Kolmapäev 22. mai 2024 (Monte 5)

By W

Ma ei tea sellest päevast eriti midagi.
Jah, me olime igati adekvaatses seisundis. Tegemist oli lihtsalt plaani- ja kohustustevaba Täiusliku Päevaga, mida ei olnud ja Seiklustega, mida ei mäleta.

Ärkasin imeilusa päikesetõusuga. Läbi paksu kardina ma seda muidugi ei näinud.
Jälle oli imelik tunne. Sel korral tuvastasin tunde põhjusena tuhara- ja reielihaste niru seisundi. Eilse lendpaadireisi järelmõjud. Oletasin, et väike jalutuskäik võiks abiks olla ning läksin poodi, et paar tomatit osta. Poed olid kinni, jälle mingi püha.
“Koju” jõudes leidsin ärksa ja erksa Maaka, kes kurtis, et kann on valus. Ma mõistsin, mida ta tunneb.

Suvaline ristmik elamukvartali sisemuses; vasakul paistavad prügikonteinerid - need ongi vaid laiemates prügiautodele sõidetavates kohtades. 

Kui tänav on vähemalt 200m pikk,
leiab sellelt kindlasti ka pagariäri

Jälle hommikusöök?!
Me kumbki ei ole hommikusöögiinimesed, kuid puhkusenädalal möödus suurem osa päevi hommikul laua taga justkui oleks me kusagilt otsast siiski normaalsed.
Huvitav on aga see, et me loobusime kohvist ja see ei toonud kaasa ühtegi võõrutusnähtu. Poest soetatud kohv ... hmm... eee... kohvioad pärinesid ilmselt otse vulkaani südamest ning röstitigi seal, ühes vanade autorehvidega. Ca 100 m kaugusel kohviautomaadi juures viitsisime käia vaid ühe korra. Kohviautomaate on Budvas palju (4-6 tk ruutkilomeetri peale kindlasti), iseenesest normaalse Lavazza kohviga (ca 100 ml musta kohvi maksab 60 senti), kuid vaatamata suhkru nulli keeramisele poetas see napakas aparaat Maaka kohvitopsi põhja valget surma.

Kõht täis, läksime sihitult hulkuma ja jõudsime lõpuks tagasi burekiga. Igasugu küpsetisi leiab Budvas veel sagedamini kui kohviautomaate. Kahjuks mitte kapsapirukaid. Aga lehttaignast rasvane tundmatu looma lihaga burek on ka söödav, meenutab praetud pelmeene.

Põhjalik siesta.
Unepuuduse üle, mis on meil ammendamatu vestlusteema, ei kaevelnud puhkuse jooksul kumbki. Ega mölisenud keset ööd. Kell 2. Ja 3. Ja siis 4. Uni oli püha ja imeline!

Varane õhtusöök marineeritud kanast, riisist ja köögiviljadest. Ja varane õhtujook. Rõdul muidugi. Ühes loodus- ja naabrivaatlusega.
Maakal tekkis korduvalt küsimus, kas 2 maja edasi ülemise korruse rõdul askeldaval onul üldse midagi seljas on. Rõdupiire oli tuvastamist takistav asjaolu. Hiljem liitus onuga tädi, kelle puhul kerkis päevakorda sama küsimus. Nudistid.
1 maja edasi elas Autopede. Hoovis oli must BMW ja valge Alfa Romeo. Tüüp pesi autosid iga päev, olemata neid isegi vahepeal kasutanud, kuivatas hoolikalt kõik veeplekid, poleeris ja nühkis. Ühel päeval pesi autosid blond naine, aga ei kuivatanud nii hoolikalt; hakkasime kartma võimalikku hilisemat koduvägivallajuhtumit.
Otse vastas elasid Perekond Pesukarud. Iga päev toodi välja kuivama arutu hulk linu, rätikuid ja muud pesu. Sageli mitu korda päevas. Ainult laupäeva võtsid nad vabaks, pesu ei olnud ega tulnud.

Õhtupoolikul läksime randa ja ujuma.
Liiva kiviklibu rand. Mäletasime pühapäevast, et see on krdi valus ja ebamugav, nii et mingit graatsiat, elegantsi ja Insta väärilist videomaterjali ei maksa merre kulgemisest otsida. Eriti meiesugustelt morskadelt. Otsustasime ignoreerida tõsiasja, et on veel valge ja lugesime selle teiste inimeste probleemiks. Alustasime teekonda vette kui üle kuumade pudelipõhjade roomavad teod. Halisevad teod. Maakal läks veidi kiiremini, tema eeliseks oli näha, kuhu ta astub. Ma jätsin prillid kaldale. Olles läbinud ca 2 m ja jõudnud põlvini vette, viskusin õhku ja sukeldusin, et mitte valust ja universumi ebaõiglusest möirgama hakata. Vesi läheb väga kiirelt sügavaks, lisaks olen ma kõva peaga, nii et tundus parem variant kui veel üks samm astuda.

Ujumiskoht: paremas servas on valge tool, mille juurde riided jätsime ja see olematu vahemaa vette on põrgulik. 

Vees on asi parem: siin-seal leidub liivaseid laike, kuhu vahepeal seista ning suuremaid vetikatega kaetud kive. Viimane ei kõla hästi, kuid need ei olnud ligased ja libedad vetikad, vaid lühikesed ja sametpehmed kui kallimat sorti vaibad.

Rannaäärne mikrotänav

Valges ujumine osutus siiski ka minu probleemiks. Maakas üritas mulle midagi näidata ja taipas seejärel udusiili pilku märgates “ahh, sa ju ei näe!”. Mis ei takistanud teda uuesti proovimast. Mitu korda. Jätsin mõnitamise meelde...
Veest väljumise parimaks meetodiks osutus rannale võimalikult lähedale roomamine. Kuni kõht põhja kinni jäi ja lähemale enam ei saanud. Sealt kannatas kuidagi need mõned meetrid sandaalide, riiete ja mis peamine, prillideni*, läbida.

Tiirutasime veidi veel tänavakaubanduses, kus pakutakse feikbrände Adidasest Korsini (t-särgid on 10.- € ja “Korsi kotid” 30.- €). Ja lõputult suveniire. Maakas pidas vajalikuks soetada külmkapimagneti, eesli, kes armastab Montenegrot. See on nüüd mu külmiku küljes, kuigi ma ei tea siiani, mida ta sellega öelda tahtis.

Õhtu? Krimidokid ja lühifilmid muidugi.
Tiramisu jäätiseni ei jõudnud.

Kordasin Maakale üle, et homme on meil oluline päev – Cetinje ja Lipa koobas. Ma isegi ei lootnud, et see talle meelde jääb, aga hommikul võib ju ka kuuendat korda öelda.

 

* Ma ei ole prillideta pime ega abitu, -3. Ühel kunagisel puhkusel on mu rannas rätiku alla jäetud prillid puruks astutud ja pool reisist möödus ilma. Prillidega on parem. Sellest ajast vean mitmeks päevaks kodust eemale minnes teised prillid kaasa.