiselt kitsas,” torises maakas ja tagurdas voodiservale tagasi.

Järgmise korraga saime õigemale uksele pihta.  

Bingoga läks nagu ikka. Ehk siis ei läinud. Aga tegevus oli siiski lõbus. 

Ladina sugemetega meelelahutus oli veel parem ja edasi läks programm vaid ülesmäge, kuni maakas teatas, et me peame ära minema. Ma olin üsna nördinud ning teel kajuti poole uurisin “kas sa neid jalgu nägid või?” See käis Stralighti viimase esineja kohta. Ta sai isegi aru, millest ma rääkisin. 

Ja me jõime edasi. 

Vaatamata väsimusele veetsin ma öö insomniadeemonitega, kes, erinevalt minust, olid etanoolist üleloomuliku väe ja jõu ammutanud. Magasin episoodiliselt ehk 3 tundi. Et ma ei peaks ainus kannataja olema, läksin väga varajasel hommikul laevale kondama. Fast Lane on avatud 24h. Peale teenindajate ja minu ei olnud seal kedagi. Varustasin meid apelsinimahla ja kohviga ning leidsin, et ka maaka südametunnistus ei saa ometi nii puhas olla, et rahus lausa kella seitsmeni magada. 

... järgneb

Trivia

Vigased pruudid , Prime Orchestra ja Asjad, Mida Ma Veel Teinud Ei Olnud.

Just selles järjekorras ja põgusalt. 

Üks mu klassiõde küsis, kas olen juba uut Eesti filmi vaatamas käinud, tema oli ja ta polnud põrmugi rahul. Täpsemalt – tal olevat olnud filmi vaadates tuju täiesti sandiks läinud ja nalja ei olnud raasugi. Natuke ettevaatlikuks võttis – mis mõttes – jant ja nalja pole kopka eest..? 

Aga lihtne inimene leiab oma lihtsad rõõmud ka sitanaljadest ja crossdressingust. Hea seltskond, õhtusse sobivad labased naljad ja üllatavalt toredad noored eesti näitlejad.  

***

Prime Orchestra. Sümfooniaorkestri laadne toode Ukrainast ja rokiklassika. Kui ma nende tuurikalendrit vaatan, siis näib see olevat normaalsetele inimeste võimetele kindlalt üle jõu. Järgmise kaheksateistkümne päeva jooksul on neil üheksateist kontserti seitsmeteistkümnes eri linnas. 

Pole imeks panna, et kontserdi alguses ei olnud lauljais siirust, olid poosid ja õpitud võtted. Aga siiski tõmbas pidu tasapisi isegi mind kaasa, vanad tuttavad lood olid kindlasti abiks. Kusagil keskel mängitud AC/DC Thunderstrucki saatev steampunk-multikas oli mu jaoks eriline komm. 

Kontsert kontserdiks, aga koju tulles andis tunda, et eelmisel päeval laiskusest kütmata jäänud maja oli omakorda sel päeval ajanappusest kütmata jätmise tõttu isegi pingviini jaoks külm. Õnneks on leiutatud tekid ja mul on neid mitu. 

*** 

Ma käisin täna mündipesulas. Täitsa ise, täiesti esimest korda ja tulemus ei olnudki „mehed, aidake mu  auto tiigist välja, ma ei saanud seda muud moodi loputatud!“.  Aa, lisaks pidid veel olema vahutordid soengus ja vettinud rõivas.  Need, kes selle peale panustasid said petta.

Mu töötee peal on jupp teeremonti. Vana osa kaevati põhjani välja, vahepeal oli tegu pigem põlluvaheteega, asfaldist polnud raasugi järgi. Alguses olin tubli, kodus kasisin auto vähemalt voolikuga puhtaks aga kuu ajaga ind vaibus ja lõpuks jäi nii, et „sentimeeter pole veel sitt ja mis üle selle kukub ise maha“  

Eile pandi asfalt maha. Seega on aeg auto puhtaks teha, seda enam, et nädalavahetusel saab mu triikraud uue õli, jõuluküünlad ja… ah, midagi oli veel.  Ja meie külakesse on tekkinud iseteenindusega autopesula. Jee! 

Sügis poeb südamesse. Süda saab vihma täis.

Ööeine

 

Reede.

Ei, laupäev tegelikult juba.

Kas teie saate magada, kui kõht on tühi? Ma tean inimesi, kes on hädas kui kõht liiga täis on. Siis neil uni ei tule. 

Mul peab kõht täis olema. Pea võib ka täis olla, sellest on ka une tulekul kasu, aga hing ei tohi täis olla.

Kõige hullem kooslus on tühi kõht ja täis hing, siis on hommikuks kõik lae kortsud pähe õpitud. Lapsena oli mul laes üks araablane. Või oli see hoopis türklane? Fess oli tal igatahes peas, seega türklane ikka. Siiani mäletan seda poolprofiilis, lae ebatasasustest ja värvilaikudest moodustunud büsti. Mis omakorda paneb mõtlema, et ma olin vist närva söömaga ja pahur laps, miks ma muidu lae pähe õppida suutsin.

Käisin natuke aega tagasi köögis söömas, seega on praegu tegu une-eelse sogajutuga. Enne söömist tundsin end nagu rapitud tiibadega liblikas, pärast mugimist olen nagu vennike, kellel on maailma kõige rohkem kukepilte. Teate küll seda paksu ebameeldivat tüüpi, kes oma jamad kõik lapse klattida jätab? 

Aga magab see paksuke kindlasti rahulikult nagu kass. 

Kaks viimatist reisi lähivälismaale on minus valla päästnud looma. Rändlind on ju ka loom? Hoian end vaos, kohe ja eilseks ei saa alati kõike lubada, kakskordkaks ja kumminaalmaksud, ju nõu.

Loomadest rääkides.... Ah, ei ole siin mingeid loomi. Blogi on vahepeal natuke riivatuks läinud. See on lõbusam kui lootsin ja samas pole ma midagi nii vabameelne, kui arvasin, paras joonlaud annab ennast kusagil tunda. Ma oma juttu kirjutasin kolm päeva ja see on mu jaoks ERAKORDSELT kaua.  Praegu mõtlen, et ma lasin äsja rohkem kui kuu aega vastu taevast, ma ei saanud praktiliselt kuu aega tööd teha, sest küberrünnak ja nii edasi. Kogu selle aja oleksin võinud lihtsalt kirjutada oma peas sebivaid lugusid, selle asemel, et soiguda kuidas töö kuhjub. Lollakas.

Nagu üks mu kolleg mind noomib: "Sinu eas peaks vähem magama, magades raiskad seda nappi aega, mis sul järgi jäänud on!"

Kui on sellised sõbrad pole vaenlasi vajagi.

Nii.

Veri lahkus peast, läks makku toitu seedima. 

Magama. Teine ring juba, kui väga täpne olla.

Südasügise paradiis

Mulle on alati meeldinud neid vaadata tagantpoolt. 

Kumerused, peen piht, siredad sirged jalad, millel helgivad hõbedased karvakesed. Juba mõte neile lähenemisest, liibumisest ümara keha vastu tekitab värinaid. 

On see hirm? 

Ei tea, hirm on mulle võõras. 

Iha on see, soov neid omada. 

Kasvõi ühte neist. 

 Täna on see päev. Imeline soe sügispäev, päike läbi kõrrepõllu, suvine kiire jaht on möödas. Nad ootavad nüüd võtmist, on aeg, on viimane aeg oma seemet külvata. 

Lähenen õrnalt, ei tohi teda, seda ainukest, kelle valisin, ehmatada. 

Ta on lähedalt veel ilusam, ümaram, nõtked jalad ..surun end tema jalgade vastu, haaran pihast ja tõmban ta lähemale. 

