Tere tulemast maaidülli, kus keegi ei puhka. Eriti elusloodus. Parmud lõikavad kui mootorsaega, need 8 sääske, kes sel aastal üldse olemas on, põhjustavad ülekehalise ärrituse ning lisaks on kusagilt ilmunud lihasööjakärbsed, kes mind aegunud šašlõkilihaks peavad. Nõgeseid on ka. Ma olen ära kraabitud, kärnas ja kohati veritsen veidi.
Aga peale vampiiridele on õnneks ka kenamaid eluvorme. Öösel lõugavad rohutirtsud, keda ma tsikaadideks kutsun. Korraks krääksatas ja taas kadus üks rukkirääk. On Sigudik. On ehitusassistendist konn.
Viimane põgenes Sigudiku hakklihaterade eest lauta, mis on viimasel ajal ka minu lemmikkoht, istus veidi uksel, muru peas, ja asus siis hinge tõmbamata ametikohustuste juurde. Jälgis silmad punnis akukruvikeeraja tööd, enesel kehahoiakus puhas pühendumus ja tõeline meistri pilk. Tõstsin ta paar korda ukselt õue, aga ei, tagasi tuli. Jõllitas edasi. Kuna ma paranoilise tööohutusspetsialistina kartsin, et noor tehnik kukub lõpuks remondikanalisse ja lõpetab kurvalt, sai assistent ilma banaanikoorteta varajase puhkuse. Ehk siis suunasin ta toimetama kagemale, aaloepõõsasse (mhmh, maale mahub ka eksootika). Nüüd lebotab ehituskonn lõunamaahõngulises spaas ja analüüsib möödunud tööpäeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar