by W
7. päev (06.09.24)
Reede, mil me eriti midagi ei teinudki
Reede on päev, mida pikisilmi oodatakse, sest maailmas pidavat kõik ajad just reedeti õigesse paika loksuma. Aga, noh, mitte alati.
Naabrid, noored britid, need samad, kes riiete ostmiseks liiga vaesed olid, ja kellelt Maakas mul ebasündsaid küsimusi käskis küsida, olid öösel oma elamisse diskoteegi teinud. Seinad vibreerisid varahommikuni. See oli meie reisi lärmakaim öö. Varsti selgus põhjus ka – britid läksid varahommikul ühes oma kohvrite ja tuumapohmelliga ära lennujaama.
Päeva
alustuseks otsustasime, et teeme midagi eriti elamusterohket,
eksootilist ja
odavat.
Nimelt Kreeka salatit. Eilsete
seajääkide kõrvale. Kreeka salatiga on seal, no vähemasti Malias,
sihuke veider lugu, et kui muidu on väljas süües hinnad Tallinna
keskmisest hinnaklassist soodsamad, siis odavaim Kreeka salat, mida
ma tänaval menüüsid lapates nägin, maksis 7 ja pool eurot.
Pärast
sööki istusime ja vaatasime tühja pilguga oma araukaariat seal aia
taga ja midagi põnevat ei järgnenud, sest
normaalsed inimesed magasid veel.
“Peaksime
ehk natuke liigutama ka,” ütles
Maakas,
nii et lonkisime merre.
Meri oli aga tige
ja vahune, nagu oleks tal ka reede halb päev. Vaevu jõudsime poole
kõhuni vette,
kui tuli selline laine, et lõi
Maaka vastu põhja, nii et sinikad järel. Seejärel viskas
see
vahuvesi meid
lihtsalt tagasi kaldale nagu oleksime
mingid
eksinud vetikad.
Ma ei saanud isegi korralikult
märjaks,
kui juba olime tagasi kuival maal, endsiselt
kuumad,
soolased ja solvunud.
Laineid paistab vähe, aga nende jõud on hoopis teine kui Läänemerel |
Vihase
vee võimus pettunult
„koju”
paterdades tekkis
meil geniaalne küsimus,
et kui toidujääkidest saab seljankat või omlette, siis mida võiks
saada joogijääkidest. Järgnes arutelu. Selline,
mida ainult
väsinud
ja veidi ülekuumenenud inimesed peavad. Hakkasime teemat
lahkama.
Ja
seejärel praktiseerima.
See tähendab, et mina hakkasin. Kogusin köögitasapinnale kõik,
mida meil oli: veidi
veini, törts rummi, pisut gini, toonikut, mahla, Pepsit, sidrunit,
laimi
ja küllap veel üht-teist.
Asusin
oma parima sommeljeenäoga teaduskatseid tegema.
Kodutee, aruteludeks |
Ja jättis mu keset seda joogipõrgut üksi, suundudes duširuumi, kust peatselt väljudes kostus undamine „kuule, tule korraks siia, vaata seda!”.
Kummaline - mis asja ta seal tegi, et mind appi vajab? Kahtlane värk. No eks ma läksin, aga ettevaatlikult, piiludes ukse vahelt nagu Katkine Kass.
Duširuumi
põrandal laiutas adru ja liiv, kraanikauss
oli ka mingit kahtlast ollust täis.
Maakas seisis seal uksel
nagu
Poseidon ise, vee
ja adruvallide
piiril
ja soovitas mul ka
end veidi loputada ning ujumispesu kuiva
pesu vastu vahetada.
Enne
kui ma voodi ja basseini ära risustan. Ahah,
kena lugu küll.
Küsisin „kas
sa
tõesti vihjad,
et minu
pesus
ja p*se vahel on samasugune koormatäis
adru nagu mahtus sinu trikoosse?”
Selle peale läks Maakas näost lapiliseks
ja küsis:
„Ma üritasin viisakas olla, sest kas…
kas normaalsed inimesed arutavad omavahel selliseid asju?”
„No
selleks peavad ikka püksid mingit
meriheina
täis olema, ja kui sageli normaalsetel inimestel seda juhtub, nad ei
lähe sellise lainega vette, ma pakun?”
Loputasin end siiski üle, oma pettumuseks adrukuhja leidmata, ja teatasin viimast joogitopsi kraanikaussi tühjendades: „Mind selle seguga siestale ei murra, ma lähen kolan veidi ringi.”
Maakas
andis mulle täiesti tõsise näoga juhise: „Kui sa linna lähed,
keera uks lukku."
Mis
värk sellega nüüd
on, pidevalt
lahti ju?
„Kas sa kardad, et kohe
kui
üksi jääd, hakkavad mingid hordid sisse murdma? Enesehinnanguga
tundub sul kõik korras olevat. Äkki
tahad,
et ma sulle
tagasi tulles
voorusevöö ka ostaks?"
Selle peale läks
Maaka kannatus katki. Ropendas natuke ja
saatis mu kusagile,
nagu ikka,
kui tal mu naljad üle viskavad.
