Joogale mõeldes

Lehma saba maandus kergelt piiga peal, Maasi pani selle pehmelt paitades Ilo õlale ja libistas riivamisi käsivart pidi alla. Oleks õhtu olnud, ei oleks Maasi nii hellitanud, päevastest parmudest puretud nahk ja karjamaalt koju ajamise ärevus veel sees, vaat siis oleks saba nagu piits lüpsipiiga kaela tabanud.
Hommikud olid leebemad.
Unisemad samuti.
Piim sirises põlvede vahel olevasse lüpsikusse, lehma liigutuste peale kostis tasane "..mis sa nüüd...ära mässa...", kuigi ei mässanud lojus ühti nii palju, et keelama oleks pidanud. Aga harjumus ju, ega selle vastu saa.
Harjumusest tehtavad liigutused olid igavad. Elu oli üldse igav. Ikka hommikune lüps ja vast piimale tulnud loomadega lõunane lüpsikord,  nende vahepeal aja loomad karjamaale, õhtul lüpsa jälle ja siis ketita tõprad sõimede äärde kinni, vahepeal jahuta piim, sööda sead...ah, ei viitsi mõeldagi, iga päev sama. Tuterdi-taterdi toa ja lauda vahet, keegi ei näe, elu on igav ja ise oled igav... Ilo mõte kolas juba ammu lehmalüpsist kaugel.
Ilo kujutas ette, kuidas oleks kuulus olla, kinonäitleja näiteks. Kui nii palju ei saa, siis teatris esineda, aga seal käis vähe inimesi. Või tsirkuses!
Maasi saba lipsas jälle piiga õlale.
Nagu uss libises üle rangluude.
Aih, eile oli alevis tsirkus, seal oli päris uss, naisel oli suur madu õlgadel ja säravad riided - paljukest neid üldse oli - seljas, naised kiljusid ja mehed hakkasid kiiresti-kiiresti piipu popsutama. Ju nemadki pelgasid, lihtsalt välja ei tihanud näidata.
Ilo igatahes kartis.
Kloun oli. Suure punase ninaga tola, kingad nagu Vitseoja Juhani haabjad all. Lapsed ikka naersid, Ilo turtsatas ka paar korda, viisakal neiul polnud sünnis laia lõuaga hirnuda. Praegu ei kuulnud keegi, praegu võis natuke kikerdada. Eile pupsusid isegi mehed. No tegelikult võisid ka piibud säänset häält teha.      
Kondiväänaja oli küll hirmus. Ajas aga selja tagant pea jalge vahelt läbi ja pani pihud lõua alla. Üsna sedamoodi nägi välja, nagu oleks nägu ja taguots eraldi inimeste küljest võetud. Kuidas ta veel alguses varbaga kõrva tagant sügas ja siis supsti põlve kaela taha tõstis. Nii kergelt, see ei saanud ometi raske olla, aga noored ja lapsed keerasid ikka päid viltu ja vaatasid nõutute nägudega, kus kondiväänaja oma jäsemed jälle läbi topib. Mõnikord ei saanudki sotti, kas oli see nüüd käsi või jalg, mis nina all siputas.
Mehed, need luristasid oma piipusid lihtsalt kõvemini.
Ilo tegi nisadest veel viimased tõmbed ja tõusis siis ühe käega lüpsipinki ühes krabades ja teisega lüpsikut vinnates püsti.
Kondid tundusid natuke puised olevat.
Ega need muidu, lihtsalt natuke unised alles.
Ilo lükkas laudaukse lahti, vaatas korraks tühja õue ja Siis Tuli Mõte.
See ei võta ju aega, korraks proovida ainult...
Tasakesi tõmbas ta ukse uuesti enda järelt kinni.

***
Väike Senni tormas tunnikese pärast tuppa hirmust väriseva häälega kilgates  "kurat on laudas, sõi meite lehmad ära ja nüüd närib Ilot surnuks!"
Eks ta lepikkusse lipates oli kõrvalhoonest koledaid hääli kuulnud ja lehmi polnud ka veel väljas, kuigi Ilo oli juba ammu lüpsik näpus õuel sehkendanud.
Kurat, siis kurat. Kui lehmad ja Ilo söödud, siis ehk sigu annab veel sarvilise hambust päästa! Igatahes pererahvas tormas laudauksele.
Sinna ta tardus.
Naised kiljusid, lapsed kädistasid naerda ja mehed...mehed luristasid piipu.
Lüpsipiiga oli uppis nagu sitikas tükkis lüpsiku ja järiga, seelikusabad igal pool,  ainult kintsude ümber oli neid napilt, juuksed põhku täis.
Kuidas sa ikka teistmoodi oled kui jalg kõvasti kaela taga kinni ja ära ei tule, no ei tule kohe üldse..

