Sujuvalt teise teemaga edasi. Eskapism, juu nõu

***

Need udused hommikud, hääletult kõndimas kari,
veepiiskadest kleepuvad lehed mu paljastel jalgel.
Öökaste või hoopiski härmatis võõbanud valgeks
on porgandipealsete read seal kus lamab veel vari.

 Need udused hommikud, ränkade õhtute järjed...
Nüüd jalad kui juured on joomas maa jääkülma piima
mis ämblikuvõrkude sametist voolab kui viimas
ma moosese moel veiseid maale kus manna ja kärjed.

 Need udused hommikud. Nendest saan ahmida jõudu
mis tuulistel päevadel vaja. Nüüd saan seda varuks
ja süda ei väsi kui ärganud maailm saab taruks.
Kesk lärmi mu oma on pilguke udussesõudu.

***

Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.

Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.

 Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru sisse.
Suu oli magus, lummav paeluv...

 Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...