Ta keha on nii pehme, see üllatab. Suur pehme tagumik vastu mind... 

Ma ei valitse end enam, ma tahan, et  me saaksime temaga lapsi. Palju lapsi, metsikult palju, ma ei lase temast enam lahti... 

ta vabiseb mu keha vastas... 

ta vaatab mind üle õla... 

ta siirutab mu poole oma suu... 

 *** 

 "Ema, tule vaata, ämblik sööb teist ämblikut!"

69 halli varjundit

  Kalev ronis ähkides trepist üles, lauakoorem seljas. Lifti nendega ei mahtunud ja palju see viis korrust ikka on – kõigest 90 astet. Mees viskas lauad nurka, mõtles hetke ja kohendas lauahunnikut sirgemaks – kõver laud sirget nurka ei anna ja työjohtaja laseb loodist väljas nurga uuesti krohvida.

  Esmalt tuli väike piip teha. Tegelikult polnud töömaal lubatud suva kohas konitada, aga korrus allpool polnud kedagi luuramas ja korrus kõrgemal oli juba kevadine taevas.

  Kalev tõmbas viimase mahvi, vaatas tühja pepsipudelit otsides ringi (sest objekt pidi kogu tööpäeva kestel puhtusest läikima) ja koni mõtliku pilguga hinnanud, kustutas selle vastu eile krohvitud seina. Nii ta seal seisma jäigi, jalad harkis, üks käsi nagu ikka kubet sügamas, teine koniga rippu. Nurgas, just püksiaugu kõrgusel, oli tumedam laik. Kuna vasakul ja paremal seinal oli tänu huugavale niiskusimurile ja diiselpuhurile krohv kenasti helehalliks kuivanud, siis see laik torkas oma märksa tumedama varjundiga kohe silma.

  „Mitä vittua,” mõtles Kalev soome keeles. Aga kuna vittuja ei ollut saatavilla ei eile, üleeile ega eelmisel nädalalgi, rääkimata tulevikust, läks vaene mees teise, seni veel krohvimata seina äärde ning lasi kombede püksiaugu valla. Puhuri kohinale ja imuri üminale lisandus himura mehe ähkimine ning sihkat-sahkat kämblasprint. Peatselt oli ka see nurk eesti mehe spermaga väärindatud. Sarikate vahelt piilus meeskodaniku rõõmutut seksi iseendaga määrdundhallis sulestikus kajakas.

Natuke nagu mõrtsukalugu, aga hell sihuke

Ei tule seda reisijuttu seekord, ei tule. 

Stockholm on imeline linn, seltskond oli imeline, näha sai võrratuid asju ja juttu ei tule. 

Esiteks veniks see pikaks nagu "Sõja ja rahu" ja "Tõe ja õiguse" nõbu ja teiseks... 

Ah, kogu aeg ei pea olema midagi teiseks.  

Olete tähele pannud, et ootamatult on saabunud sügis? Niiskus ja lehed, milles ei saa sahistada, sest sajab ja sahistamisest saab pladistamine. Kah tore tegevus, aga kummikud peab jalga panema. 

Ja hiired. Hiired otsivad sooja talvituskohta. Ühel ööl ärkasin mõrva peale. Kassid madistasid köögis, hiir röökis. 

Ma ka röögiks, kui mind tapetaks. Kaalusin sekkumist ja hädatappu, aga kuidas? Lasen hiire maha? Keset kaklust? Löön muul moel maha? Aga kui ta on nii elus, et pageb, soolikad meeter maad järele lohisemas kuhugi, kust ma teda kätte ei saa? 

Ei. 

Istusin ja ootsin karjete vaibumist. Siis läksin, koristasin laiba ja puhastasin kuriteopaiga, mõrtsukatele andsin preemiaks peenemaid näkse. 

Inimene on ikka jõle silmakirjalik. Mina olen inimene. Silmakirjalik sihuke. 

Ma panen siia juurde paar soojust meelde tuletavat pilti kirjutamata reisijutust. Sinna lähen ma kunagi tagasi, loodan vähemalt.

Päev

 

Siit

Siiani

Viimase peal päev!

Ja edasi:

Naughty november

 Räägime nüüd vahelduseks tõsiselt. 

1. Me pidime novembris porri kirjutama hakkama. 

2. Mõelge keegi sellele kirjanduspuhangu karikale mingi normaalne nimi välja, palun. 

Mul kujutlustes ja kõrvus lõi eelmiste teemade igasegaseid kommentaare sõrmitsedes kõlama ning kummitama kerge optimisminoot - äkki on rohkem osalejaid kui vaid Konn ja wildikas. Muidu võib juhtuda nii, et nimetatud ei pane suures õhinas tähele, et „teised vaatavad imelikult.” ... ja nii need õnnetud end sotsiaalseteks paariateks kirjutasidki...

3. Ehk siis karikaetapi käivitamiseks on reegel. Osalejaid on vähemalt 5.

Väljenda grupiviisilise süü jagamise nõusolekut kommentaarides üheselt arusaadavalt. Kui teed tünga, siis juhtub nii. 

4. Kirjutamiseks ja roppuste laagerdamiseks on aega terve november, kiireimale boonuspunkte ei kuku. 

5. Pakkumised teemade osas on oodatud, teeme otsa lahti alljärgnevate pakkumistega:

- Südasügise paradiis

- 69 halli varjundit 

- T-rex, herpes ja purk konservherneid

- Agatha Christie retseptiraamat

- Tripperipuhang Lottemaal

Võtaks ühe gümnaasiumi nn küpsuskirjandi teema ka menüüsse:

- Surnud armastuse teema 19. sajandi vene kirjanduses /alternatiiv: Shakespeare´i teoste põhjal 

6. Jääb ka küsimus kas kõik kirjutavad ühel ja samal teemal (mis vajaks polli, et leida rahva lemmik) või ajab igaüks oma sousti. Seda saab muidugi teha ka pealkirjast olenemata.

7. Lingi oma toode siia või saada toimetusele, st Kaamosele kui ise seda kusagil mujal avaldada ei taha. Toimetus korjab välja vaid ilmselgelt ebaseadusliku, muidu ei näpi. 

Kommentaarid ja demokraatlikud debatid on avatud. 

Kes piisavalt kaua üleval on näevad laivi ka.

Sinepiküpsised pohlamoosiga

 Küsisin Sinult küsimuse, mis peaks sümboliseerima armastust. 

"Kas Sa abielluksid minuga?" 

Tundus, et Sinu jaoks sümboliseerib see hoopis õudusunenägu. Vähemasti minu poolt küsituna. See ei takistanud mind uuesti küsimast. Ja veelkord. Ja siis vist veel...

Lõpuks ühel sügisesel päeval vastasid Sa mu järjekordsele küsimisele teisiti.

"Ma mõtlesin järele. Kui sa niiväga tahad, võime abielluda. Sa ju ei anna enne alla? Ma tegelikult ajasin kõik juba korda ka."

Uksest astusid sisse arvutikotiga notar ja portfelliga vandeadvokaat. Kas see teine mitte kirikuõpetaja ei peaks olema? Pohlad. Peaasi, et abiellume!

Sa andsid oma allkirja, heites minu poole pilgu, mis ei olnud mulle tuttav. Sellist tumedat süngust ja valunooti ei olnud ma Su silmist enne tabanud. Aga me ei olnud enne abiellunud ka. Eks see tekitabki igasuguseid emotsioone. Lükkasid paberid minu ette. Pisut kõhklevalt. Ma ignoreerisin seda. Küsimata, mis Sinuga on. Kas Sa siiski kahtled veel milleski. 

Ma olin nii lähedal! Rebisin dokumendid Su käe alt ja viskasin paberitele oma hoogsad joovastunud pookstavid. 

Notar klõbistas midagi oma arvutis, paludes vahepeal sisestada PIN-koodi. 