Mul oli kuiv jaanipäev, nii mitmeski mõttes

Lõunaosariikide sabaotsa jaanipäev oli tuuletu, häbematult soe ja vihmata.
Tibatillukese küla hiigelsuur jaanituli, tantsupeo ajast veel meeles olevaid tantse tatsavad memmekesed, paar hoolega hoitud ja poputatud papit tantsulaval nagu loorberilehed kanasupis hõljumas.
Kes iganes peoplatsile ligines, käis varemtulnute hekslimasinast läbi.
"Uuetoa Martal, kae, uus mees juba tares. Osvaldi minekust on alles kasinasti üle aasta möödas, on siis nii raske poolteist aastat ära oodata, et viisakas oleks?"
"Vaata nüüd seda Nukaküla naiste tantsupunti, meie küll tanusid sedasi ei seo, nurgad tuleb ikka paelte alla keerata!"
"Mellise Maril juba kõht kõrgel ees, ikka lööb pidudel tantsu. Seda juba inetu vaadata!"
"Oh helde aeg, Ollimäe Johanil pole enam kaela nähagi, nii jämmeks läinud! A no tal ju  Sirje pagaritöökojas tööl, ega seal peres leiba ei osteta..."

Kui vahepeal jupp aega uusi tulijaid ei laeku, kurdab sama naistepunt, et "Ei tea, mis neil Saalitoa tüdrukutel meie vastu on, iga kord, kui me nende poole pittu läheme, ajavad pead kokku ja muudkui volksutavad silmadega?"

***

Tegemist on räige kunstilise liialdusega, nimed on laest võetud nagu vestluste sisu.

***

"Tolle mees, vaata, seal vasaku, näed?...tema mees külmus talvel bussijaamas surniks, eks ta oli natuke napsune ka ja...."
"Meeta oma poos ennast mineva jõulus üles, ega ta päris kaine ei olnud, aga..."
"Minu teine mees, Iivar, uppus maja taha tiiki,  tahtis purjakil olles sealt paljakäsi kokre püüda.... Esimese ajas Vitja alla, eks too jäi traktoriroolis peale palgapäeva magama..."
"Leod enam pole, kukkus kevadel öösel kemmergusse minnes peaga vastu kivi, ei tea mis see nüüd siis oli. Koduõlut ta ju ennegi teinud..."

Jajah.
Nimed muudetud.
Sisu... On nagu on.
Kurb.

***

Et asi ühekülgseks ei jääks, siis ei tohi mainimata jätta, et pererahvas oli äärmiselt lahke, vedas meid imeilusaid kohti ja sündmusi pidi nagu oleks me selle isegi kuidagi ära teeninud.
"Maailma ilusaim riik on Lõuna-Eesti."
Onon!
Ilusas riigis on ka ilusad inimesed.

Sujuvalt teise teemaga edasi. Eskapism, juu nõu

***

Need udused hommikud, hääletult kõndimas kari,
veepiiskadest kleepuvad lehed mu paljastel jalgel.
Öökaste või hoopiski härmatis võõbanud valgeks
on porgandipealsete read seal kus lamab veel vari.

 Need udused hommikud, ränkade õhtute järjed...
Nüüd jalad kui juured on joomas maa jääkülma piima
mis ämblikuvõrkude sametist voolab kui viimas
ma moosese moel veiseid maale kus manna ja kärjed.

 Need udused hommikud. Nendest saan ahmida jõudu
mis tuulistel päevadel vaja. Nüüd saan seda varuks
ja süda ei väsi kui ärganud maailm saab taruks.
Kesk lärmi mu oma on pilguke udussesõudu.

***

Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.

Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.

 Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru sisse.
Suu oli magus, lummav paeluv...

 Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

***

Vihm tegi tükka. Vahetult enne sadu rohitud aiamaal näeb taimede vahelt katkutud ja sealt vagude vahele visatud umbrohi palju kõbusam välja kui kultuursed porknad-kaalid.
Ah, et miks ma umbrohtu kokku ei korjanud ja põllult ära ei koristanud? Laisk olen, mis teha.
Peremehel on puhkus. Viis nädalat. Nomaeivõi. KOLMKÜMMEND VIIS PÄEVA! Kui ma saaks kolmkümmend viis päeva järjest puhata, unustaks ma ilmselt, kus ma üldse töötan. Aa, ja siis korjaksin ma vagude vahelt umbrohu ka kokku.

Tähelepanuvõime ja mälu näitavad kas ülekoormuse või selge seniilsuse esimesi märke. Juhtub asju. Uskumatult jaburaid asju. Asju, mis teevad minust täiesti ebausaldusväärse inimese.
Näiteks...
Ostan mina, kultuurilemb, pundi pileteid teatrisse. Seletan kõigile, mis etendusega tegu, millal minek on, jagame rahva kahe auto peale laiali ja hakkame Viljandi poole sõitma. No läheme natuke varem, Viljandi ikka ilus koht ja jätame jalutamise aega ka.
Kõlab mõistlikult?
Muidugi kõlab.
Ka tol päeval oli kõik ilus  kuni teise auto rahvas hakkas netist täpsustama, mis kell etendus hakkab.
"Ee...oled sa ikka kindel, et me Viljandisse peame minema?" Natuke ootamatu telefonikõne, kas pole? Keegi julgeb kahelda minu sõnades, mäss laeval! Kahmasin kindalaekast piletid ja...
...see pagana etendus oli Pärnus.
Esimest korda nägin, et Peremees oskab kihutada, tee Viljandist Pärnusse oli õnneks tühi mis tühi. Teise auto rahvas oli sama sõge ja me jõudsime isegi veerand tundi enne näidendi algust mind narrida.
Niisiis on meil nüüd Pärnu Ugalas käidud. Varsti läheme Tallinna Vanemuisesse, piletid on juba olemas.

