Stockholm, eskapism, esimene

 Proloog

Eelmisest puhkusest ja reisist ei olnud möödas kahte kuudki. 

Mis ei takistanud mind akuutset tööstressi põdemast. See on olukord, kus muutud unetuks ja ärevil olendiks, kes on kõike muud kui distsiplineeritud, organiseeritud ja produktiivne. “Ära käi nädalaid järjest puhkepäevadeta tööl,” ütles hääl minu peas. Et poole kuueks hommikul jõuda järeldusele, et kui juba töökoha uksekaart on olemas, tuleb seda siiski igal võimalikul ja võimatul juhul kasutada. 

Viiendal päeval peale ametliku puhkuse algust tegin oma peas möllavale skisofreenikule selgeks, et asi kisub jätkusuutmatuks ning panin uksekaardi lauasahtlisse. See tõbras solvus sedavõrd, et järgmised 7 päeva oli ta vait. Ja seda on ta harva. Ilmselt pean tänulik olema. 

Sadam

Reisipäeva hommikul andsin maakale teada, et meil on probleem. Et olen alla andnud küsimuses, et suudan püksid reisi kestel jalas hoida ja maakas peab ses küsimuses vastutuse enda peale võtma. Maakas leidis, et see on omapärane teema, mida ühes muude muredega annaks lahendada jupi nööri abil. Õnneks ei ela ma Veskimöldre villas, nii et peale kappide, külmiku ja praeahju revideerimist leidsin püksirihma pesukorvist.  

Solidaarsusest läksin varakult sadamasse, et maakas CityAlko hoovis üksinda tuvisid loendama ei peaks. Üritasin automaadist pardakaarte välja võluda, kuid aparaat viskas teate, et tuleb ühes dokumendiga teenindaja poole pöörduda. Saatsin maakale sõnumi, et nüüd on viimane aeg ausalt ära rääkida, millega ta hakkama on saanud, et siin mingit erijõududega strip searchi tahetakse korraldada. Maakal tundub usaldusega raskusi olevat, sest mingit põrutavat ülestunnistust ei järgnenud. 

Rutiinne Rimi külastus. 

Olin püüdnud maakat veenda, et tema blogi kommentaarides olnud prank tuleb järele teha. Palusin tal Rimis kassajärjekorras suvalisele inimesele õlale koputada ning öelda "mul on kõik korras ja hästi, seega ei mingit keppi!". Ma oleks tahtnud seda YouTube-i panna. Maakas osutus piduriks ning ähvardas pigem merre hüpata. Ega rahunenud isegi siis kui ma pakkusin, et ma lähen siis ise enne teda kassast läbi. Ma olen nende ei-dega nii harjunud, et ei hakka end veel ühe pärast kusagile uputama. 

Maakas keeldus ka strip-pokkeri tarbeks kaarte otsima minemast, nii et sel korral maandus mu ostukorvi lisaks veele enam kui 1 õlu. Kaarte müüakse laeva supermarketi kassa kõrval ka. 

Paat

Paat oli välja müüdud. Peitsime end energiliste masside eest boonusaknaga ahtris asuvasse urgu ning lahendasime “ainult loll võtab tax-free laevale Rimist õlle kaasa” teema. 

Mis iganes remondi Baltic Queen oli vahepeal läbinud - see ei hakanud silma. Isegi vaibad olid samad, rääkimata kajuti askeetlikest tingimustest. Ainult lagritsad olid marketis teise seina tõstetud. 

“Enne bingot siin paadis vist nagunii midagi väga teha ei ole,” ütlesin alkoriiuliteni jõudes ning maakat küsivalt kõõritades. Maakas sai vihjest aru, korvi maandusid Saksa riesling ning tuttav Austraalia valge. 

Joomise ja bingo vahele tundus siiski veel midagi mahtuvat. Teatasin maakale “ma lähen vaatan ringi; kui midagi või kedagi huvitavamat ei leia, tulen tagasi.” 

Maakas esitas (loodetavasti) retoorilise küsimuse, kas selle laeva keskmine kontingent minu jaoks siiski pisut liiga noor ei ole. Viimane tundub aga pisiasi võrreldes sellega, millele peale sattusin. Kas just daam ja kas just koerake, aga midagi sarnast. Eraldi vaadeldes olid mõlemad täitsa sümpaatsed, kuid loom tundus reisiärevusest põiepidamatuse all kannatavat ning kusejoast ei jäänud puutumata teki ükski prügikast ega muu vähegi vertikaalne objekt. Tardusin õudusest kui nad mulle lähenesid, taibates, et tagavarapükse mul kaasas ei ole. 

Maakas ei ilmutanud mu üleelamiste osas mingit empaatiat. 

Jõudsime hoopis küsimuseni kui vana on mitte vaid paadi keskmine seltskond, vaid inimese mediaanvanus üldse. Google ütles, et globaalses plaanis 30. Ja enda noorena tundmiseks tuleks kolida Monacosse, Jaapanisse või äärmisel juhul Saksamaale. 

Seda, mitu liitrit uriini võib üks suuremat sorti koeravolask mahutada, ei tea ma siiani ja ei ole mõtet ka guugeldada, sest Guinessi rekordite tuvastajad ei ole näinud seda, mida mina. 

Enne bingole minemist sain aru, et vaatamata kogu ilgusele oli nähtu mind siiski inspireerinud ning tõmbasin WC-ukse lahti. Ja hangusin uuesti, sest tunnetasin selja taga, väga lähedal, samme. Maakas lendas mulle hooga selga. 

“Tead, ma mõistan, et me ei ole jube kaua kohtunud, aga palun, ära mulle siia järele tule, vähemalt mitte praegu.” 

“Ma mõtlesin, et eee... nojah, siin on endiselt kitsas,” torises maakas ja tagurdas voodiservale tagasi.

Järgmise korraga saime õigemale uksele pihta.  

Bingoga läks nagu ikka. Ehk siis ei läinud. Aga tegevus oli siiski lõbus. 

Ladina sugemetega meelelahutus oli veel parem ja edasi läks programm vaid ülesmäge, kuni maakas teatas, et me peame ära minema. Ma olin üsna nördinud ning teel kajuti poole uurisin “kas sa neid jalgu nägid või?” See käis Stralighti viimase esineja kohta. Ta sai isegi aru, millest ma rääkisin. 

Ja me jõime edasi. 

Vaatamata väsimusele veetsin ma öö insomniadeemonitega, kes, erinevalt minust, olid etanoolist üleloomuliku väe ja jõu ammutanud. Magasin episoodiliselt ehk 3 tundi. Et ma ei peaks ainus kannataja olema, läksin väga varajasel hommikul laevale kondama. Fast Lane on avatud 24h. Peale teenindajate ja minu ei olnud seal kedagi. Varustasin meid apelsinimahla ja kohviga ning leidsin, et ka maaka südametunnistus ei saa ometi nii puhas olla, et rahus lausa kella seitsmeni magada. 

... järgneb