Kahtlesin, kas see kõik on päris või kisub äratuskell mu peagi tagasi valusasse reaalsusesse. Mis on pikitud Sinu lõputu "ei"-de jadaga. Sel korral tundus siiski päris! Mu silmad läksid niiskeks. Ei, ma ei nutnud. See oli lihtsalt silmist väljapressiv rõõmu, heldimuse ja tänulikkuse tunne. 

Pole ime, et kiri mul silme ees ujuma hakkas. Loetav muutus järjest segasemaks. Tirisin taskus olevast pakist ühe pabertaskuräti, võtsin prillid eest ning kuivatasin silmad ja näo. Käisin varrukaga ka ninast üle. See ei parandanud segadust dokumendil. Heitsin pilgu päisele ja hakkasin palavikuliselt lehti lappama. Neil kõikidel oli sama päis. 

Tundsin, kuidas Kerberos, mu vana sõber, mu järsku reetis ning mu sisemuse kui marutõvehoos tükkideks rebis. 

"Elukindlustuspoliis poolele miljonile eurole" ütles nende neetud dokumentide päis. Igal viimasel kui lehel. 

Oh kuidas oleksin tahtnud tagasi minna eilsesse. 

Sõlmimaks Sinuga kokkulepet "kas võiksime edasi lihtsalt sõbrad olla? Mina ei tee Sulle abieluettepanekuid ja Sina ei tõuka mind trammi ette? Need luumurrud, millega ähvardasid - need on okei. Aga me ei abiellu ju? Palun!" 

Arvan, et oleksid vastanud "jah," siiralt ja mind vigastamata.

Aga täna on täna. Mitte eile. Mitte ka veel homme. Teadsin, et mul ei ole enam kaua jäänud. 

Jõllitasin näost kaamena oma kuldkalasid, kellele olin pihtinud kõiki oma saladusi ja soove. Ja kellesse palju investeerinud. Sellist, nii suurt ja rikkaliku sisustusega akvaariumi ei ole kellegi, kes vaid nelja kuldkala peab. "Kes teist see tänamatu värdjas oli?" küsisin sõnu läbi hammaste pressides. Ei mingit vastust. Nagu ikka. Nad jätkasid oma rahulikku kulgemist justkui ei oleks midagi juhtunud. Justkui ei olekski ma "abielus". Justkui ei oleks kellelgi neist sellega midagi pistmist. Terve see kamp oli minu vastu! Haarasin akvaariumi sülle ning heitsin selle ühes aknaklaasidega tänavale. 

************

Epiloog ehk vastus küsimusele "miks selline totter pealkiri". 

Pohladega on pohhui. Sinepiküpsistega on nii:

Jänes läheb poodi ja küsib, kas sinepiküpsiseid on. Ei ole. Jänes tuleb järgmine päev uuesti ja küsib sinepiküpsist. Ei ole! Käib ja küsib ja painab kuni kaupmees talle need krdi sinepiküpsised tellib (või küpsetas neid kliendi rõõmuks ise öö otsa, tont seda teab) ja ühel päeval rõõmsalt letile lajatab. Jänesel lähevad kõik karvad silmnähtavalt turri, võdistab end sinepiküpsiseid vaadates, ütleb "kui õudne!" Ja jookseb poest välja. 

***

... ja kui ta veel siiski surnud ei ole, siis painab ta edasi oma sinepiküpsiste küsimisega. 

Polli tulemused

 

Vastajate innukus oli üllatav, kuna polli uksele naelutades eeldasime maksimaalselt 25 vastajat, siis sai see ämber ikka väga kiiresti täis ja läks lõpuks natike rikkigi.

Kokkuvõte:

Lisame siia otsa veel Tomi, kes saabus alles rikkis polli torkima, vastuse:

Poll on disabled minul igatahes, vastan ikkagi: Eksperiment, Reisimine, Seiklus (other)

😎

Põhjaõnged

 Täiskasvanutele mõeldud sisu. 

Eksinud alaealistel on rangelt soovitatav kohe vabatahtlikult Tik-Tok-i naasta. 

**************

Et meil puhkuseplaanid ajastusega vähe puusse läksid ning Draakoniviljavabariigid tulevikku nihkusid, siis kehitasime õlgu ning nentisime, et Rootsiski jäi katkine laev kaemata. Ehk siis me läheme tagasi. Läänemere ärevaid aegu arvestades võib neid katkisi torusid, kaableid ja laevu selleks ajaks rohkemgi olla. Majasokku tahaks ka intervjueerida, peale tassikest (või kaht) Iiri kohvi. 

Sel korral tuleb reisikiri ette. 

Kui on soov ühineda seiklusega, mida ilmestavad purjus ja oksendav noorus, eneseväärikuse minetanud vanadus, räpparid, stripparid, kasiino ja kantri, siis vasta pollile (see on anonüümne) ning tee end kuidagi kuuldavaks. Paat lahkub sadamast 23.10.2023. 

**************

REISIKIRI REISIST, MIDA EI OLE OLNUD

Et mind on ennegi tabanud õnnetus Rootsi sõita ajal, mil Eestis on koolivaheaeg, siis teadsin, et sellest lihtalt ei saa midagi head tulla. Lisame ka oktoobrituulte möirged, mis mu õrna teo paanikasse ajavad, ja saamegi Täiusliku Tormi valemi. 

Aga kes ei riski, see elab (liiga) pikalt ja sureb hooldekodu kilelinade vahel.

Juba sadamas oli selge, et kõrged lained pilluvad “Balti Kuningannat” kuis ise soovivad.

Ootuspäraselt oli laev täis koolinoori. Elujanu. Energiat. Enesekindlust. Samal ajal ka kõhklusi. Uudishimu. Hormoone. Feromoone. Hulljulgust. Enesehävitust. Eelootavaid õppetunde. 

Esialgu ei olnud selles reisis midagi eksreemset kui kõrvale jätta noorte inimeste tormakus ja lärmakus. Ses osas olen õppinud vaikides seisatama kui põrandapesurobot, see on ohutuim viis oma teed tervena jätkata. 

Torm kogus hoogu nagu ka hallutsinatsioonides väänlev nooruse uljus laeva showbaaris. Mul tekkis paranoia, et saan selle valgus- ja muu šõu mõjul elu esimese epilepsiahoo. Otsustasime taanduda viisakasse jazzrütmidega restorani, mis noortele igav ja ühtlasi ka liiga kallis. Paraku ei päästnud see meid Tormijumalate vihast. Lained tõusid järjest kõrgemaks ja laev kõikus rängalt. Nõud sõitsid laudadelt põrandale ja purunesid. 

“Lähme kajutisse,” oigasin ja tõusin lauast, üritades vältida purunenud veiniklaaside kilde. 

Tundus, et laev keeras end päris tugevasse kreeni. Kahtlane müra viitas, et lisaks lauanõudele nihkusid ka autod seal kusagil all. 

Kukkusin. Lõin pea vastu lauaserva ja vajusin musta auku. 

Taas ümbrust teadvustades adusin, et torm oli vaikinud. Aga Merekurat oli ärganud. Millegi muuga ei suutnud ma avanenud pilti endale selgitada. Toibuv maakas minu kõrval jõllitas ümbrust arusaamatul pilgul. Üksteisele otsa vaadates vahetasime sõnadeta sõnumi “see ei ole meie reisi vaatepilt, hääled ega melu”. 

Valitses kaos justkui oleks laev 360 kraadi horisontaalkukerpalli teinud. Purunenud mööbel, toidujäänused, ribastunud vaibad, seintest ja lagedest rippuvad lahtised kaablid. Ja vanurid. Kõikjal olid vanurid. Kilelinadeta. Nende naeruturtsatused ja proteesideta susisevad dementsed sosinad. Mis asendusid õige pea millegi märksa nilbemaga – need seeniorid ajasid taga enneolematut hurma, ulgudes selle järele kui viirastuslikud hundid. Kirglikud avastajad, kes olid ületanud piiri, kust enam tagasi ei tulda. Grotesk. 