***

Nojah...kirjutangi selliseid seest tühjasid jutumulle.
Õnnetuks teeb selline mõttekramp...söötke mõni teema ette..?
Khm...kõlab nagu "palun närige minu eest pisut mu putru"....

Nõnnasama

Paberlehti, neid trükivärvi järele lehkavaid krabisevaid kirevaid asjandusi, on hea lugeda.
Neis pole sõnavabadusele apelleerivad hirmsa lastetoaga inimeste kommentaare.
Lisaks pole neis ka veebiversioonide klikikorjajaid, peakirju, kus kasutatakse väljendeid  "inimesed on tagajalgadele aetud" või "internet on pöördes" või "naist tabas toidupoes šokk".
Internet olevat hea maailma süviti tundmaõppimiseks, infoladu.
Miks siis veebiajakirjandus nii pagana kahemõõtmeline on?
Küsimus on retooriline, mul on oma versioon põhjustest paraku ammu olemas.

Siiski oleks vaja meie kanti mõnda tagajalgadele ajavat sündmust, üleeile käputasid külapoe ees kaks esisillaveole üle läinud pompsu, suund suhteliselt sirgelt kohalikku " joodikute parki" võetud.
Mis kõige koledam: ma mäletan kui toredad lapsed nad kunagi olid.....


Kustkohast teie lehelugemist alustate? Aa, koomiksist nagu minagi, selge. Hinttelikentide värk.


Kui juba sai selline tühjade mõtete mull siia üles pandud, siis lisaks nüüd, hommikul, et vähe on öös asju mida ma naudin rohkem kui lausvihma kohin akna taga. Andke mulle andeks, päikesekummardajad!

Ma tean, ema

„Sa oled abielus!“
„Sõduriga... „Sa oled abielus, sul on mees!“
 „Sõdur. Mees, kes pole kunagi siin...“
„See ei tähenda midagi, tütar. Ta on su mees, sina tema naine, seda saab muuta ainult surm!“
„Jah, ema.“

*

Ta teadis, et homme on täiskuu,teadis vägagi täpselt, kuhu kuukiired õue hõbedat valavad ja kus pimedus oma tekki ees hoiab.
Täna seisis ta veel pimeduse varjus ja jälgis pilguga kuningalossi müüriserval jalutavat Taavetit.
 Kuningas oli rahutu, ta pikad peatused müüril vaheldusid kiirkõnniga tornist tornini. Pika pilguga seiras Taavet oma linna, hoolimata ilust, mis ta silme ees laius ei olnud kuninga pilgus rahu.
Äkki tundus naisele, et kuningas on teda pimedusest leidnud. See oli võimatu, pimedus ei saanud olla reetur, sellest teadmisest hoolimata taganes Batseeba õue sügavusse.
Taganes tuppa.
Alles toas olles taipas naine, kuidas ta oli õues hinge kinni hoidnud, nii suur oli hirm avastamise ees.
Ei, see ei tohtinud juhtuda täna.
Plaan oli Batseeba jaoks isegi keeruline, iga muutus ... iga mõte võimalikust muutusest tegi hirmu.
Homme.
Kuningas oli müürilt kadunud.

*

„Su mees teenib kuningat!“
„Jah, ema..“
„Kunagi saate te lapsed.“
„Ta on sõdur, ema, teda pole iial kodus!“
„Kui ta surma ei saa, siis on ta kunagi kodus sinu juures, te saate lapsed!“
,,Kui ta surma ei saa...“

*

Esimese kannu, tühja, pillas naine kildudeks.
Et kuningas vaataks kildude helina poole.
Teises kannus ootas vesi.
Batseeba sõrmed värisesid veekannu haarates, teise käega pidi ta rannet toetama, et see välja ei paistaks. Täiskuuvalgus murdus tema seljal voolava vee niredes, Batseeba ei pidanud pead pöörama, et teada – kuningas oli juba müüril. Vaatas ta selga, tema paljast selga, vett, voolavat vett...
Aeglaselt pööras naine end kuukiirtes, pilku ta ei tõstnud. Vesi nirises üle rinna, rindade vahelt joana , üle kumeruse tilkadena. Batseeba teadis seda kõike, ta näiliselt juhuslik liikumine oli kõike muud kui juhuslik, kuuvalgus keerutas oma linikut ümber ta keha ja kuningas pidi seda kõike nägema.
Pidi.
Muidu polnud sel mõtet.

*

Järsk koputus kõlas läbi maja.
Nii koputavad vaid need, kellel on võim. Kuninga käskjalad.
 „Kuninga käsk. Noorik, kes siin majas elab, peab kohe tulema Taaveti palge ette.“
Batseeba ootas seda, liiga rahutu oli olnud kuninga pilk, liiga rabe ta kõnnak, nii pidigi minema.
„Ema, ma pean minema. Kuninga soov, ema.“
Ema vaikis. Ta aimas, aga see oli ainult aimdus.
Vaid uus murekorts ta näol .. seda ei olnud veel hommikul.

