Ma tean, ema

„Sa oled abielus!“
„Sõduriga... „Sa oled abielus, sul on mees!“
 „Sõdur. Mees, kes pole kunagi siin...“
„See ei tähenda midagi, tütar. Ta on su mees, sina tema naine, seda saab muuta ainult surm!“
„Jah, ema.“

*

Ta teadis, et homme on täiskuu,teadis vägagi täpselt, kuhu kuukiired õue hõbedat valavad ja kus pimedus oma tekki ees hoiab.
Täna seisis ta veel pimeduse varjus ja jälgis pilguga kuningalossi müüriserval jalutavat Taavetit.
 Kuningas oli rahutu, ta pikad peatused müüril vaheldusid kiirkõnniga tornist tornini. Pika pilguga seiras Taavet oma linna, hoolimata ilust, mis ta silme ees laius ei olnud kuninga pilgus rahu.
Äkki tundus naisele, et kuningas on teda pimedusest leidnud. See oli võimatu, pimedus ei saanud olla reetur, sellest teadmisest hoolimata taganes Batseeba õue sügavusse.
Taganes tuppa.
Alles toas olles taipas naine, kuidas ta oli õues hinge kinni hoidnud, nii suur oli hirm avastamise ees.
Ei, see ei tohtinud juhtuda täna.
Plaan oli Batseeba jaoks isegi keeruline, iga muutus ... iga mõte võimalikust muutusest tegi hirmu.
Homme.
Kuningas oli müürilt kadunud.

*

„Su mees teenib kuningat!“
„Jah, ema..“
„Kunagi saate te lapsed.“
„Ta on sõdur, ema, teda pole iial kodus!“
„Kui ta surma ei saa, siis on ta kunagi kodus sinu juures, te saate lapsed!“
,,Kui ta surma ei saa...“

*

Esimese kannu, tühja, pillas naine kildudeks.
Et kuningas vaataks kildude helina poole.
Teises kannus ootas vesi.
Batseeba sõrmed värisesid veekannu haarates, teise käega pidi ta rannet toetama, et see välja ei paistaks. Täiskuuvalgus murdus tema seljal voolava vee niredes, Batseeba ei pidanud pead pöörama, et teada – kuningas oli juba müüril. Vaatas ta selga, tema paljast selga, vett, voolavat vett...
Aeglaselt pööras naine end kuukiirtes, pilku ta ei tõstnud. Vesi nirises üle rinna, rindade vahelt joana , üle kumeruse tilkadena. Batseeba teadis seda kõike, ta näiliselt juhuslik liikumine oli kõike muud kui juhuslik, kuuvalgus keerutas oma linikut ümber ta keha ja kuningas pidi seda kõike nägema.
Pidi.
Muidu polnud sel mõtet.

*

Järsk koputus kõlas läbi maja.
Nii koputavad vaid need, kellel on võim. Kuninga käskjalad.
 „Kuninga käsk. Noorik, kes siin majas elab, peab kohe tulema Taaveti palge ette.“
Batseeba ootas seda, liiga rahutu oli olnud kuninga pilk, liiga rabe ta kõnnak, nii pidigi minema.
„Ema, ma pean minema. Kuninga soov, ema.“
Ema vaikis. Ta aimas, aga see oli ainult aimdus.
Vaid uus murekorts ta näol .. seda ei olnud veel hommikul.

*
,,Naine, sina jääd siia, teised välja!“
Taaveti hääl oli noor ja terav. Kuid selles ei olnud veel kindlust.
 Naine on see, kes mehele kindlusetunde annab, Batseeba teadis seda.
 Ta pööras end toast lahkuvate teenijate poole, pööras nii, et kael oli kui vibu kuninga silma all, end tagasi kuninga poole keerates nägi naine, kuidas Taaveti pilk mõõtis aplalt ta kaela... noor, tugev ... kuningas.
„Miks ma siin olen?“ astus naine kuninale lähemale.
 Natuke veel .
Päris lähedale.
Taaveti selg tõmbus kangeks, lõug tõusis ülespole, kuid pilk ei liikunud naiselt. Batseeba tõstis näo ja küsis vaikselt ning nõutult, ise käega juukseid kuklasse kohendades: „Miks?“
Rohkem ei olnud vaja, mees murdus.
 Murdus üle naise.
Ta oli õrn. Ja ta ei olnud sõdur.

*

,,Ema, ma saan lapse.“
 „Sa oled abielunaine..“
„Kuninga lapse.“
„Su mees on kuninga sõdur.“
„Ma tean.“
„Ainult surm saab teid lahutada...“
„Ma tean, ema...“

***

Aitab küll.
 Paus tuleb, kivist vett ei pigista.