Nad ronisid laeval igale poole, nende lõpmatud naudinguhüüded kajasid läbi koridoride ja konverentsisaalide.

Maakas sosistas, õigemini peaaegu hingas välja küsimuse “kas ma olen surnud ja põrgus?” 

“Ventileeri end nüüd veidi ja vaata uuesti - need siin näevad välja nagu oleks president Pätsile endale lapsehoidjaks olnud!” hingasin vastu. “Meie koht ei ole siin, isegi kui siin on põrgu või surnukuur – mitte veel!”

Teadmised evakuatsiooni osas, mille osas maakas oli norinud “kas sa päriselt ka kuulad ja loed neid” tulid kasuks. 

“Kuuendale tekile, seal on parved!” röögatasin. Üritasime põgeneda mööda hämaraid koridore ja jalgumurdvaid treppe. Liftid ei töötanud. 

Ei. Kuuendal tekil oli takistus. Sajad himurad silmapaarid, pooled neist kaega kaetud. Jälle need rõvedad sosinad. Vanurite haistmismeel suutis veel suurepäraselt tabada feromoone, hirmuhormoone enam mitte. Neile sobis kõik. 

“Autotekile, lähme autotekile!” Korraks tundus, et saame seal hinge tõmmata. Kuid õudused alles algasid. Vanurid olid puruks kiskunud IKEA madratseid transportiva rekka. Nad möllasid kõikjal, nende lõtvunud nahaga kortsus ihud kleepusid üksteise vastu neil märgadel ja ligasteks muutunud madratsitel. Hakkasin karjuma, lihtsalt karjuma, kuid sellest kostus üle seeniorite rõve kõrvulukustav seniilne naer. 

Märkasime laeva irvakile vajunud rampi ning ühe külili vajunud maasturi järelkärust mahalibisenud aerupaati. 

Meid korjas peale veider radarirohke laev. Või laeva moodi asi. 

 “Ja kust teie nüüd tulete, siin meredel ei sõida ju ammu enam laevu ja maast oleme kuradi kaugel. Kas üritate rekordite purustamisega lugupeetud sõudjate hulka jõuda?” lõõpis laevamees. 

“Me oleme Balti Kuningannalt, aga seda ei anna seletada, vähemalt mitte praegu,” vastasin.

“Balti Kuninganna? Napakad olete või? Miks mitte Titanic? “ küsis laevamees pisut ärritunult. Meie siirast segadust tunnetades aga selgitas “Balti Kuninganna hukkus täna sada aastat tagasi.

Ülal vasakul avaldatud poll:

NB! Kunsti, abielu, kooselu, (grupi)seksi, üheöösuhte jne eesmärkide ellu viimiseks võta vastav subjekt ise kaasa või leia laevaavarustest.

NB2! Me ei lisa kajutisse reisijaid, leia ise omale sobiv kuut. 

NB3! Me ei tule sealt, st Stockholmist tagasi. Vähemasti mitte 24.10.2023

****

Lumi

Ta tuli alati koos esimese lumega. Päeval, mil ta maja korstnast sügisel esimene suitsupilv kerkis teadsid kõik, et lumi on järgmiseks hommikuks maas. Kuidas see tal õnnestus– keegi ei teadnud, see lihtsalt oli nii.  Ta tuli koos lumega, kevadel kui ta jälle ära läks kadus ka lumi.

Hommikul oli maas kena valge loor, kõik näis puhas ja värske. Küla oli justkui puhtaks pestud ja õhetas rõõmsalt, lapsed otsisid kuuride hämarusest välja kelgud, koerad – mõned neist alles kevadised kutsikad, kelle jaoks oli see talv esimene – jooksid ringi ja pildusid ninaga lund.

Talve algused olid kõik sellised. Hiljem tulid tuisud, hanged, mõnel ööl jõudis külm peaaegu teki alla varbaid närima, kuid algus oli alati helge.

Tema majake oli tegelikult esimene, mis hangedesse kadus. Väljas käis ta harva. Võimalik, et vanus oli see, mis ta tubaseks jätnud oli. Varem, mõnikümmend aastat tagasi, oli teda sagedamini küla vahel näha. Talle meeldis aeglaselt jalutada mööda suvalisi tänavaid, alati siis kui lund sadas. Pikk kõhn kogu helveste keerises, kord kadumas tuisupilve, kord sellest läbi lõigates. Eraklik. Harva, kui üldse, nähti teda teiste inimestega paari sõna vahetamas. Aga aeg on kõigist üle ja nii vajus ka tema kogu, kaotamata oma kummalist haprust, iga aastaga aina enam kumarasse, samm muutus lühemaks, jalutuskäigud harvemaks. Paaril viimasel aastal ei liikunud ta enam oma aiaski, ainus märk kohalolust oli suits korstnast ja õhtuti vilkuv tuluke aknas.

Ainult lumesadude rütm oli ikka sama. Esimene suits korstnast tähendas esimest lund. Kui õhtuti akendes enam valgust ei olnud hakkas lumi sulama.

Kuni selle kevadeni. Alguses tundus, et sula lihtsalt hilineb mõned nädalad. Ikka juhtub, külm kevad ei olnud mägede vahel midagi tundmatut. Lund tuli öösiti juurde, kuid millegipärast ei suutnud päeval kõrgemalt käiv päike isegi majade seinte äärde tavalisi tumedaid triipe sulatada. Tavalistel talvedel olid puutüved selleks ajaks juba mustendamas ja kõrred läbi lume, olgu see nii paks kui tahes, sirgumas läbi sulanud toru. Seekord mitte.

Lund aina sadas. Mitte palju, ka tuiskusid ei olnud väga, kuid hanged kerkisid siiski.

Korsten ometi ei suitsenud enam? Õhtuti olid aknad pimedad?

Pimedaid aknaid märkasid naabrid alles siis kui maja korstna otsa oli tekkinud lumest mätas. Ka jälgi ei olnud õues, kuigi see ei olnud viimastel talvedel eriti midagi tähendanud, ta ei käinud niikuinii enam kuigi tihti väljas.

Võibolla oli ta ära läinud, ta lahkus ju igal kevadel selleks, et talve hakul naasta. Seda küll, et ära läks ta siis kui kevad reaalselt kohal oli, täpsem  olles tuli kevad alati siis kui ta just läinud oli, kuid see oli kindlasti kokkusattumus. Väga võimalik, et ta oligi juba ära läinud. Jah, kindlasti oli nii.

Lund tuli juurde. Iga päev liikus mõni pilveke üle küla ja pillas oma koorma mööda tänavaid laiali. See kevad oli ikka tõeliselt hiline.

Alles siis kui ümberringi kõrguvate mägede tippudesse hakkas tekkima suvine rohelus saadi külas aru, et midagi on valesti ainult nende elukohas. Kümnete kilomeetrite taga paistvad mäeküljed rohetasid, külatänavatel helkis lumi. Kui külavanem saatis kedagi vaatama kui kaugele lumine maa ulatub ei jõudnud ükski saadetutest kuhugi, kus lund ei olnud. Ükskõik kuhu poole mindi – hanged. Sellised hanged, et lõpuks saabuv väsimus ei lubanud edasi minna, ellujäämiseks tuli alati tagasi pöörduda, Kes vähe sitkem oli pööras tagasi tuisu tõttu, mis hiljemalt kolmandal päeval saabus.

Kelle peas see mõte esimesena tekkis jäigi arusaamatuks.