*
,,Naine, sina jääd siia, teised välja!“
Taaveti hääl oli noor ja terav. Kuid selles ei olnud veel kindlust.
 Naine on see, kes mehele kindlusetunde annab, Batseeba teadis seda.
 Ta pööras end toast lahkuvate teenijate poole, pööras nii, et kael oli kui vibu kuninga silma all, end tagasi kuninga poole keerates nägi naine, kuidas Taaveti pilk mõõtis aplalt ta kaela... noor, tugev ... kuningas.
„Miks ma siin olen?“ astus naine kuninale lähemale.
 Natuke veel .
Päris lähedale.
Taaveti selg tõmbus kangeks, lõug tõusis ülespole, kuid pilk ei liikunud naiselt. Batseeba tõstis näo ja küsis vaikselt ning nõutult, ise käega juukseid kuklasse kohendades: „Miks?“
Rohkem ei olnud vaja, mees murdus.
 Murdus üle naise.
Ta oli õrn. Ja ta ei olnud sõdur.

*

,,Ema, ma saan lapse.“
 „Sa oled abielunaine..“
„Kuninga lapse.“
„Su mees on kuninga sõdur.“
„Ma tean.“
„Ainult surm saab teid lahutada...“
„Ma tean, ema...“

***

Aitab küll.
 Paus tuleb, kivist vett ei pigista.

Sadist

Sorin blogides, olen seda teinud aastaid, kuid viimastel aastatel pole ma kommenteerinud.

Ei tahtnud, tegelesin teiste elude piilumisega niipalju, kui kardinate vahelt paistis.

Nüüd mõtlesin, et...miks mitte, lausuks sõna sekka. 

Loen. Avan kommentaarikasti. Teen sõrmile mõned sirutusharjutused, võtan koha stardipakkudel sisse.

Tähelepanu, valmis olla...mida mul öelda on?

Pahinal lahtub õhin.
Liiga nutikalt kirjutatakse, lõpetatult, kindlameelselt.
Kahtlemine on muutunud mõtlemise ussjätkeks ja sabalülideks.

Muig.  Targutaja minus on murdnud oma mõlemad jalad ja saanud peapõrutuse. 

Vedelegu, mina teda põetama ei hakka. 

Oligi teine rämedalt tüütu.

Persephone

Granaatõuna seeme pudenes noore naise sõrmede vahelt põlvedele, rüü hõlm reetis, et see pole esimene. Sõrmed olid mahlast parkunud ja kleepuvad.
Oleks pidanud hoolikam olema, mõtles Persephone hajameelselt. Ta kohendas end seinaorvas mugavamalt istuma, eesriide tagahakkas taas kostma jutukõminat.
“Usu mind, me peame tüdruku asjus kokku leppima, sa ise kannatad ka varsti selle segaduse käes, mis praegu maa peal on. Mida sa teed, kui äkki kõik inimesed surevad?”
Hecate hääl oli monotoonne ja lummutav.
“Mida-mida.. sedasama, mida ma kogu aeg teinud olen – võtan surnute hinged vastu.”
Hades oli enesekindel.
Vestlus oli kestnud juba kaua ja kumbki ei olnud oma rollist veel välja langenud. Hades kui valitseja ja Hecate kui diplomaat.
“Hea küll, võtad vastu. Ja edasi? Kõik surevad, enam ei jää kedagi. Demeter laseb maa ära kuivada, mida kuiv ei võta, see läheb külmaga hukka. Mitte ühtegi inimest ei jää enam, kõik on surnud.. millega sa Kerberost söötma hakkad?”
Kardina taga jäi vaikseks. Isegi Hades ei soovinud ette kujutada näljast Kerberost.
Äkki ütles Hades midagi hoopis teise tooniga, kui enne. Persephone ei saanud esimese hooga isegi aru sõnadest, mis pudenesid ootamatult kiirelt ja vaikselt üle allilmaisanda huulte.
“Ma vajan seda naist, ma olen mees, lihtsalt mees… ta on mulle armas, kas ma olen seepärast süüdi, et ma olen tema külge südantpidi kinni jäänud.. ära võta minult teda ära… palun, ära võta…”
Pesrsephone käed langesid mahlast ligasesse rüppe. Seda ta oodata ei osanud. Mitte, et Hades oleks ta vastu halb olnud, kui too röövimise hetk välja arvata, mees oli ta vastu olnud leebe, kuid et ta Hecatele midagi niisugust tunnistada suutis….
Hecate tajus, et allilma kivine isand oli talle paljastanud ootamatult pehme koha oma turvises. Traaklanna teadis, et käes on tema võimalus.
“Kui sa lased maa peal kõigel surra, tapab Kerberos lõpuks ka su naise. Ootad sa seda? Tahad tema surma? Lase ta koju. Kui sa teda tõesti vajad, lase ta koju…”
Hadese kogus end kiiresti, ta järgmised sõnad olid järsud.
“Ma ei saa..”
Pesrsephone sõrmede vahelt pudenes järjekordne seeme, seekord põrandale, veeredes pärast Hadese sõnu haudvaikseks jäänud ruumis kuuldava kõrinaga eemale.
Hecate tõusis kiiresti ja tõmbad orva eest eesriide, Persephone võpatas ja jäi nõiale liikumatult otsa vaatama, poolik granaatõun kleepuvas pihus.
Hecate vaatas naist, vaatas õuna ta käes. Traaklanna pööras järsult ringi ja astus kiire sammu Hadese poole.
“Kes tüdrukule süüa andis?”
“Ta on ju surelik, kas ma oleksin pidanud teda näljutama? Eks ta ise võttis, pidin ma siis keelama”
“Sa teadsid, et keegi tuleb talle järele, sa tegid seda meelega!”
Hades muigas. Fortuna, suur juhuse jumal oli seekord tema poolt olnud.
“Ma võtan Pesrphone kaasa. Sa tead nüüd ju niikuinii, et ta peab sinu juurde tagasi tulema, need, kes siin midagi söövad ei kuulu enam elavate riiki, kuigi nad pole veel päris surnud.”
Hadese muigest oli saanud suur, allilma jaoks isegi kohatult särav naeratus.
Demeter saab oma tütre tagasi, inimsugu jääb alles, Kerberos ei pidanud kunagi elavate lihast ilma jääma.
Hadese naiseks jäi Persephone ikkagi. Söödud granaatõun sunnib teda alati mehe juurde naasma. Enam ei pidanud Hades vaidlema ja muretsema, Persephone oli seotud. Igaveseks.

