Lehed

kolmapäev, 23. oktoober 2024

Kreeta reis X


by W

7. päev (06.09.24)

Reede, mil me eriti midagi ei teinudki

Reede on päev, mida pikisilmi oodatakse, sest maailmas pidavat kõik ajad just reedeti õigesse paika loksuma. Aga, noh, mitte alati.

Naabrid, noored britid, need samad, kes riiete ostmiseks liiga vaesed olid, ja kellelt Maakas mul ebasündsaid küsimusi käskis küsida, olid öösel oma elamisse diskoteegi teinud. Seinad vibreerisid varahommikuni. See oli meie reisi lärmakaim öö. Varsti selgus põhjus ka – britid läksid varahommikul ühes oma kohvrite ja tuumapohmelliga ära lennujaama.

Päeva alustuseks otsustasime, et teeme midagi eriti elamusterohket, eksootilist ja odavat. Nimelt Kreeka salatit. Eilsete seajääkide kõrvale. Kreeka salatiga on seal, no vähemasti Malias, sihuke veider lugu, et kui muidu on väljas süües hinnad Tallinna keskmisest hinnaklassist soodsamad, siis odavaim Kreeka salat, mida ma tänaval menüüsid lapates nägin, maksis 7 ja pool eurot.
Pärast sööki istusime ja vaatasime tühja pilguga oma araukaariat seal aia taga ja midagi põnevat ei järgnenud,
sest normaalsed inimesed magasid veel.

Peaksime ehk natuke liigutama ka,” ütles Maakas, nii et lonkisime merre.
Meri oli aga
tige ja vahune, nagu oleks tal ka reede halb päev. Vaevu jõudsime poole kõhuni vette, kui tuli selline laine, et lõi Maaka vastu põhja, nii et sinikad järel. Seejärel viskas see vahuvesi meid lihtsalt tagasi kaldale nagu oleksime mingid eksinud vetikad. Ma ei saanud isegi korralikult märjaks, kui juba olime tagasi kuival maal, endsiselt kuumad, soolased ja solvunud.

Laineid paistab vähe, aga nende jõud on hoopis teine kui Läänemerel

Vihase vee võimus pettunult koju” paterdades tekkis meil geniaalne küsimus, et kui toidujääkidest saab seljankat või omlette, siis mida võiks saada joogijääkidest. Järgnes arutelu. Selline, mida ainult väsinud ja veidi ülekuumenenud inimesed peavad. Hakkasime teemat lahkama. Ja seejärel praktiseerima. See tähendab, et mina hakkasin. Kogusin köögitasapinnale kõik, mida meil oli: veidi veini, törts rummi, pisut gini, toonikut, mahla, Pepsit, sidrunit, laimi ja küllap veel üht-teist.
Asusin oma parima sommeljeenäoga teaduskatseid tegema.

Kodutee, aruteludeks
Algus oli täitsa paljutõotav. Kreeta seljankadringid. Proovisime. Esimene oli vastik, teine hakkas juba looma ja kolmanda juures tundus, et asjal on potentsiaali. Aga siis tõmbas Maakas ühe eriti ebamäärase segu peale pidurit, vajus veits näost ära ja teatas: „See... see poolmagamata öö ja see eksperiment vajab nüüd siestat!”

Ja jättis mu keset seda joogipõrgut üksi, suundudes duširuumi, kust peatselt väljudes kostus undamine „kuule, tule korraks siia, vaata seda!”.

Kummaline - mis asja ta seal tegi, et mind appi vajab? Kahtlane värk. No eks ma läksin, aga ettevaatlikult, piiludes ukse vahelt nagu Katkine Kass.

Duširuumi põrandal laiutas adru ja liiv, kraanikauss oli ka mingit kahtlast ollust täis. Maakas seisis seal uksel nagu Poseidon ise, vee ja adruvallide piiril ja soovitas mul ka end veidi loputada ning ujumispesu kuiva pesu vastu vahetada. Enne kui ma voodi ja basseini ära risustan. Ahah, kena lugu küll.

Küsisin „
kas sa tõesti vihjad, et minu pesus ja p*se vahel on samasugune koormatäis adru nagu mahtus sinu trikoosse?
Selle peale läks Maakas näost
lapiliseks ja küsis: „Ma üritasin viisakas olla, sest kas… kas normaalsed inimesed arutavad omavahel selliseid asju?”
No selleks peavad ikka püksid mingit meriheina täis olema, ja kui sageli normaalsetel inimestel seda juhtub, nad ei lähe sellise lainega vette, ma pakun?”

Loputasin end siiski üle, oma pettumuseks adrukuhja leidmata, ja teatasin viimast joogitopsi kraanikaussi tühjendades:Mind selle seguga siestale ei murra, ma lähen kolan veidi ringi.”

Maakas andis mulle täiesti tõsise näoga juhise: „Kui sa linna lähed, keera uks lukku."
Mis värk sellega nüüd on, pidevalt lahti ju?

„Kas sa kardad, et
kohe kui üksi jääd, hakkavad mingid hordid sisse murdma? Enesehinnanguga tundub sul kõik korras olevat. Äkki tahad, et ma sulle tagasi tulles voorusevöö ka ostaks?"
Selle peale
läks Maaka kannatus katki. Ropendas natuke ja saatis mu kusagile, nagu ikka, kui tal mu naljad üle viskavad. Ja tõmbas lina üle pea, püüdes seal all ilmselt ette kujutada, kui kena see puhkus ilma minu nöökimiseta võiks olla.

