Persephone

Granaatõuna seeme pudenes noore naise sõrmede vahelt põlvedele, rüü hõlm reetis, et see pole esimene. Sõrmed olid mahlast parkunud ja kleepuvad.
Oleks pidanud hoolikam olema, mõtles Persephone hajameelselt. Ta kohendas end seinaorvas mugavamalt istuma, eesriide tagahakkas taas kostma jutukõminat.
“Usu mind, me peame tüdruku asjus kokku leppima, sa ise kannatad ka varsti selle segaduse käes, mis praegu maa peal on. Mida sa teed, kui äkki kõik inimesed surevad?”
Hecate hääl oli monotoonne ja lummutav.
“Mida-mida.. sedasama, mida ma kogu aeg teinud olen – võtan surnute hinged vastu.”
Hades oli enesekindel.
Vestlus oli kestnud juba kaua ja kumbki ei olnud oma rollist veel välja langenud. Hades kui valitseja ja Hecate kui diplomaat.
“Hea küll, võtad vastu. Ja edasi? Kõik surevad, enam ei jää kedagi. Demeter laseb maa ära kuivada, mida kuiv ei võta, see läheb külmaga hukka. Mitte ühtegi inimest ei jää enam, kõik on surnud.. millega sa Kerberost söötma hakkad?”
Kardina taga jäi vaikseks. Isegi Hades ei soovinud ette kujutada näljast Kerberost.
Äkki ütles Hades midagi hoopis teise tooniga, kui enne. Persephone ei saanud esimese hooga isegi aru sõnadest, mis pudenesid ootamatult kiirelt ja vaikselt üle allilmaisanda huulte.
“Ma vajan seda naist, ma olen mees, lihtsalt mees… ta on mulle armas, kas ma olen seepärast süüdi, et ma olen tema külge südantpidi kinni jäänud.. ära võta minult teda ära… palun, ära võta…”
Pesrsephone käed langesid mahlast ligasesse rüppe. Seda ta oodata ei osanud. Mitte, et Hades oleks ta vastu halb olnud, kui too röövimise hetk välja arvata, mees oli ta vastu olnud leebe, kuid et ta Hecatele midagi niisugust tunnistada suutis….
Hecate tajus, et allilma kivine isand oli talle paljastanud ootamatult pehme koha oma turvises. Traaklanna teadis, et käes on tema võimalus.
“Kui sa lased maa peal kõigel surra, tapab Kerberos lõpuks ka su naise. Ootad sa seda? Tahad tema surma? Lase ta koju. Kui sa teda tõesti vajad, lase ta koju…”
Hadese kogus end kiiresti, ta järgmised sõnad olid järsud.
“Ma ei saa..”
Pesrsephone sõrmede vahelt pudenes järjekordne seeme, seekord põrandale, veeredes pärast Hadese sõnu haudvaikseks jäänud ruumis kuuldava kõrinaga eemale.
Hecate tõusis kiiresti ja tõmbad orva eest eesriide, Persephone võpatas ja jäi nõiale liikumatult otsa vaatama, poolik granaatõun kleepuvas pihus.
Hecate vaatas naist, vaatas õuna ta käes. Traaklanna pööras järsult ringi ja astus kiire sammu Hadese poole.
“Kes tüdrukule süüa andis?”
“Ta on ju surelik, kas ma oleksin pidanud teda näljutama? Eks ta ise võttis, pidin ma siis keelama”
“Sa teadsid, et keegi tuleb talle järele, sa tegid seda meelega!”
Hades muigas. Fortuna, suur juhuse jumal oli seekord tema poolt olnud.
“Ma võtan Pesrphone kaasa. Sa tead nüüd ju niikuinii, et ta peab sinu juurde tagasi tulema, need, kes siin midagi söövad ei kuulu enam elavate riiki, kuigi nad pole veel päris surnud.”
Hadese muigest oli saanud suur, allilma jaoks isegi kohatult särav naeratus.
Demeter saab oma tütre tagasi, inimsugu jääb alles, Kerberos ei pidanud kunagi elavate lihast ilma jääma.
Hadese naiseks jäi Persephone ikkagi. Söödud granaatõun sunnib teda alati mehe juurde naasma. Enam ei pidanud Hades vaidlema ja muretsema, Persephone oli seotud. Igaveseks.

“Tule”
Hecate võttis Persephonel käest.
“Läheme ema jurde tagasi”

Minu käest ei ole veel kunagi küsitud, kuhu ma ise tahan minna, mõtles Persephone aeglaselt tõustes ja nõiale järgnedes.

***

Kui naised olid toast lahkunud, tõstis Hades maast granaatõuna seemne, sulges silmad ja pani selle pikkamööda oma huulte vahele.

Persephone maitse. Veel mõned kuud ja ta tunneb seda uuesti.

***

Alguses tuli mu juurde see laul.

Siis võtsin legendi ette, lammutasin selle võimalikult peeneks, detailideni.
Lõpuks tekkis see ...asi...
Jälle vana. 
Kui ei taha vanu, andke märku, ma siis enam ei tee.