“Tule”
Hecate võttis Persephonel käest.
“Läheme ema jurde tagasi”

Minu käest ei ole veel kunagi küsitud, kuhu ma ise tahan minna, mõtles Persephone aeglaselt tõustes ja nõiale järgnedes.

***

Kui naised olid toast lahkunud, tõstis Hades maast granaatõuna seemne, sulges silmad ja pani selle pikkamööda oma huulte vahele.

Persephone maitse. Veel mõned kuud ja ta tunneb seda uuesti.

***

Alguses tuli mu juurde see laul.

Siis võtsin legendi ette, lammutasin selle võimalikult peeneks, detailideni.
Lõpuks tekkis see ...asi...
Jälle vana. 
Kui ei taha vanu, andke märku, ma siis enam ei tee.

Hiiob

„Ahah.. nojah.. siis muidugi...
 Paus.
Jutt oli katkendlik ja puine, viimased pool tundi kestis peaaegu täielik vaikus, pisikesed sõnapunktid olid vaikuse tedretäppideks. Hiiob kratsis oma paisetes jalga räpase potikilluga. Sügeles ju hirmsasti.
„Ära...“
Jumal vakatas. Ta taipas, et oleks peaaegu Hiiobit hoiatanud paisete lõhkemise ja veremürgituse eest, kuid mis mõte sellel olnuks, kõik sõltus ju niikuinii temast endast. Jumal ohkas täiest rinnast ja otsustas end kokku võtta.
„Kuule.. need kariloomad, mis maha surid, oled sa väga pahane?“
Hiiob võpatas, oli näha, et küsimus tabas teda täiesti ootamatult.
„Ei.. ei, mis see nüüd nii väga, inimesed jäid ju ellu,“
Hiiobi hääles oli siirast üllatust.
 „Aga kaamelid, ma tõepoolest ei tahtnud, et Lucifer su kaamelid laseks ära varastada, aga ma olin talle lubanud..?"
„Pole midagi, küllap on loomad nüüd kellegi käes, kes neist samuti hoolib kui mina enne.“
Hiiob tundus seda öeldes natuke tülpinud, ilmselt oli ta kaamelite kadumisest pidanud juba paljudele rääkima.
Nüüd tuli kõige raskem koht, raske just jumalale.
Seekord Hiiob teadis, mis tuleb, eelnevad küsimused olid teda selleks ette valmistanud. Oli tunda, kuidas jumal otsis sõnu, mitu korda üritas ta lauset alustada, tõmbas õhku rindu, ajas selja sirgeks ja sättis suud sõnade järgi, kuid vajus siiski kössi tagasi ja sõnaalgest sai pikk sügav väljahingamine.
 Ohe. Lõpuks leidis jumal sõnastuse, mis näis sobivat.
„Saatan tappis su lapsed ka ära.... neist on kahju, ära vimma kanna...“
 Suurem süü sai justkui endalt maha pühitud, kuid jumala näost oli näha, et ega tal sellest kergem ei hakanud.
„Jah..“
Hiiob ei suutnud siiski esimese hooga midagi pehmendavat jumalale öelda, aga midagi ta siiski leidis.
 „Hea, et mu lapsed ei pidanud vanaduse vaevasid nägema.“
 Jumala koorem muutus kivikese jagu kergemaks, ta selg sirgus natuke, pilk ei püsinud enam jalge ees põrmus.
Kuigi tõsi, Hiiobit suutis ta õige lühikese viivu vaadata, mees ei näinud just ilus välja. Tolmuses tagahoovis, joogikruusist maha loksunud veest tekinud porikänkrad paisetes kintsude kõrval maas, kratsimisjälgedest immitsemas mäda ja verd... jumal vaatas kõrvale.
„Seda, et. Ma siin mõtlesin natuke. Sa pole minust lahti öelnud, kuulsin?“
 Jumal ei oodanud vastust, kogu maailma vastused olid niikuinii tema teha.
 „Ma, jah, mõtlesin siin, et oled ikka üks kannatlik ja truu usuga mees.“
„Nii see on.“
Hiiob ei uhkustanud, ta lihtsalt nentis, et jah, sedasi siis.
„Sul on olnud raskeid aegu, saatan oli kindel, et sa murdud, et usk ei kanna sind läbi vaevade, su nainegi ju soovitas sul lõpuks alla anda..“
 „Mida ta nii pikalt heietab, ma tean seda kõike?“
 Hiiob tundis esimest korda jutuajamise juures, et ta ei saa täpselt aru, kuhu jumal tüürida tahab. Mõned tunnid tagasi kui jumal ootamatult tagaõues ta kõrvale ilmus oli mees veendunud, et jumal tuli isiklikult teda elust ära viima. Ta oli kindel, et elupäevad peavad otsa saama – enam ei olnud ta elust midagi võta, loomad, lapsed, tervis, sõbrad – kõik oli läinud. Kõik. Alles oli vaid see tolm, paised ja elu. Hiiob kratsis rinnal punnitavat armi, räpased katkenud küüned jätsid õrnale nahale paar kriimu.
„Eh, see läheb jälle pahaks..“
Hiiob tundis juba ette tulevase haava valu.
„...ja kui sulle lapsi sünnib, siis loodan, et kasvatad need selliseks nagu sa ise oled...“
 „Mida?“ Hiiob taipas, et midagi väga olulist oli ta kõrvust mööda jooksnud.
 „Sa ei kuulanudki,“ jumala hääl oli natuke tõre. Nagu isa, kes pakub lapsele kommi ja saab aru, et laps ei märkagi ta žesti.
„Su head ajad tulevad tagasi. Loomad, kaamelid, lapsed. No olgu, paisearmidega ei ole mul midagi teha.. mis mõte sel oleks, aga suurema osa saad sa tagasi, sobib see sulle?“
„Sa pöörad mu saatuse tagasi?“
„Ei, mitte päris.. mis on läinud, on läinud, sa saad uued lapsed, kaamelid, loomad... terveks teen sind ma samuti, aga vana elu on vana elu. Seda tagasi ei saa, tõuse nüüd tolmust ja hakka uuesti oma eluga pihta“
Hiiob oli harjunud jumala sõna kuulama, jalad olid pikast maasistumisest küll kanged, aga püsti ta tõusis. Puusadelt ja räbalalt, mis ta ihu kattis pudenes tolmu, mõned kärnad haavadel rebenesid ja peened verejoad pääsesid räpasele nahale triipe vedama.
Jumal vaatas Hiiobi poole ja pööras jälle pilgu kõrvale.
