Trad.Attack! on vist korrektne.
Pisike Paide kultuurimaja saal - mitte "pisike" nagu "ah, mis see maakultuurimaja ikka on!", vaid just nimelt väike saal, mitte suur, mis majas ka olemas on ja seal sees muusika, mis linnagi ära ei mahu.
Tavaliselt olen ma sellistel kontsertidel lava ees, seekord kobisin rõdule, sest lava ees olid lapsed. Pensionärid olid rõdul ja hüppajad saali keskel. Nagu igal korralikul rokk-kontserdil oli ka seal üks kohustuslik tuim nui, kes hoolimata tema ümber hüppavast, tantsivast ja huilgavast publikust kõrvugi ei liigutanud. Ei, see polnud mina, minu sisemine vedru lammutas kogu aeg.
Lõpuks ta küll murdus ja - oma silmaga nägin- õõtsus paar korda muusika taktis.
Trad.Attack! on kontserdibänd. Teda PEAB laval nägema! (Ma olen natuke nagu õnnelik praegu või nii.)
Aga nüüd mõneks ajaks aitab. See nädal läks pisut hulluks kätte ära, nüüd võiks kodus ka molutada.
Keset ööd taipasin, et tegelikult on suurem osa inimesi arvatavasti toda bändi AMMU juba laval näinud, mu leius pole midagi uudisväärtuslikku.
Ja mis siis. Minu jaoks on
Mina ei ole neid näinud, nii et kadestan sind :)
VastaKustutaMina ka ei ole.
VastaKustutaKontserdil peab ikka natuke tantsima ka. Kasvõi sisemiselt.
Just. Sisemiselt. Ma tegelikult ise ka ei oska end füüsiliselt eriti vabaks lasta.
KustutaMäletan, et kui Rammsteini esinemisel käisin, siis imestasin, et mõned tuimad kujud seisid lava ees, samal ajal kui teised aktiivsemad pidid kuidagi eemal rõdude vahekäikudesse hüppama mahutama, ja mõtlesin, et nad peaksid kohad vahetama.
VastaKustutaAga võib-olla nende põrn hüppas ja maks kargas ja neer lõi põie peal trummi 😁
KustutaEnt jah, lava ees tuima näoga kuju nähes tekib selline mõte ikka.