Keegi ei olnud teda lahkumas näinud. Teda ei oldud lahkumas nähtud ka varem, aga ta minekut oli alati kuulutanud kevad. Sama kevad, mida praegu ei olnud. Majake oli lumme mattunud. Peaaegu nagu hiiglaslik hang, turritavad räästad olid ainsad, mis reetsid hoone olemasolu.

Päris kohe ei julgenud keegi majja minna. Paar nädalat ainult sosistati, mõned julgemad käisid aia taga piilumas, keegi vapper kaevas värava hangest välja ja tegi isegi lahti, kuid siis oli südikus otsa saanud ja nii oligi lahtise värava taga algavat rajast vaid teadmine, et see on olemas. Kolme nädala pärast kogunesid peremehed külavanema juurde, nende naised, ämmad ja miniad olid neil oma juttudega hinge seest söönud.

„Igal aastal on kevad tulnud, kui ta läks“

„Kas keegi on teda minemas näinud? Üldse kunagi? Sel aastal?“

„Millal viimati jäljed õuel olid?“

Tuleb majja minna. Tuleb.

Rada kaevati lahti, hulgakesi ei olnud see keeruline, maja uks ei olnudki lukus. Külas ei lukustatud uksi, seda küll. Sees oli pime, aknad olid ju hangedesse mattunud.

Seal ta oligi. Aeg saab meid kõiki ükskord kätte, tema ei onud erand. Külm oli ta sängi pulgaks kivistanud, isegi viimaste aastate küür oli justkui kadunud. Kena külmunud vanainimene.

Ta maeti külast nii kaugele kui mehed läbi lume minna jaksasid. Torm ja lumi tegid kõik mis nende võimuses, et ta maa peale jääks, aga mehed olid visad. Kangid ja tuli ja meeste jonn aitasid haua kaevata, rist sai väike ja kohmakas, sest suurem osa käepärast olnud puudest kulus maa sulatamiseks.

Järgmisel päeval algas sula. Mis iganes ülipika talve lume all üle oli elanud õitses ja kasvas, saagile põllul ei saanud küll eriti loota, sest suvi oli niikuinii juba peaaegu läbi.  Vähemalt arvasid külaelanikud nii.

Aga suvi kestis kaua. Sügise ainsaks märgiks oli lühemaks jääv päev. Ööd olid uskumatult soojad, päevad lausa palavad.

Talv näis kõvasti hilinevat.

 

 

Metsamüsteerium

 

Kunagi ammu, kui mina ja mu Sõber olime märksa nooremad ja rumalamad kui täna, tekkis mul ketserlik mõte väikesele matkale minna. Metsa, kus olin varemgi kolanud. Ning nii mõndagi kummalist, isegi õudset, näinud. Miski tõmbas mind sinna tagasi. 

Minu mets oli mu Sõbrale võõras ja läbipaistmatu, kuid pikemalt mõtlemata oli ta nõus seiklusele kaasa tulema. 

"Mulle adrenaliin ja su võllanaljad sobivad," muigas ta. "Metsakollide osas olen immuunne - ma lihtsalt ei usu neid!". 

"Aga öist libedust ja kukkumist?" nokkisin edasi. Mu kartmatu Sõber võttis seisukoha, et ta on kaduma läinud talent saatest "Tähed Jääl". 

Tõepoolest - me ei kavatsenud ju filmi "Wrong Turn" võtteplatsile minna. 

Esimesel matkapäeval tundus kõik suurepärane. 

Grill ja chill ja mets oma salapärase aura ning hargnevate kitsaste metsaradadega. Kohati ristteedega. Igal teelahkmel oli vaja langetada otsus, milline radadest valida. Valisime need, mis olid metsikumad ja sügavamale viivad. Isegi kui Sõber tundus kahtlevat, tõmbasin ta kättpidi endaga kaasa.   

Meil oli palju avastamist, sest ka mina ei olnud kõikidel neil radadel hulkunud. Meil oli lõbus.  Kuni. Vastu ööd tundus ümbrus korraks imelikult vaikne. Ei ühtki tuuleiili. Ei ühtki põõsas ragistavat lindu või looma. Ei ühtegi pinisevat putukat. 

Ajasime kõrvulukustava vaikuse metsa kohale langenud raske uduloori süüks. Ongi aeg magama minna. Panime oma telgid püsti. Üks siia, teine sinna. 

Hommikud on targemad, valgemad ja kärarikkamad kui õhtud. 

Nii oligi. Eilse õhtu kõhedus ei seganud meid alanud päeva nautimast. Puud kohisesid taas, kõlasid linnuhääled ning need neetud parmud ja põdrakärbsedki olid tagasi. Grill ja chill ja teelahkmed. Sügavamale. Metsa. Keegi naljahammas oli keset sügavat metsa püstitanud viida "LibaHundi Rada". Kuhu me ka pöörasime. Hiilides sammhaaval mööda kitsenevat jalgteed. 

Viskasime nalja eelmise õhtu kõheduse üle ning isegi ootasime, mida tänasel on pakkuda. 

Taas hakkas hämarduma. Ja mets jäi vaikseks. Tabasime õhust terava, söövitavalt happelise lõhna. Me isegi ei rääkinud sellest omavahel. See oli nii tuntav, et me teadsime, et me mõlemad teame. See oli nii ebamaine, müstiline ja külm nagu ei kuulukski siia maailma. Me hakkasime jooksma. Eemale sellest. 

Järsku sain aru, et mu Sõber on kukkunud ja pöörasin tagasi. Enne kui arugi sain, olid ka mul jalad alt läinud ning toimus kokkupõrge kõva, männipuu juurtega pikitud, maaga. Seda libedust, millega varem olin norinud, ei olnud siiani. Kuid ühtki hokivirtuoosi talenti ka mitte.

Järsku oli lisaks hirmule õhus halvaendeline varjund, kuid kumbki meist ei suutnud seda täpselt sõnadesse panna. Tundsin, et mul on olukorras veel siiski eelis. See on minu mets, ma olen siin varem olnud.  

Otsustasin hämaruses luuravast ohust välguga paljastava pildi teha, hoolimata, mis järgneb. Õigemini teades, mis järgneb. Röntgenpilt minust endast. Aga vahel lihtsalt ei saa enam palju halvemaks minna, nii et võtsin selle riski. 

Käte värisedes, suutmata ise telefoniekraanile ilmunud pilti vaadata, ultatasin telefoni Sõbrale. 

"See oled kõigest sina, sa ei kujuta ette, milline kergendus see on!" oigas Sõber ega isegi küsinud, kuidas ma saan olla kahes kohas korraga. Ma ei oleks osanud seletada ka. Saime kuidagi jalule ning hakkasime, selg ees, metsast välja taganema. 

"Jumal küll, minu vanuses ei kolata öises metsas, vaid käiakse päevavalguses, reha kaenlas, surnuaial peenraid tegemas", ütles Sõber vähikäiku tehes. 

"Nojah, ma pean oma juuksevärvi eelarvet suurendama; kui enne oli veel mõni must karv, siis praegu tunnen, et kõik on hallid," ohkasin vastu. 

Sel matkal ei juhtunud mitte midagi muud kui vaid kõik. Mida isegi ei juhtunud. 

Torm, teater ja tilulilu

 

Ma peaksin praegu tubli olema ja süüa tegema või tuba koristama või vähemalt seisma keset tuba ja olema sellise näoga nagu inimene kes hakkab kohe süüa tegema või koristama. Selle asemel vedelen kurguni teki all ja hüppan netis ukselt teisele. 

Teisalt kelle asi see on kas ma rapsin teha midagi, mida keegi niikuinii ei näe ja mis isegi pealtvaatajate olemasolu korral oleks täiesti ebaoluline või teen mida ma teen.

Täpselt ei mõista, on see nüüd laiskus, väsimus või nende kahe sohilaps.