„Tervise annan sulle kõigepealt tagsi, lastega peab natuke ootama... ma ei haka su naist kiusama...“
Nojah.
Mehed mõistsid teineteist.
„Istu praegu tagasi, homme oled kõbusam, ülehomme, arvan, võiksid ennast puhtaks pesta, ma luban, et kõik läheb kiiresti.“
Hiiob vajus raskelt tolmusele mullale tagasi. Mõtted olid rasked, keha oli lihtsalt väsinud.
Jumal oli uksest juba peaaegu väljas, vaid käsi uksepiidal libises veel aeglaselt hämarusse.
Kõik.
Kõik algab uuesti... jumal küll, milleks, vasta mulle ometi!
„Sa kutsusid mind tagasi?“
Jumal seisis taas Hiobi ees. Eks temalgi oli Hiobiga toimunu pärast hing raske, oleks siis mees oma pattude pärast karistada saanud, aga lihtsalt niisama, kihlvedu saatanaga... mis sellest, et saatan kaotas , tunne oli ikkagi räbalavõitu. Ehks saab Hiiobile kuidagi vastu tulla, ehk on tal mingi eriline soov, lootis jumal.
„Tahad sa midagi? Küsi mida iganes, ma teen mida saan ja ma saan teha kõike. Sa tead.“
Hiob oli jumala äkilisest taasilmumisest pisut kohkunud, ta ei olnud osanud seda oodata. Aga vähemalt mõistus ei olnud tal jumala ja saatana omavaheliste mängude käigus kaduma läinud. See oli ergas nagu parimail aegadel. Mees kogus end kiiresti.
„ Mul on üks soov.. ma tõesti ei tea, kas sa saad seda täita... äkki pole see sinu võimuses...“
Hiiobi toon oli kõhklev.
„Ma olen jumal, sa tead. Pole mitte midagi, mida ma ei suudaks. Küsi“
 „Mu soov on väike.“
Hiob neelatas.
„Anna mulle viis minutit, anna mulle sellised minutid, millal ma võin mõelda mõtteid, mida keegi ei kuule“
„Pisiasi“
„...Mõtteid, mida keegi ei kuule. Ka sina mitte“
Selline vaikus, mis nüüd tekkis oli viimati olemas hetke enne maailma loomise pauku. Tundus, et ka siis kestis see lühemalt kui praegu.
 „Olgu. Need viis minutit on sinu. Hetkel, kui ma sulle selja pööran, on need alanud, kui ümber pööran, on aeg täis.“
Oh, kuidas jumal ei oleks tahtnud seda teha, kuid ta oli ju lubanud. Nagu tookord saatanalegi...
„Aitäh.“
See tuli südamest.
Hiiob vaatas jumala poole, jumal seiras Hiiobit. Hetk veel ja jumal kohmas: „olgu, nüüd“ ja pööras selja.
Hiiob tundis, kuidas ta pea muutus ootamatult jahedaks ja selgeks, ta oli kuidagi üksi ja omapead. Taibates, et aeg hakkas jooksma tardus Hiiobi mõte, liiga äkki saabus see hetk. Sekundid tiksusid halastamatult. Hiiob oli juba astaid unistanud ajast, mil ta saab olla täiesti üksi, mil mitte keegi ei kuule ega näe teda. Tal oli palju mõtlemata mõtteid. Nüüd oli nende aeg.
Tamm lagunes.
„... miks, miks küll pean ma nüüd kõike uuesti alustama? Nüüd, kui ma võiksin ilma sinu, jumala, vahelesegamiseta nautida vana olemist, lasta oma lastel teha kogu töö ja mu silmadel oleks aeg puhata lastelaste mängudel ja lõbul. Mu kari peaks olema suur, aknast õuele vaadates mäletaksin ma, et näed, see tumedam pika sabaga kaamel on mu esimese mära kuuenda põlve täkk ja too must säbruline tall on kolm aastat tagasi šaakali kätte jäänud ute poja neljanda talle kolmas järglane... Nüüd tahad sa, et ma alustan kõike uuesti. Ma pean jälle taluma oma laste hammaste tulekut ja otsima poegadele väärilised naised, ma pean alustama öiste poegimiste valvamise ja teenijate valimisega... maja tuleb ehitada uus, sa ju tead? Sa tead, et ma pole enam noor ja nüüd tahad sa minult varastada mu vanaduse, milleks, mida olen ma sulle teinud? Ma pole sind iial reetnud, ka kõige suuremas leinas olen ma sinule truu olnud, aga sina reedad mind ja arvad, et see on heategu. Sa oled jumal ja ma pean sind järgima. Nii mõtles mu vaarissa, mu vanaisa jaoks oli see loomulik, mu isa tegi samamoodi. Ma olen nende järglane, ma pole erinev, sina oled mu jumal. Aga miks piinad sa neid, kes on sulle ustavad?“
Hiiobi mõtted keesid, osa neist paiskus sõnadena välja, osa mässas südames. Ta oli seda kaua endas kandnud, kauem kui ta isegi teadis.
„... sa tead, mida tahab üks vana mees. Või ei tea? Vanad mehed tahavad rahu. Neile piisab, kui toitu ja soojust on piisavalt, nad tahavad magada siis kui on uni ja armastada oma vana naist. Kõik. Miks peaks vana mees elama oma elu kaks korda, jumal, miks? Võta minult mu paised, võta see kohutav sügelus ja rohkem ma ei taha, jumal, see on kõik, mida ma igatsen!“
Äkki märkas Hiiob, et jumal seisis ta poole jälle näoga. Millal ta pöördis, mida ta kuulis?
„Hiiob, Hiiob... ma olen sulle võlgu, sa saad rohkem kui tervise. Sa saad kõik ja veelgi rohkem kui enne. Sul oli kümme last, nüüd saad sa neid viisteist. Su kari kasvab, veoloomi saad sa rohkem kui kellelgi teisel on olnud. Ära ole nii tagasihoidlik, sa väärid rohkem kui ainult paisete kuivamist.“
 Hiiob vajus kühmu. Jumal oli kulnud vaid viimast lauset, olgu, see oli hea, aga ta mõistis neid valesti. Võibolla oli ka see hea, kes teab, kes teab...
Jumal tõstis käe Hiiobi pea kohale.
„Ole rahulik, sa saad kõik, mida teeninud oled.“
 Jumal pööras minekule.
„Võibolla on viisteist last talle palju. Aga kari võiks küll suurem olla...“
 Tundus, et jumala suunurgas tuksatas muie.
Ta oli kuulnud...


