Jala kõndimise aega ma enam arvestada ei oska. Aeg-ajalt on valu olnud selline, et saja meetri läbimine mitte ainult ei näi vaid ongi võimatu ning samas kui korralik valuvaigistikrunt all kappan nagu noor sälg. Viimane variant tagab järgmiseks päevaks muidugi korraliku roomamispäeva.
Seega homme rooman. See-eest täna jõudsin Balti jaamast Alexelasse nii armutult vara, et sain Solarise kinos "Savusanna sõsaradki" vabalt ära vaadata.
Kõik on seda filmi näinud, nüüd nägin minagi. Tsenseerimata lood naistelt ja naistest. Kõige kibedam oli neis lugudes ja kirjeldustes tajuda kui palju teevad naised ise suguõdedele valu. Emad, vanaemad. Ise naised olles ...nad teavad, kuidas haiget teha.
Muide, filmi visuaalselt ilusaim kaader oli mu jaoks pilt saunasuitsus kumavatest suitsusinkidest.
No ja seejärel "Puuvillaväljade üksildus". Ma otsisin enne arvustusi, kogemusi, midagigi. Mitte midagi ei leidnud, kehvasti otsisin vist. Leidsin ainult krüptilisi kirjeldusi, millele võis juurde mõelda mis iganes pähe tuleb. Etenduse esimese kümne ...ei, paari minuti jooksul muutus see lugu mu jaoks elust väsinu ja surma omavaheliseks kauplemiseks. Soov, hirm, kahetsus, igatsus, süütunne. Lõpplahendus oli aimatav. Maja võidab alati, kauple kuidas tahad
Näitlejad? Kes olen mina, et arvustada. Malkovich oli väga veenev, tema rolle vaataks veel ja veel.
Kümne minuti pärast hakkab rong sõitma. Siis veel tund autoga ja enne südaööd olen kodus.
Oooo, sa käisid "Puuvillavälju" vaatamas! Ja Malkovitchi! Olen kade.
VastaKustutaLeidsin ühe säärase lõigu, ütleb enam-vähem sama mis sinagi ("...muutus see lugu mu jaoks..."):
"In The Solitude of Cotton Fields is a play that opens up a multitude of questions and then does not answer a single one. What you get out of it will depend almost entirely on the interpretive lens you bring to it, and the level of attention you're willing to pay."
p.s. Nii tore pealkiri postitusel :)
KustutaMul jäi ajaliselt nende kahe elamuse vahele vähem kui tund, peas tekkisid õige veidrad seosed. Kui film algas nö madonnastseeniga - alast naine ja rinda imev priske põngerjas ja seda peetakse ju elu sümboliks, siis etenduse alguses nägime alasti meest, kes tegi seda, mida mehed ikka kui äng ja pinge liiga teevad ning see on sümbolina viljatu ja destruktiivne akt. Filmi summaarne peategelane oli küps naine, kes oli poolel teel, näidendis mees, kes jõudis lõppjaama. Filmi lõpus loitsiti halba ära, etenduse lõpus löödi käed laiali - las ta siis tuleb!
KustutaMa ei vastanda praegu mehi ja naisi, soorollid pole määravad. Ma nägin järjest stseene elujanust ja lõplikust närbumisest.
(Võeh kuidas jalg valutab ja täna õhtul on mul veel kavas Trad Attacki kontserdile minna. Hakkan valule tablette kõrri toppima...)
Kaks nii intensiivset elamust tunniajase vahega?! Pole ime, et see peas kummalisi seoseid tekitas...
KustutaJa varesele valu.
Eelmuses kommentaaris oli lubamatu kirjaviga. Loll, kes vabandust ei leia: telefoniekraan on pisike nagu vistrik, näpud jämedad nagu keeduvorstilatid ja pea oli väsinud, noh.
VastaKustutaKommentaar ühe veaparandusega, kindlasti on neid seal veel:
Kui väga täpne olla, siis käisin Malkovichi vaatamas, näidend oli mu jaoks tundmatu suurus. Pileti ostsin väga ammu, siis, kui ma ei teadnudki, kas tuleb selline päev, et saan minna või on parem koju jääda.
Ei kahetse raasugi, hea oli