Teisipäev, 21. mai 2024 (Monte 4)

 By W

Ärgates oli pisut hapu olek, mis ei sarnanenud pohmelli ega otseselt haige olemisega. Duširuumi peegel lasi diagnoosida päikesepõletuse. Kaelal, õlgadel ja käsivartel. Otsustasin, et võtan Maakat kuulda ja kasutan päikesekaitsekreemi.
Neil seal Montenegros on +25C juures hoopis tigedam Päike kui meil.

Näppisin pahuralt hommikusöögiks mõeldud avokaadot ja pidasin Maakale loengu eri tüüpi avokaadodest ning nende küpsuskontrolli võimalustest. Meie kõval Fuertel oli “saba” vägagi vilja küljes kinni. Muid avokaadosid ma Montes ei märganudki. Sõime toore vilja siiski ära, ühes munade, tomati ja röstsaiaga, sest pikale päevaretkele ei saa minna tühja kõhuga.

Võtsime umbes-täpselt suuna Budva bussijaama poole (me olime väljaspool majutust üsna netivaba e ka Google Mapsita elu peal), et sõita Kotorisse, mereäärsesse vanasse mikrolinna. Valgustasin maakat, et bussid võivad hilineda ning bussijaama töötajad oma tööstressi meie peal välja elada, kuid peale Budva bussijaama retro WC ei juhtunudki midagi intrigeerivat. WC on selline, kus tädi võtab sinult 50 senti ja annab vastu 2 lehte tualettpaberit. Juhul kui sa talle meeldid.
Õige bussi pead ise tuvastama: piletil märgitud platvormid ja platvormide elektroonilised tablood on sümboolse väärtusega. Targem on küsida bussi ukse ees Nu Pogadi stiilis suitsetava bussijuhi käest.

Budva bussijaama tänavapoolne külg tõotab pigem sissepääsu botaanikaaeda

Õigeaegselt väljunud buss viis meid vähem kui tunniga Kotorisse. Bussijaamast läheb vanalinna jalgsi viie minutiga. Vanalinnas ei jõudnud me aga kuigi kaugele, sest meid pidas kinni naisterahvas, kes müüs paadiekskursioone kolmetunnisele Boka lahe tripile, mis oligi meie (eee... minu) plaanides. (Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Tripadvisorist oleks pisut odavamalt saanud.)

Kotori vanalinn

Ca kümnene inimgrupp kella kaheteistkümneks koos juhatati meid sadamasse (kolm minutit jalgsi) ja vähem kui kümne meetri pikkusesse kiirpaati. Ronisime Maakaga kärmelt paadi esiotsa. Meile järgnesid kolm elevil vene keelt kõnelevat naisterahvast. Ülejäänud reisijad olid väikepaatide osas pisut kogenumad ning sättisid end pigem ahtrisse. Keskele ei saanud, seal oli lustakas merekaru ehk Kapten Kusti rooli ja DJ puldiga.

Paat oli kiirem kui kõhulahtisus. Meri ei lainetanud oluliselt, kuid risti laines tegi paat hüppeid ning paadi maandudes tegid reisijad hüppeid. Klammerdusime kui ahvid reelingu külge (Maakas teise käega oma kübara külge) ning tundsime, kuis algul vägagi pehmena tundunud istmekatted järjest kõvemaks moondusid. Meie venelased olid kui narkolaksu all kakaduud: kiljusid adrenaliinist ja rõõmust, endil juuksed püsti ja pupillid suured. Kapten Kustile vist ei meeldinud see kisa, ta keeras muusika põhja. Ja kõlarid olid sel paadil sama võimsad kui mootor. Maakal tekkis dilemma – kumb siin õigupoolest õudsem on, katapult või Balkani disko.

Õnneks anti vahepeal armu.
Esimeks hingetõmbeks pandi meid maha Perasti (yet another vana mikrolinn) juures asuval saarekesel Our Lady of the Rocks, kus asub katoliku kirik. Saar olla kunstliku tekkega: 1452 uppunud laeva, millest leiti pilt “Madonna lapsega” hakati kividega täitma, põlvkondade kaupa, ning mõne sajandiga valmisid nii saar kui kirik. Viimane peaks meremehed elusana hoidma. Hoidis meidki.

Lady of the Rocks kirik

Peale seda võttis kiirpaadidisko suuna Mamula saare poole. Enne sinnani jõudmist sai paadil bensiin otsa ning me sattusime merehätta linnakese juures, mille nime ma ei mäleta. Diislit oli kõikidel pakkuda, kuid bensu hankimiseks viskas Kusti meid ujuvkaile, lubades kahekümne minuti pärast tagasi olla. Läks veidi kauem, kuid peagi jõudsime ka Mamula saareni. Seal oli varasemalt vangla, kuid nüüd on Venemaa oligarh sinna röögatu hinnaga eksklusiivhotelli sisustanud.