 *** 


See pole uus lugu, see on korra netis mu nurgataguses "kurat-ma-ei-saa-ilma-kirjutamata-olla"-blogis üleval. Ainus kommentaar, mis seal loo alla ilmus lubas mulle igavest põrgutuld.
Nagu oleks see mingi uudis.

Harjutan

„Mis mõttes sa jätad SELLE siia?“

„Kolm korda päevas käid jalutamas. Sööb konserve – ma panin kotitäie kaasa, kui otsa saab, jõuad ise ka neid osta, ma maksan kinni... ta ei näri asju, ei haugu..“

Uks vajus kinni, viimased sõnad pudenesid peaaegu lukuaugust.

„Oota, no kuule, nii ei saa, mul on oma elu.. sa ei tohi nii teha!“

„Sul pole elu, ma hankisin sulle praegu seda pisut!“ Need sõnad tulid tõesti juba läbi ukse, Els võis vanduda, et ta kuulis naerulaginat.

Els astus sammukese ukse poole,  käsi pikalt linki haaramas. Midagi pehmet ja elavat jäi jala alla. Kiunatus ja äkiline valu varbas.

„Sa kuradi tõbras, aia, raisk, mida sa raisk pured!“

Naine vaatas tuikavat jalga. Neli väikest kihvajälge, lihtsalt väike punetus, nahk oli terve. Valus siiski.

Süüdlane vaatas oma pruunide läikivate silmadega naisele otsa ja pööras siis pilgu uksele. Ei suur, ei väike, keha kandiline nagu taburet, jalad peenikesed ja pikad. Karv lehmalapiline ja lühike.

