Seda ka siis kui tegu on orkestriga millesse kandideerimise eeltingimus on, et moosekant on, noh, moosekant: te ju teate muusikalist kollektiivi The Tomahawk Brothers? Seda, kus oli pillimehi, kes jäid alguses mõned taktid maha, aga mängisid kõik noodid ära, jõudsid loo keskel taktidega järele ja läksid lõpuks möödagi?
Kui Eestis inimene, kes peab viisi ja oskab mõnda pilli mängida tahab raha teenida teeb ta külasimmanite jaoks süldibändi ja nimetab selle "Papüüruseks" või "Lillekeseks" või muuks selliseks. Kui sama tahetakse maailma laiuselt teha hangitakse skeletikostüümid, bling-maskid, pannakse peale gooti meik ja minnakse turneele, kus kajamasinat kasutatakse isegi flöödiviisi esitamisel.
Olgu, enam ei unda.
Ah, natuke veel: rockmuusikat esitada klassikalises kontserdisaalis on kuritegu. Publikum istub, põlved ontlikult koos ja muusikud lammutavad laval Honey Balenciaga stiilis konte murdes - niisugune dissonants ajab õlad krampi.
Mu noored kaaslased olid üsnagi vaimustunud, koduteel lauldi autos "Zombie't" nii, et ... jah, sellel, et keegi meist muusikuna ei tööta, on põhjus. Mul oli hea meel tõdeda, et "Paint it black" tundsid nad ära ja koletult kahju, et "Chop suey" ja "Smells like a teen spirit" võttis aega enne kui tuli kohmetu "aa, see..!"
Lõbus oli, sest seltskond oli lõbus, ei kahetse, aga teist korda väga ei läheks.
Laval olnud kolbal oli tõsine hambumushäire, esihambad käisid kokku nagu hamstril, purihambad ei kohtunud iial. Sellepärast ta nii kõhna ongi, eks proovi sel moel midagi närida!
Mis orkestriga tegu oli? "Chop Suey" ei ole syldibändi jaoks lihtne lugu. :)
VastaKustuta"Rock Orchestra by Candlelight", palju kunstküünlaid, lavakujundus ja muusikute välimus müstilisust taotlev, pillimehed näisid olevat üle keskmise - vabandust, välja arvatud trummar, kes küll kindlasti oskas KÕVASTI trummi lüüa. Lauljatega oli veidi pahasti, tütarlaste kopsumaht oli muljetavaldav, kuid lauluhääl oli minu maitsele liiga kriiskav. Meeslaulja oli parem, aga ka tema oli... meh.
KustutaKindlast olen ma liiga küüniline selliste välisele rõhuvate esituste jaoks. Tahaks head muusikat, šõu on tähtis, kuid mitte primaarne.
Mis puutub "Chop suey" esitusse, siis kaks asja: seisa või pea peal, aga vaskpillid sinna ei sobi ja lauljate peale mõeldes oli mul hea meel, et heliseade oli nii kehv, et diktsiooni tabamine oli võmatu, nii palju kui kostis oli neile see laul veidi üle jõu. Aga ära tegid ja koguni moel, kus laul oli äratuntav.
Sellised kontserdid on "näete, siin on teile päris klassikat - Vivaldit natuke ja kulbitäis Beethovenit- , siin on rockiklassikat taldrikuservale ja vaadake ometi, me paneme metalit hullema kolinaga kui originaalid!"
Hea küll, hea küll, ma teadsin tegelikult ette, mida oodata, pole mõtet unnata. Õhtu heas seltskonnas on väärt ka mõningaid järeleandmisi meelelahutuse osas.
Ma käisin omal ajal mehega vabatahtlikult isegi "Meie mehe" kontserdil. Mida kõike kodurahu nimel ei ole tehtud.
Vaskpillide märkusega meenus kaks rühmitust, keda jälgin: sakslaste Meute ja usakate Too Many Zooz. Mõlemad teevad puhkpillidega klubilugude ümbermänge ja no vingelt panevad. Soovitan youtube'ist vaadata-kuulata.
VastaKustutaToo Many Zooz on mul ka pidevalt silma all, lahedad
KustutaVaadake siis möödaminnes Mnozil Brassi ka.
Kustuta