Linnake, kus lähedal me merehädasse sattusime ja mille nime ma ei tea, oli moodne e uusehitised

Mamula saar

Lennupaaditurnee tipphetked saabusid vahetult enne Sinise Koopani jõudmist. Paadi hüpped muutusid päris kõrgeks ja päris pikaks, põrutused üsna valusaks. Ilma naljata. Ma kartsin, et kaotan prillid, kuid säilitasin positiivse mõtlemise – hea, et mul pole hamba- või jäsemeproteese ega värskelt paigaldatud rebenemisohtlike õmblustega silikoone, muidu oleks need kõik tuulde lennanud. Venelasedki kisendasid juba üle muusika. “Need ei karju enam rõõmust, see on puhas hüsteeria” röökisin oma selja taga istuvale Maakale kõrva. Järsku, peale paari eriti valjut falsetinooti saabus suhteline vaikus. Sest paadi ninas istujad, mina ja kaks venelast saime paar vannitäit Aadria mere vett näkku, makku ja kotti. Me olime läbimärjad. Seljatagustel läks pisut paremini, kuigi kuivalt ei pääsenud needki. Otsisin oma pooleldi veega täidetud kotist kiirelt telefoni välja, kuivatasin ja keerasin mitmekordselt pisut kuivemaks jäänud riidest poekotti.
Uurisin Maakalt, kas ta soolikad on veel omal kohal ja neerud kinni. Pidavat olema. Suurema osa sisikonnaga ei olegi muidugi probleemi, sest organid sätivad end ise õigesse kohta tagasi, aga kopsud ja neerud võiks siiski oma esialgsele kohale jääda.

Blue Cave on maagiline. Ja tõesti sinine. Vesi näib kui aknool. Paat siseneb ühest koopa avausest, peatub seal ca 20 minutit (kes soovib, võib ujuda) ning väljub teisest avausest.

Teised paadid, päikene jne ronivad kaadrisse. Lisanduvad kõikuv paat, märg telefon ja märjad näpud. 

Tagasiteel Kotorisse näidati meile veel Jugoslaavia aegseid allveelaevade remontimise garaaže. 

Allveelaevagaraaži sisikond

Kiirpaadivõlu on see, et vannitäis vett kuivab tuules kiiresti, ainus märg koht oli istumisalune e püksid. Minul olid need mustad, kuid põhjalikult kastetud venelasel helerohelised, nii et kui ta püsti tõusis, pistsid tema kaaslased hirnuma kui esimest autot näinud voorihobused.

Olles Kotoris kuivale maale saanud, peale nelja tunniseks veninud paadireisi, teatas Maakas, et oleks vaja WC-sse minna.
“Aga sa oleksid võinud end ju paadis lihtsalt täis kusta, praeguseks oleksid kuiv, keegi ei oleks aru saanud?!?” ütlesin. Maakas vaatas mind kerge kõõrdpilguga ning me läksime WC-d otsima.
Lisaks WC-le leidsime tänavaturu köögiviljade ja küpsetatud kastanitega. Hoiatasin Maakat, et viimased ei ole väga head, aga kui ta neid kunagi söönud ei ole, siis võiks proovida ning läksin ka ise WC-sse. Iroonilisel kombel märgade pükstega, aga eee... see kõik oli vesi, ausalt.
Lõpuks, enne Kotorist lahkumist, sundisin Maakat turult küüslauku soetama; tema jälestus, hirm ja meeleheide paistsid silmist - müüja keeldus rahast ja saatis ta ühes küüslauguga lihtsalt minema.

Buss Budvasse väljus taas õigel ajal, tunniga olime “kodus”.
Õhtusöögiks chilli con carne ilma tšillita, aga see-eest küüslaugu ja rohkema musta pipraga. Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

"Kodu"

Rumm, toonik, laim ja Maaka perekonnaretsepti järele valmistatud käsitööjää. Ning jälle Budva valimisreklaamidekga pikitud lõputud krimidokid. Taustaks sügavmõtteline vestlus teemal nekrofiilia ja rigor mortis. Maakas tundus järsku kainenevat, küsides, kuidas ma viimasest nii palju tean. Peale mu vastust ja nentimist “sa oled jälle liiga soe” jäi ta pisut rahulikumaks.

Võis ka selle päeva edukalt lõppenuks lugeda.