„Jeesus kui kole sa oled“

Elsile meenus, et ta ei tea koera nime.

Õde võttis toru nii kiiresti nagu oleks ta seda juba kõrva ääres valmis hoidnud.

„Mh?“

„Su lojus hammustas mind. Mis SELLE nimi on?“

„Sa ei mäleta?“

„Kuidas ma saan mäletada, võõras loom ju.  Ega tal marutaudi pole?“

„Muidugi on marutaud, mis sa siis mõtlesid, et ma tõin sulle terve looma? Nali-nali.. „

Muidugi nali. Kõigest hoolimata tundis Els kergendust.

„Tilde on nimi.“

„Lehma nimi“

„No ta on lehma moodi ka ju, mis sa arvad, et Rex sobiks paremini? Hakka siis Rexiks kutsuma. A ta on emane, nii, et..“

„Midaaaaa?“

„Ära hakka ütlema, et sa ei mäleta mu koerast niigi palju, nime ja sugu?“

„Mhm. Olgu. Ega ma mõni nõder pole, mäletan ikka. Niisama küsisin“

Muidugi ei mäletanud Elsi Ruta koera nime. Miks ta üldse oleks pidanud? Õe elu oli ... õe elu. Elagu oma elu ise, aga no ei saa, ikka sajab sisse nagu tank.

Tõsi küll, see oli esimest korda, kui õde tema elusse niimoodi sisse sõitis. Õemees töötas Rootsis ja nüüd olevat tolel mingi õnnetus juhtunud, jalaluu või midagi sellist, mees ei saanud  ei lennuki ega laevaga koju ja õde läks teda põetama. Ainult kolm-neli nädalat, ütles ta, rohkem pole vaja, koer on kõige rohkem kuu aega tema juures.

Els vaatas esikusse. Peni istus samas asendis nagu ta temast sinna enna jäi. Nagi all oli kott konservidega, nagis jalutusrihm.

„Tule siia, Tilde!“

Koer heitis mürtsuga pikali.

„Tilde!“

Ei midagi. Midagi siiski oli – koer pani silmad kinni.

„Lita!“

Els lükkas esikuukse koomale ja läks oma tugitooli tagasi. Läpakas oli lauale lahti jäänud, skypes oli näha viis uut vestlusjuppi, arvuti tagant äraminek oli olnud äkiline.

„Õde tõi oma koera mulle kuuks ajaks hoida“

Els kopeeris selle lause ja saatis kõigile sama teksti. 

„Sul on õde? Mmmm.. on ta noor ja sama ilus nagu sina?“

Kiimakott.

„Vanem on, kari lapsi ja sada kilo“, pole neil vaja kõike teada. Ega ta endast ju ka kõige uuemat pilti netti teistele näha ei pannud.

Üks aken teise järel hakkas vilkuma, naise näole valgus naeratus. Temal pole elu – haha! Õde ei tea tema elust midagi. Jah, ta ei käi väljas. Sellel on oma põhjused, on... aga tal on elu! On! Tal on sadu tuttavaid, sadu!

Midagi krõbises esikus.  Koer, Els oli eluka juba unustanud. Esikuukse vahele oli tekkinud kummaliselt liikuv ninaots.

Vasakule. Nuuh. Paremale. Nuuh.  Uks vajus pikkamööda lahti, seda oli isegi naljakas vaadata. Koer ei tulnud tuppa, ta voolas tuppa. Käpphaaval, kõrvhaaval, pikkamööda. Kui ukse vahelt –  oleks võinud vanduda, et kogu selle nirisemise ajal ei liikunud uks ise millimeetritki – lipsas sisse viimane sentimeeter koera niitjast sabast ütles Els „No tere siis.. !“

Heldeke, koer reageeris, nagu oleks teda surmaga ähvardatud.Ta kargas püsti ja üritas esikusse tagasi söösta,  ent uks osutus reeturiks - nina küll mahtus veel esikusse, kuid siis toimis näiv pagemistee julma hiirelõksuna ja vajus niimoodi kinni, et pontsakas kere jäi kitsasse pilusse kinni. Hea, et pilkselt hirmsat kiljumist valla laskev pea esiku poole jäi, kõrvulukustav oli see niigi.

Kõigest hoolimata oli olukord pigem naljakas kui midagi muud.

Els tõusis tugitooli soojast pesast ja tõmbas itsitades ukse lahti, koer oli endale juba paigaljooksuga paraja hoo sisse saanud ja pagemine lõpes mürtsatades esiknurka pugemisega. Justkui lootes oma lapilist keret Elsi pruuni esikuseina taustal nähtamatuks muuta jäi Tilde kohe liikumatuks, ainult silmad läikisid.

Naine seisis ukse vahel ja vaatas minilehma topist meenutavat looma.

Õudne, kui kole, lihtsalt hirmus. Õel oli õigus, kui ta oma kodulooma mitte tõupuhtaks koeraks, vaid tõust puhtaks loomaks nimetas.

La`crantz.

La`crantz Tilde.

***

No ei tule, ei tule....

Ah, minu blogi, teen mida tahan, võibolla jõuan kunagi lõppude kirjutamiseni ka.