Eile oli torm. Täna on tuul. 

Tormid on toredad kuni nad kellelegi haiget ei tee. 

Eile käisin kahe sõbraga teatris, mõnus pretensioonitu sisuga meelelahutus, "Nunnad hoos", oli laulu ja tantsu ja isegi ettearvatavad naljad olid naljakad, mida ei tule sugugi nii tihti ette kui meeldiks. Esinejad olid profid, detailid viimseni etenduse musrisse tipitud. Sellelt etenduselt sai ära mindud terake õnnelikumana kui tuldud.

Nagu meil selle seltskonnaga tavaks on saanud kuulus päeva sisse ka lisaajaviide, seekord siis Ahhaa keskuses müttamine.

Meid oli kolm: elupõline poissmees (mitte ses tähenduses mida britid sellega mõtlevad), teismeliste ema ja pensionär. Ma olin vaimu ette valmistanud selleks, et poismehele Ahhas meeldib, sest tehnika on justkui tema teema, teismeliste ema on seal mürgituseni käinud ja kannatab kenasti ära ja mina olen väärikas pensionär.

Valed eeldused. Meesterahvas kartis eneseväärikust kaotada ja käitus võluvalt blaseerunult ning pingutas iga hinna eest soliidseks jääda ning tema seltsidaamid möllasid kõikjal kus kaal lubas. Aga tegelikult oli ka poissmehel lõbus. Kui mitte muidu, siis kaaslaste üle võis ju ikka naerda.

Muide, kas te teadsite, et Ahhas ei ole pensionäri piletit? Seal on seeniori pilet.

See on nunnu. 

Tartu oli eile täis jooksjaid. Kummaline oli see, et paaril korral jooksis ühel pool teed üks või paar jooksjat ühele poole, teisel pool teed joosti teisele poole, mõnel tänaval silkas keegi põhja, paraleeltänaval lõunasse...neid oli terve linn täis. Hea küll, kõik jooksjad ei kandnud numbrit, seega oli nii võistlejaid kui muidu kehakultuurlasi, aga vabatahtlikult, selle ilmaga? Teil on põhjust enda üle uhke olla, mul olid juba vaatamisest lihased pinges.

Läheme tormi juurde tagasi.  Tormi tekitatud pettumuse juurde tagasi. Koju sõites katkus tuul auto nina nagu tahaks ta siga püsti puhuda, tulemusteta muidugi. Igav. Seepeale otsustasime suurelt teelt maha sõita ja ekstreemsusi otsida, juba mõne kilomeetri järel oli suur puujurakas risti üle tee. Läbi võsa sai kaarega juurtepoolsest otsast puu ümbert ringi sõidetud.

Ja oligi kõik. Edaspidi nägime ainult rebaseid, kährikuid ja oksapuru. Olgu, mõni langenud tümikas ka, aga need olid kas juba juppideks saetud või teega paraleelselt. 

Tänapäeva inimesed on lollid. Selmet kodus õdusas ahjusoojuses kakaod luristada ja tuule kohinat kuulata otsitakse võimalusi end adrenaliinitulvas elusana tunda. 

Lähen õige õue. Hetkel kallab vihma ja tuul mühiseb väsinult. Kakaod teen hiljem.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, viies ja viimane

 Rootsi tunnel oli märksa lühem kui Tallinna oma. Sadamahoones kooserdas inimeseta põrandapesumasin, mis meid silmates, jah, sel olid silmad, viisakalt seisma jäi ja teed andis. Tundub, et sel oli aju ka. Kohe näha, et arenenud ühiskond!

Mis maatriksdimensioon see nüüd on ? Sadamahoonest väljudes sattusime Tuneesia tööstusmaastikule või ehitusplatsile. Kuigi „huid” kusagilt ei paistnud, sain siiski aru, et kirjad ja sildid tänaval ning bussipeatuses on rootsi keeles. Olgu, usaldame. 

„Bussi lähed esimesest uksest, maksad viipekaardiga juhi juures. Väljuda võid ükskõik millisest uksest” seletasin maakale, et vältida liigseid sekeldusi. Maakas osutus täitsa taibukaks ning meil õnnestus igasuguste üleelamisteta umbes-täpselt õigesse peatusesse kulgeda. 

Ilm oli endiselt ilus. Ka Tuneesia tühermaa oli järsku kauni linna vastu vahetatud. 

Jätsin miljöö imetlemise maakale ning sukeldusin telefoni. GPS-i ja Google Mapsiga konsulteerima. 

„Issand, kuhu sa kadusid?” kiljatus tõi mu tagasi päikeselisse Stockholmi. Maakas oli vahepeal vaimustunult ja pilte klõpsides minust tervelt kahekümne meetri kaugusele uidanud ja suuremas paanikas kui Insta staar, kes enne olulisi võtteid endalt silikoonilekke avastab. 

„Siin ju”. Püüdsin sammu pidada, kuid nüüd vist juba liiga personaalruumis, sest ennastunustavalt ümbrust avastav maakas lükkas mu kolm korda oma massiga kõnniteelt sõiduteele. Liiklust õnneks eriti ei olnud, nii et jõudsime ikka Skansenisse. 

„Kas see värava kirjatähtedega raudkaar ei meenuta midagi?” uurisin maakalt. Maakas võpatas ja ütles, et ma olla midagi tema jaoks igaveseks ära rikkunud. Aga järgnes mulle siiski ettevaatlikult piletikassasse. 

Täismölakana peale kassiiri „hej”-le samaga vastamist sirutasin kaardi sõnagi lausumata makseterminali poole. Teenindaja hakkas pinnima, mida ma tahan. Väravast sisse saada või midagi? Lõpuks leppisime kokku „one grown-up” osas, kuigi mul tekkis kiusatus küsida õpilase piletit, et siis selgitada, et ma olen igas krdi klassis 3-4 korda istuma jäänud ning loodan gümnaasiumi lõpetada järgmisel aastal. „Beverly Hills 90210” keskanoored nägid küll kunagi sellised välja. 

Väravast sissepääsenuna meenus mulle järsku Rents. Oleks ma uneski aimanud, millisele kaljusele mägimaastikule me satume, oleksin enne ronimisvarustuse, köite ja sobivate snäkkide kohta nõu küsinud. Suusad ka kaasa võtnud ning Skansenisse esimese lumeni jäänud. Üllatuseks saime aga varustuseta ja mis peamine, vigastusteta, tõusud läbitud. 

Tõmbasime hinge närbunud roosiaias ning tormasime kõrgmägede hõredat hapniku kopsu ahmides loomi otsima. 

Kellaaeg oli vale. Sildid, mis loom peaks olema, olid olemas, loomi mitte. „Lambad on lõunale läinud” torisesin pettunult. Ja lambad ei olnud ainsad. 

Karu oli tööl, aga sihuke pisike nagu oleks lapsena katkus olnud. Maakas küll arvas, et täitsa tavaline karu, kuid ma jäin enda juurde. Ma kardan madusid. Karusid ei karda. Sest madudele võib kogemata peale astuda, karudele enamasti mitte. Karu astub ise sulle peale. Skanseni eksemplarile võiksin ma kogemata otsa komistada. 

Leidsime veel mõningaid loomi, kes ei olnud lõunal. 

Järsku lõhestas Skanseni idüllilist pealelõunat röögatus. „Kurat! Ei hakka siin praegu keppima, ma tahan neid pilte lastele näidata!” Maakas vahtis nördinult Euroopa piisoneid. Piisonid vahtisid vastu ega hakanud. Kui veel üldse hakkavad, pigem surevad välja. Pull ilma põhjaliku teraapiata erektsioonihäiretest üle ei saa. Igas sadamas ja loomaaias on eestlasi või vähemasti eesti keele oskajaid – needki otsivad jõuludeni oma libiidolanguse põhjust. 

