Uksekell helises. Milvi ehmatas, sest ei oodanud kedagi. Veera oli hommikul juba käinud, kohv oli joodud ja köögipõrand pühitud, päev pidi rahulik tulema. Teine tirin tuli kohe otsa, pikem ja nõudlikum. "Juba tulen,“ teadustas Milvi valjusti. Hea oli harjutada, hääl ei tohtinud pehmeks jääda.
Ukse taga seisis Mauno. Milvi poolõe Leida poeg. Milvi tundis ta kohe ära: pikk, natuke lontis, sama nina mis Leidal, ainult et vähem kõver. Tema kõrval seisis noor naine, liiga õhukeses mantlis ja liiga uue soenguga. Nende vahel toetus seina vastu midagi suurt, halli riidega kaetud, rihmad ümber.
"Tere, tädi Milvi,“ ütles Mauno rõõmsalt, nagu polekski viimasest kohtumisest viis aastat möödas olnud. "Tere,“ vastas Milvi ettevaatlikult. "Kas keegi on surnud või tahate laenu?“
Tütarlaps naeratas ebalevalt. Mauno köhatas. "Ei-ei, kõik on elus. No… põhimõtteliselt. Ja sa ei ole veel minu elukaaslase Airiiniga tuttav, ma olen talle sinust palju rääkinud, nii hästi kui sina, ei küpseta keegi, tädi Milvi“.
See oli kahtlane vastus. "Tulge siis sisse,“ ütles Milvi lõpuks. "Uks ei hammusta. Mina ka enam eriti mitte.“ Ka hall ese lükati esikusse. Riie vajus natuke viltu ja sealt alt ilmus karvane küünar või käpp või... Milvi kissitas silmi. "Mis see on?“
Mauno vaatas pruudile otsa. Pruut noogutas. "See on Laisik,“ ütles Mauno. "Laiskloom.“
"Mis asi,“ küsis Milvi aeglaselt, täht-tähe haaval."Laiskloom, noh“ kordas pruut. "Päris. Väga rahulik.“
"Ma näen,“ ütles Milvi. "Tal on juba karvad põrandale aetud ja ta pole isegi välja võetud.“
Riie tõmmati puurilt. Sealt vaatas vastu nägu, mis nägi välja nagu keegi oleks ahvi ja vana mehe kokku seganud ning siis asja pooleli jätnud. Laisik pilgutas aeglaselt ja sirutas pea Milvi suunas ja noogutas tervituseks justkui oleks ta Milvit juba aastaid tundnud.
"Te tahate SELLE mulle jätta, vä“ ahastas Milvi. See ei olnud küsimus.
"Ainult kolm nädalat,“ ütles Mauno kiiresti. „Meil on reis. Piletid ostetud. Tal on kõik vaktsiinid tehtud. Ta sööb täitsa tavalisi asju, kurki, porgandit, paprikat, pühapäeviti saab mustikaid. Ja ta magab enamasti.“
"Kus,“ küsis Milvi.
"Kus juhtub,“ ütles pruut. "Ta on väga vähenõudlik.“
Milvi pani käed puusa. "Ja miks ta reisi ajaks Leida juurde ei lähe“?
Mauno vaatas maha. Pruut ohkas. "Eelmine kord,“ alustas Mauno, "läks natuke… käest ära.“
"Kass,“ ütles pruut. „Leida kass.“
"Kassiraip,“ täpsustas Milvi automaatselt.
"Jah. See kassiraip kiskus Laisiku nina lõhki. Laisik sai ehmatusest šoki .. ja siis,“ jätkas pruut, "ronis kapi otsa ja kui Leida teda alla kiskus, sai epilepsiahoo ja eee...“
"Kuses,“ kraaksatas Milvi. "Ma tean, mida loomad teevad.“
"Kaarega,“ lisas Mauno vaikselt. "Otse alla, uuele lambanahale kamina ees. Ema karjus kaks päeva.“
"Ja kass?“ küsis Milvi. "Elab,“ ütles Mauno. "Aga solvunud, ei tule mulle enam ligigi.“
Laisik sirutas end aeglaselt avatud puuri ukse poole ja pani oma suures küüned parketile. Küll klobisesid! Laisik vaatas Milvit süütu sõbraliku pilguga.
"Kas ta hammustab,“ küsis Milvi."Ei,“ ütles pruut.
"Aga kraabib?“
"Ei, üldse mitte.“
"Kas ta muidu ka kuseb?“
Pruut vaikis.
"Ta tunneb emotsioone,“ ütles Mauno lõpuks.
"Mina ka“ ütles Milvi. "Ja vaata kuhu see mind toonud on!“
Laisik tegi häält. Midagi ohke ja saumikseri vahepealset.
"Mul on vaibad,“ teatas Milvi.
"Tal on mähkmed ka,“ ütles pruut kiiresti. "Mida?!". "Ei,“ ütles Milvi. "No ei!“
Uksekell helises. Loomulikult. Milvi tegi ukse lahti. Veera. "Ma tulin suhkrut laenama,“ ütles Veera ja kiikas esikusse. "Mis sul seal on?“
"Probleem,“ ütles Milvi.
Veera astus sisse. Laisik keeras pea Veera poole. Veera ahhetas. "Issand kui armas,“ ütles ta. "Nagu unine vanaisa.“
"Ta kuseb kaarega,“ ütles Milvi. Veera noogutas. "No kel meist vahel seda juhtunud poleks.“
Mauno ja pruut vaatasid lootusrikkalt Milvile otsa. Milvi vaatas Laisikut.
