Südasügise paradiis

Mulle on alati meeldinud neid vaadata tagantpoolt. 

Kumerused, peen piht, siredad sirged jalad, millel helgivad hõbedased karvakesed. Juba mõte neile lähenemisest, liibumisest ümara keha vastu tekitab värinaid. 

On see hirm? 

Ei tea, hirm on mulle võõras. 

Iha on see, soov neid omada. 

Kasvõi ühte neist. 

 Täna on see päev. Imeline soe sügispäev, päike läbi kõrrepõllu, suvine kiire jaht on möödas. Nad ootavad nüüd võtmist, on aeg, on viimane aeg oma seemet külvata. 

Lähenen õrnalt, ei tohi teda, seda ainukest, kelle valisin, ehmatada. 

Ta on lähedalt veel ilusam, ümaram, nõtked jalad ..surun end tema jalgade vastu, haaran pihast ja tõmban ta lähemale. 

Ta keha on nii pehme, see üllatab. Suur pehme tagumik vastu mind... 

Ma ei valitse end enam, ma tahan, et  me saaksime temaga lapsi. Palju lapsi, metsikult palju, ma ei lase temast enam lahti... 

ta vabiseb mu keha vastas... 

ta vaatab mind üle õla... 

ta siirutab mu poole oma suu... 

 *** 

 "Ema, tule vaata, ämblik sööb teist ämblikut!"