Need vanad üle Rootsi kokkuveetud onnid, mida Skansenis vaadata pakutakse – mõnesse saab sisse ka minna. Vähemalt maakas sai. Ma peale ühest uksest läbipugemist tõdesin, et kui ma oleks elanud mõni sajand tagasi Rootsis, oleks mu laup olnud sinisem kui ühelgi võõrreligiooni esindajal. Maakas ütles, et vanas Rootsis oleks ma üldse mingi mutant olnud. 

„Näe, tiik!” hõiskas maakas. Vaatas sisse ning nentis nördinult „Koid?!? Tead, need elavad jube kaua.” Ma ei saanud aru, kas ta on pettunud koide või nende pikaealisuse osas ning küsisin „heeringatiiki lootsid leida vä”. Selgus, et jah. Üks heeringatiik ühes muude akvaariumitega leiduski Skanseni tagavärava juures, nii et sain oma irooniaga vastu hambaid. 

Olles hüvasti jätnud Skanseniga suundusime trammiga vanalinna poole. 

Paadiekskursiooni jaoks oleks meil ajast nappinud, nii et lonkisime niisama. Kusagile. Kus odavalt süüa saaks. 

Vanalinna munakivisillutis ajas mulle taas hirmu nahka. Isegi Skanseni karust suurem olles võib nende kivide vahesse kui Suurde Kanjonisse langeda ning igaveseks kadunuks jääda. Hoidsin maakal silma peal, olles valmis tal igal hetkel turjast haarama. Hammastega kui vaja. 

Tõele au andes oleks võinud Burger Kingis käimata jätta. Uksest sisenedes karjub kõik „tere tulemast paksude eriüritusele!” Nagu ma ise ei teaks. Lisaks selgus, et hommikusöögifanattidel on kogu aeg õigus olnud päeva olulisima toidukorra osas. 

Sain kuidagi burgeri ja friikad sisse pressitud, kuigi ainus, mida mul tegelikult vaja oli, oli vedelik. No see eelmise õhtu joomine. Veidi vinnutatud latika olek oli siiani. Mis siiski ei seganud mind kõõritamast maakast üle jäänud toidujäänuseid. Juba lasteaed kasvatas mind teadmisega, et taldrikule ega kandikule midagi ei jäeta. Ükskord sattusin ma sel põhjusel isegi haiglasse, otse lasteaiast. Võõral maal on siiski vist parem haiglaga mitte riskida. 

Lonkisime bussi peale. 

„Huvitav, et ma neegreid ei näinud, juba 20 aastat tagasi oli neid siin jube palju, praegu peaks veel rohkem olema” ütlesin maakale. Maakas ei mõistnud mind. „Kõik kohad olid ju neid täis?!”. 

Hmm. 

„Okei, võib-olla ma lihtsalt ei erista neid enam inimestest,” ütlesin. I´m finally woke!

Räpaste ja rahulolevatena jõudsime paati tagasi. Rosoljekarva koerakäru oli koridorist kadunud kui ükskõik mis karva käru 90-ndate trepikojast, kuid me olime (veel) purukained ega lasknud end eksitada ning jõudsime esimesel katsel oma urgu. Läksime duši alla. Mitte me, vaid kordamööda siiski. Esiteks ei olnud meile vahepeal suurema vannitoaga sviiti eraldatud ning teiseks kumises mu peas veel see ekstreemkarje piisonite suunas. Ka minul on, milleni jõuludeni mõelda. 

Maakas torises, et hommikul ei õnnestunudki tal vett jahedamaks saada. Milline kokkhoid depilatsioonikuludelt.

Ma ei osanud muud kosta kui anda edasi ühe spetsialisti sõnad, et vann või dušš on liiga kuumad siis kui seal urineerides on tunda, et mööda jalgu voolav vedelik tundub jahe. Siis tuleks vee temperatuuri alandada. 

Varsti avanes duširuumi uks ja kostus maaka vingatus „ma jätsin rätiku maha, kas sa annaksid mulle, ma ei taha end WC-paberiga kuivatada”. Olles kindel, et paberist ei jätkukski, ja mul on seda ka vaja, andsin rätiku ning jäin vaikselt varitsema. Et saaks maakalt küsida, kas uriinitestil on mingi teaduslik põhi ka all. Ei saanud aga teada, sest aurav maakas ütles, et ei julgenud proovida kartuses, et külmetab oma jalad ja jääb kopsupõletikku.  

Võib-olla otsis ta lihtsalt tähelepanu, sest mul õnnestus nuppe seina poole kruttides taas oma maksa sisetemperatuur eluohtlikult madalale jahutada. 

Pekkiküll! Ka mina olin oma rätiku tuppa jätnud. Vaatasin samaseid WC-paberi rulle kogust hindavalt ning tegin otsuse, et kuivatan end parem pool Stockholmi läbirännanud higise t-särgiga ja riskin vana sokuna lõhnamisega. 

Lõhnadest rääkides oli vaja veelkord laeva lõhnapoodi külastada, sirges olekus. 

Eelmisel õhtul, olles nuusutanud mingit maaka lemmikut, olin kommenteerinud, et „nii lõhnasid nõukogude naised!”. Uurisime maaka lemmikut uuesti, mina oma seisukohast ei taandunud ning maakas leidsis, et vast tõesti on aeg „Punane Oktoober” millegi innovatiivsema vastu vahetada. 

Igaks juhuks põikasime läbi veel kolmandastki laevapoest, mille osas ma andsin hoiatuse, et „meile kummalegi ei lähe sealt midagi selga,” kuid umbusklik maakas pidi selles ise veenduma. 

Selga ei lähe, sisse läheb. Veel üks vein. See oli absoluutselt hädavajalik, et ära käia sea pubis, kuhu ma kunagi jõudnud ei ole. Käidud, tehtud, aga mitte nauditud. Ja see ei ole sea pubi ega esineja süü. Elamustekarikas oli hetkel lihtsalt täis. 

Vedasime end juba pea koduks saanud urgu tagasi. 

Maakas oli veel kustunuma olemisega kui mina, teatas midagi stiilis „magan, ära sega!” ja keeras selja. Jäin üksinda telerist roppusi vahtima. Need tundusid kuidagi nürid. Vanadel eestlastel seal ussiurus oli õigus – televisioon on saatanast.  

Tundsin, et reisi lõppakordiks on vaja midagi teravamat. Jalopenopitsa, sambal kaste või kasvõi lahtise käega litakas vastu kõrvu. Mõtlesin mõne minuti, meenutades eilset vägivallaakti diivani kallal. Otsustasin siiski riskida. „Kuule, meil on ju täitsa tore, kas sa abielluksid minuga?” küsisin vaikselt. Ta muidugi magas ega vastanud. Jäin juurdlema küsimuse üle, kas vaikimine on nõusolek. 

Kahjuks ei. EI! Tänapäeval ei tohi enam isegi Lumivalgekese multikat näidata, sest abitus magavas seisundis inimese ahistamine ei ole woke, nõusolek on vaid selgel ja kõlaval häälel öeldud „jah!”. Kerisin end paar suurust väiksemaks keraks ning jäin magama. Kõrvaklappideta. 

Tore oli, kuni otsa sai – ees ootas vaid argielu ja töö. 

Konets multfilma. 

Sobimatu

 

„Te oleksite pidanud oma kuulutuses SELLISE asja kindlasti ära mainima! Hea, et me veel bronniraha ei maksnud! Ise veel reklaamite, et „korter traditsioonidest lugupidavas asumis“.  Millistest traditsioonidest?“

Uks lahkujate taga lendas pauguga kinni.