Ja
tõmbas
lina üle pea, püüdes seal all ilmselt ette kujutada, kui kena see
puhkus ilma minu nöökimiseta
võiks olla.
Vanad veinivaadid alkopoe ukse ees |
Reedeöine Malia Strip
Kuna olime otsustanud ka natukene kohaliku ööelukultuuri uurida, suundusime vastu keskööd Malia peamisele peotänavale e Malia Stripile.
Nii hilja on meiesugustele sooldunud adruhüljestele kõige õigem aeg. Nooruse võlu ja glamuur on juba kanges etenoolimarinaadis, ammu oma üleoleku ja trumpide võlu minetanud ning väljas on pime. Mis tähendab, et isegi „kodus” väikese kokteili teinud vanad ja koledad saavad lõpuks julguse kokku ja roomavad melu ja baaride poole.
Neoonvärvides
vilkuvad baaride ja tavernide tuled, pisut liiga agarad ja aktiivsed
sisseviskajad ning jõlkuvad turistid, kellest osa meenutab
rohkem juba zombisid kui öökultuurinautlejaid.
Ja
siis keegi kusagil karjub, nii et tundub, et kohe läheb kismaks.
Ja
siis keegi kusagil nutab.
Ja siis keegi kusagil arvab, et
suudab Elvis Presleyst paremini "Suspicious Mindsi" laulda.
Ja
siis keegi kusagil otsustab, et baarist varastatud õlleklaas, ühes
õllepõhjaga, on parim prügikasti visata, aga klaas maandub pisut
mööda ning kostitab möödujaid kildude ja õllega...
... ja
siis keegi vannub...
„Vau, see on päris kange kraam,” kommenteeris Maakas.
Ma
olin juba valmis otsa ümber pöörama, sest kogu sihuke asi ei ole
väga minu teema.
Ööklubid ja -baarid, peotänavad:
teate, juba kaugelt on neis purunenud lootuste, suhete,
konfliktide,
higi
ja alkoseguste
maomahlade
hõngu...
... aga noh, kui me siin juba olime, siis tuleb selle
groteskiga jätkata.
Üks ööeluastus näis kui liiva- ja unistusteloss |
Kokkuvõttes
saime siiski päris mõnusa elamuse.
Taandusime ühe pubi
avatud
terrassile,
ilma, et meid sinna just kutsutud oleks, aga välja ka ei visatud.
Saime
ohutult tänavat vaadelda ja arutleda,
mida kõike inimesed korda saadavad, kui nad on natuke liiga palju
jooki võtnud ja mõistusest lahku läinud.
Muidugi oli ka
erandeid, puha kaineid ja imikuvankrite või mõne aastaste
koperdavate lastega linna väisavaid paare. Kumb see hullem variant
oli, ses öös, sellele järeldusele me ei jõudnudki.
Paar ujumisrõngast kulub öösel ikka ära |
Isegi keset pimedust ilmnes vahepeal mõni valgustatud pood |
Läksime magama, kerge õudusega hommikul vara heliseva kella osas, sest järgmiseks päevaks oli meil taas pikk bussiekskursioon ostetud.
Kes selle rannapildi tegi? Ma saan aru, et Maakas võitleb lainetega ja sa oled see kõhukotiga provva ning kolmas on keegi kohalik?
VastaKustutaAllah olgu kiidetud - kui emb-kumb meist ka sellel pildil on, siis koht, kust meid otsida on veealune maailm. Ei mingit avalikustamist.
KustutaPeab tõesti mainima, et loodusjõudude tegelik võim pildilt ei paista. Minu trikoo oli merilehma tavesööda jagu meriheina täis, kehakujugi oli kodu poole lonkides tunduvalt kerajam.
Isegi ei tea, kust see pilt, ju Maakas seal vees raputas end nii kõvasti, et midagi ta riietest mu liival vedeleva telefoni pildinuppu tabas.
KustutaKõik spekulatsioonid teemal, mis täpselt lendas, on lubatud ja oodatud. Prillid, teatavasti, on välistatud.
Mina mõtlen, et kaua te seal reisil olite? :D Juba on 7. päev, aga homme veel ekskursioon ees ootamas. Kas kaks nädalat? Sel juhul küll väga mõnus ikka.
VastaKustutaKümme imelist päeva (seitsmendal päeval olime juba kurvad, sest seitsmes päev ikkagi, noh)
KustutaJa hoolimata kirjelduse õhulisusest ning tegevuste näivast hõredusest oli meil igas päevas mingi üldhariv aktsioon plaanis (oh kui udupeenelt see kõlas...)
KustutaSeitsme päevaste reisidega jääb alati mõni päev puudu.
Kustuta10 on üsna ok.
Mitte, et ka 2 nädalat halvasti kõlaks, eriti kui päris kaugele minna.
Haridus - nunuh. Jah. Me käisime iga päev hotelli territooriumilt väljas.
Ja ma enne araukaariat ei teadnudki. Paljusid muid taimi ka mitte, pärast guugeldasin, ainult kübarapuud ei olnud googles, panen selle pildi kusaile järgmisse osasse.
Ja Maakas vist ei olnud enne elusat gekot kohanud. Surnud ilmselt ka mitte.