Vanad veinivaadid alkopoe ukse ees
Igatahes keerasin väjudes ukse kenasti lukku, sest seda sai seest võtmeta lahti. Sain linna minna täie sisemise rahuga. Et kui ta vahepeal seal midagi tõeliselt ägedat korraldab, nii et kardinad kärssama ja prill-laud sulama hakkab, siis jään ma küll reisi suurimast seiklusest ilma, aga vähemasti saab Maakas sündmuskohalt põgeneda.

Reedeöine Malia Strip

Kuna olime otsustanud ka natukene kohaliku ööelukultuuri uurida, suundusime vastu keskööd Malia peamisele peotänavale e Malia Stripile.
Nii hilja on meiesugustele sooldunud adruhüljestele kõige õigem aeg. Nooruse võlu ja glamuur on juba
kanges etenoolimarinaadis, ammu oma üleoleku ja trumpide võlu minetanud ning väljas on pime. Mis tähendab, et isegi „kodus” väikese kokteili teinud vanad ja koledad saavad lõpuks julguse kokku ja roomavad melu ja baaride poole.

Neoonvärvides vilkuvad baaride ja tavernide tuled, pisut liiga agarad ja aktiivsed sisseviskajad ning jõlkuvad turistid, kellest osa meenutab rohkem juba zombisid kui öökultuurinautlejaid.
Ja siis keegi kusagil karjub, nii et tundub, et kohe läheb kismaks.
Ja siis keegi kusagil nutab.
Ja siis keegi kusagil arvab, et suudab Elvis Presleyst paremini "Suspicious Mindsi" laulda.
Ja siis keegi kusagil otsustab, et baarist varastatud õlleklaas, ühes õllepõhjaga, on parim prügikasti visata, aga klaas maandub pisut mööda ning kostitab möödujaid kildude ja õllega...
...
ja siis keegi vannub...

Vau, see on päris kange kraam,” kommenteeris Maakas.

Ma olin juba valmis otsa ümber pöörama, sest kogu sihuke asi ei ole väga minu teema.
Ööklubid ja -baarid,
peotänavad: teate, juba kaugelt on neis purunenud lootuste, suhete, konfliktide, higi ja alkoseguste maomahlade hõngu...
... aga noh, kui me siin juba olime, siis tuleb selle groteskiga jätkata.

Üks ööeluastus näis kui liiva- ja unistusteloss

Kokkuvõttes saime siiski päris mõnusa elamuse.
Taandusime ühe pubi
avatud terrassile, ilma, et meid sinna just kutsutud oleks, aga välja ka ei visatud. Saime ohutult tänavat vaadelda ja arutleda, mida kõike inimesed korda saadavad, kui nad on natuke liiga palju jooki võtnud ja mõistusest lahku läinud.
Muidugi oli ka erandeid, puha kaineid ja imikuvankrite või mõne aastaste koperdavate lastega linna väisavaid paare. Kumb see hullem variant oli, ses öös, sellele järeldusele me ei jõudnudki.

Paar ujumisrõngast kulub öösel ikka ära
Kolme eurone õlu teotempol manustatud, otsustasime linna vaatlemist jätkata ning mööda kõrvaltänavaid „koju” kulgeda. Vahepeal sattusime puha pimedatele ja elututele tänavalõikudele, kuid lõpuks avastasime end oma tavalise rannamarsruudi tänavalt.

Isegi keset pimedust ilmnes vahepeal mõni valgustatud pood 

Läksime magama, kerge õudusega hommikul vara heliseva kella osas, sest järgmiseks päevaks oli meil taas pikk bussiekskursioon ostetud. 

7 kommentaari:

  1. Kes selle rannapildi tegi? Ma saan aru, et Maakas võitleb lainetega ja sa oled see kõhukotiga provva ning kolmas on keegi kohalik?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Allah olgu kiidetud - kui emb-kumb meist ka sellel pildil on, siis koht, kust meid otsida on veealune maailm. Ei mingit avalikustamist.
      Peab tõesti mainima, et loodusjõudude tegelik võim pildilt ei paista. Minu trikoo oli merilehma tavesööda jagu meriheina täis, kehakujugi oli kodu poole lonkides tunduvalt kerajam.

      Kustuta
    2. Isegi ei tea, kust see pilt, ju Maakas seal vees raputas end nii kõvasti, et midagi ta riietest mu liival vedeleva telefoni pildinuppu tabas.
      Kõik spekulatsioonid teemal, mis täpselt lendas, on lubatud ja oodatud. Prillid, teatavasti, on välistatud.

      Kustuta
  2. Mina mõtlen, et kaua te seal reisil olite? :D Juba on 7. päev, aga homme veel ekskursioon ees ootamas. Kas kaks nädalat? Sel juhul küll väga mõnus ikka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kümme imelist päeva (seitsmendal päeval olime juba kurvad, sest seitsmes päev ikkagi, noh)

      Kustuta
    2. Ja hoolimata kirjelduse õhulisusest ning tegevuste näivast hõredusest oli meil igas päevas mingi üldhariv aktsioon plaanis (oh kui udupeenelt see kõlas...)

      Kustuta
    3. Seitsme päevaste reisidega jääb alati mõni päev puudu.
      10 on üsna ok.
      Mitte, et ka 2 nädalat halvasti kõlaks, eriti kui päris kaugele minna.

      Haridus - nunuh. Jah. Me käisime iga päev hotelli territooriumilt väljas.
      Ja ma enne araukaariat ei teadnudki. Paljusid muid taimi ka mitte, pärast guugeldasin, ainult kübarapuud ei olnud googles, panen selle pildi kusaile järgmisse osasse.
      Ja Maakas vist ei olnud enne elusat gekot kohanud. Surnud ilmselt ka mitte.

      Kustuta