Arusaamatu. Kõik oli olnud korras, siiani olid kõlanud ainult vaimustust väljendavad epiteedid, korterit vaatama tulnud keskealine paar oli juba arutanud, kuhu tulevikus maalid riputada ja milline peab elutoa diivan olema ja nüüd siis niimoodi. Raks ja tehing katki.

Mis juhtus? Viimase asjana vaatas paar suurt magamistuba. Siis oli kõik nagu pidi, mees andis naisele laksu taguotsale ja naine kihistas peenikese häälega nagu hiir... rõdu magamistoa juures vaatasid samuti. Ei, see oli ka kombes, mees vahtis asumi teiste hoonete aknaid ja naine kilkas taamal merd nähes. Seejärel tulid nad sisse tagasi, magamistoast oli eraldi sissepääs garderoobi. Kellele siis garderoob ei meeldi. Teine uks viis vannituppa, suur vann, vetsupott, bidee...

Midagi pidi vannitoas valesti olema. Ega ometi eelmine korterit vaatamas käinud paar potti kasutanud? Läksid ju nemadki kohe pärast vannitoa vaatamist minema? Tõsi, see oli ju eile, aga korterid on täiesti uued ja tühjad, äkki tõesti on pott millegi... millegi eemaletõukavaga koos?

See oleks kohutav viga. Kui nüüd praegu kiirustades lahkunud paar räpase peldiku pärast ostust loobus oleks tegu erakordselt nõmeda juhtumiga.

Maakler astus vannituppa. Pott. Pott oli puhas. Mõne restorani köögilaud pole nii puhas kui see pott. Bidee. Äkki on bidee liiga uuenduslik? Traditsioonide mõttes või nii? Aga korteri teises tualettruumis on ka bidee, sellega jäid ju potentsiaalsed ostjad rahule?

Mõistatus. Pere oli just selline, kelletaolisi asumisse otsiti – väikesed lapsed ei olnud väga soovitud, liiga noored, eriti sellised, kelle juuksed mitmevärvilised ja tätoveeringud riiete alt välja voolamas samuti mitte. Keskealised, tagasihoidlikud, kuid korralike kellade ja jalanõudega. Lipsud, kaabud, alla põlve seelikud. Kohalikud. Abielusõrmus andis eelise.

Maakler kehitas õlgu ja astus vannitoast välja. Viimane pilk üle õla, väljas pääses päike pilve alt välja ja lõikas üle toa otse vannitoa uksest sisse, lüües vanni ees oleva klaasseina särama. Paksust lihvitud servaga seinast läbi paistev valgus murdus ja moodustas tagaseinale imelise vikerkaare.

 *

Teema loksus mul peas juba Lendava Konna mõisa külastamisest saadik. 

Õigupoolest tema häärberi juurde kuuluva sauna tualettruumi hommiku kella kuuese valgusšõu nägemisest saadik. 

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, neljas osa

 

Enne lõplikku uinumist jõudsin virilalt mainida, et see neetud paat kõigub. Mu tigu ja tasakaaluelund on sama hellad ja tundlikud kui ma isegi. Maakas vaidles vastu, leides, et enne kui ta voodist maha ei libise, ei saa me korralikust tivolielamusest rääkida. Maitse asi.

Vastu varahommikut ärkasin selle peale, et midagi rasket vajus mulle peale. Ja siis sosistas monotoonne hääl mu õrna kõrva midagi täiesti ekstreemset ja vapustavat. Oi, ei! EI! Hakkasin rabelema, üritades mitte karjuda, sest lõpeks olin ma ses urus kõige suurem. Heliisolatsioonid kajutitel on ka sellised, et keegi nagunii ei oleks mind kuulnud.
Peale pisikest siputamist leidsin end voodi kohalt riiulist allalibisenud suure rätiku alt. Olin isegi pisut pettunud. Oleks siis luupainajagi olnud. Rebisin klapid kõrvast – tundub, et magasin enamuse ööst ikka päris sügavalt, audioraamat* oli käima jäänud.

 

Kasutasin ootamatult kaelasadanud rätikut sihtotstarbepäraselt, jätsin unihiire kajutisse virguma ning suundusin tontlikult tühja laeva patseerima. Toitu mahub oluliselt rohkem sisse kui enne pisut võimelda. Rootsi laud ei ole naljaasi. Tekil oli üks samale järeldusele jõudnud vanem härra, nii et ma tormasin kajutisse tagasi ja teatasin maakale “ou, sa oled sisse maganud, seenorite kepikõnd kuuendal tekil juba käib!” Maakas ei erutunud. Ei härra ega spordi peale. Uuris hoopis, kuidas dušis vesi jahedamaks saada, et ei oleks tunnet kui seal, kellelt karva võetakse. “Maitea, kruti neid nuppe seina poole, mul aitas”.
Kell oli seal maal, et pidime puhvetisse suunduma. Sain aru, miks laev enne nii tühi tundus. Inimesed olid täitsa olemas, kraapisid seal suletud söökla uksi.

 

Söömavõistlusel osalesid inimesed erinevatest riikidest. Kõik olid ambitsioonikad, motiveeritud arusaamatut auhinda võitma. Oleks laudadel olnud lillevaasid, oleks innukaimad osalejad needki pintsli pistnud. Või ei olnud neid vaase just selle pärast?
Nagu ikka, sai mu taldrik täis enne pannkookideni jõudmist. Mõtlesin, et pärast võtan mõne. Pärast mõtlesin, et ei võta kah, sest tundsin end kui sundtoidetud foie gras hani. Peale pannkooke oleks mu kõht nii suur ja ümmargune saanud, et jalad ei oleks maha ulatunud. Selline asi tõotab tüli koristajaga.
“Tule eest, ma pean põranda ära pesema!”
“Ei tule, ma ei saa, pese ümber minu! Ja too samblatõrjevahendit, mul läheb siin kaua.”

 Kohvi olime puhvetis vahele jätnud, sest Starbucksi automaadist saab paremat. Paraku oli see aparaat katki. Kaalusin agoonias juba eneselõikumist, aga õnneks suutis maakas mu mõistuse juures hoida loogilise väitega, et nii suures paadis lihtsalt peab veel kohvivõimalusi olema. Oli. Seitsmendal tekil oli veel üks Starbucksi automaat ja see töötas.

Päästvad topsid käes sukeldusime taas labürintidesse, otsides lifti, millega kümnendale tekile saada. Kõikidega ei saa. Osadega saab keldrisse. Kümnendale tekile saime, kuid pääs laeva laele osutus siiski suletuks. Me ei saanudki teada, kas laevast mahajäänud Sõnajalad oma kopteriga on juba sinna maandunud või mitte.

Ilm oli taas ilus, nautisime päikese käes silmi kissitades kauneid vaateid lõputule Rootsi saarestikule. Esteetikat ei jätkunud siiski kauaks.
“Kuule, aga kust need saared oma magevee saavad, veelgi enam, kuhu neil reovesi läheb?”. Spekulatsioonid sel teemal said pisut ropud, otsustasime, et peame fantaseerimise asemel teemat googeldama. See lükkus aga edasi, sest nüüd müksas maakas mind ja viitas teisest religioonist naisterahvale “sellel on otsaesine palvetamisest sinine.” Nüüd oli minu kord teda jahmunult jõllitada. Ka sina, Brutus, ei ole hetkel väga woke. Maakas tegi paranduse. “No võib-olla mitte palvetamisest, aga igatahes on tal otsaesine sinine!”. Sellega tuli mul nõustuda.

 Laev hakkas maanduma ja me suundusime põnevusvärinal väljamaa pinnale. Lõpuks olime me kohal.

 

…. järgneb

 

* Raamat klappides oli Riley Sageri “Enne pimedat koju” – soovitan kõikidele põnevike austajatele, ettearvamatu ja võtab seest õõnsaks küll.

***

Maaka kommentaar: tolle proua laup OLI sinine.