"Kolm nädalat,“ ütles Milvi lõpuks. "Nii kui üks kord vaibale kuseb, läheb rõdule elama.“
Laisik pilgutas aeglaselt. Oli vist nõus.
Külalistel hakkas järsku kiire, keegi ei soovinud kohvi ega singiga praemuna, olgugi, et head munad olid. Elviira kanade toodang.
Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.
**********
Tegemist on avatud järjejutuga - sellest, mis sai edasi, võib kirjutada kommentaaridesse või saata e-postiga.
Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.
VastaKustutaVeeral oli suhkur puhta meelest läinud. Ei kärsinud kohe köögilaua taha istuda, piilus ukse vahelt elutoa poole.
„Kuule, ta istub diivanil nagu inimene,” sosistas ta Milvi poole pead pöörates.
„Ah, mine sa ka,” rehmas Milvi käega. „Praetud sinki ja munaputru tahad?” Ega Veera ära ei öelnud, kõhus loksus hommikune vorstileib lahja kohvilurri tiigis.
„Tea, kas paitada ennast ikka lubab?” uuris Veera taburetil niheledes. „Äkki on veel isane?” Milvi heitis pliidi ääres askeldades Veerale altkulmu pilgu:
„Looda sa – isane ja isane. Laisikud on kõik kesksoost, et sa teaksid!” Ega ta tegelikult ise selles väga kindel olnud, aga nagu oleks kuskilt lugenud või raadio loodussaatest kuulnud. Pekine lihaviilakas särises pannil, levitades uimastavat aroomi ning Milvi kühveldas presskannu kaks kopsikut kohvipulbrit, mõtles hetke ning lisas kolmanda – ikkagi külalised.
„Milvi-Milvi....!” röögatas Veera valamu ees keedukannu vett soristava perenaise suunas.
„Mida sa kurivaim röögid?” pööras Milvi pahase pilgu külalise poole ja märkas silmanurgast elutoa uksel karvast kuju. See seisis tagajalgadel ning hoidis tudisedes uksepiidast kinni. Silmnägu oli nagu eluka oma, aga silmad vaatasid nii kurvalt ning inimlikult.
„Ma tahaks ka sinki,” teatas laisik inimkeeli. „ See taimetoit teeb mul kõhu lahti ja sitaste mähkmetega on paha pikutada.” Veera oli taburetilt püsti karanud, hoidis endal vasaku käega rinnust ning lehvitas paremaga tuult. Näga ka leekis nagu loojuv päike. Milvi oli elus kõike näinud ja mingi rääkiv laisik teda küll endast välja ei suutnud viia. Mõõdetud liigutustega pani ta pooleldi täis keedukannu valamulauale, haaras pliidi kohal rippuva lihahaamri ning uuris elukalt: „Äkki tahaksid veel kohvi ka? Koore ja suhkruga?”
„Ei, suhkrut pole vaja. Mul on kolesterool üsna kehva.”
Milvile meenus Fantoomi-film. Tal on mask, taipas hakkaja proua. Haamrit hoiatavalt õieli hoides astus ta elukale lähemale ning vaba käega üritas laisiku põsest haarata.
„Na-naa-naa-naaa...” tänitas rääkiv kest-teab-mis. Tuterdas sammu toa poole tagasi, keeras Milvile selja ning kamandas: „Vaata, seal kukla kandis on haak ja tõmblukk!”
Nüüdseks oli Veera ka hingamise paika saanud ning kaperdas Milvile appi. Ühiste jõududega tõstsid nad äärmiselt tõetruust laisiku kostüümist välja kidura vanamehe.
Pingutusest hingeldades käratas Milvi: „Nüüd räägid kõik ära!” Veera noogutas kaasavalt, sest hing oli kinni ning taas pidi rindade vahelt südant masseerima. „Mina olen Artuur;” kummardas üllatuskülaline perenaise poole ning üritas justkui kätt suudelda. Milvi taganes sammukese ja vehkis lihahaamriga. Veera hakkas hüsteeriliselt naerma. „Kas kutsun Kolja?” küsis ta Milvile otsa vaadates ärevalt.
„Milleks, meil on ju Artur!” säilitas perenaine rahu.
„Artuur!” korrigeeris pool-loom poolinimene.”Kahe uu-ga.” Pannilt tõusis kirbet kõrbelõhna ja Milvi kiirustas hädaolukorda likvideerima. „Mis sa seal passid nagu kivikuju,” heitis ta Veerale. „Võta kapist nõud, sa tead küll!” Muidugi Veera teadis. „Kas katan kolmele?”
Sellest teeme filmi, casting on laupäeval!
VastaKustutaMa ei saa tulla, mul on mingi tapjaviirus. Jõud lõppes, ei jaksa enam, ainult rooman. Sellega saaks peaaegu, et laisikut mängida, aga ... kidur vanamees tuleb sel juhul asendada jetiga. Noh, et võtad kesta ära ja siis muudkui paisub nagu need tänapäeva madratsid ja diivanid, mis väikepakendis saabuvad.
KustutaHea, et teada andsid - ma Milvi rolli esmalt sind plaanisingi! Me võiks SSP ärgitatud suvise trehvunksi tarbeks Kaamosega kahasse ikka täiemahulise näitemängu kirjutada. Milvi osas muidugi SSP ise ja Veeraks pakuks orbiidilt kadunud Ritsikut. Kidura rollis nägin vaimusilmas kohe Kanada- Toomast - ta on sobivalt kõrend, aga paraku väga sportlik, seega tuleb keegi Pärnu parmudest värvata.
Kustuta