Taipamishetk oli nagu välgulöök või ämbritäis jääkülma vett vastu nägu, kõik lõi selgeks, kõik vajus oma kohale ja ees oli sile tee, ei mingeid mõistatusi enam.
See käsi, käsi, mida ta oli juba kolm... ei, neli päeva silme ees näinud ei olnud üles tõstetud mitte õnnistamiseks, vaid löögiks.
Pihupesa sirge, kergelt tahapoole kumerdunud sõrmed, kohe-kohe paindesse minev ranne. Siit ta tuleb, kõrvakiil! Ja sajandeid, mitmeid sajandeid oli kuju nimetatud „reeturit õnnistav Barbara“, tegelikult oli kuju looja teinud „karjasele kõrvakiilu andva Barbara“ Verdon naeris. Naerda oli natuke valus, valusam kui hingata, aga vähem valus kui köhida.
Vist oli ikka kolmas päev.
Verdon mäletas, et siis oli esmaspäev, kui ta tellingutele roninuna oli vaevalt jõudnud alustada Püha Barbara kõrval oleva kuju puhastamist, kui kõik kokku kukkus. Alguses arvas Verdon, et tellingud lagunesid.
Hämmastav, et mõte „tellingud lähevad!“ oli Verdonil meeles erakordselt selgelt.
Kõige olulisem mõte selles päevas, mõte, mis lõpuks ei muutnud mitte midagi.
Kui ta ärkas - võimalik, et juhtunust oli mööda saanud tund, võibolla rohkem, kindlasti mitte üle päeva – õhk oli alles tolmust paks ja altpoolt kostis kellegi karjumist, läbilõikavat, kriiskamiseni küündivat karjumist...ajaks mil tolm hajus oli kiljuja vait jäänud, liiga vait, nii vait, et justkui kiriku teisest otsast oli kuulda Henry hingeldamist ja vaikseid „appi, ma olen siin, tulge appi, ma olen siin!“ pobinat sai Verdon aru, et terve kirik on kokku vajunud. Henry oli töötanud altari retaabli kallal, Verdonist allpool ja täiesti kiriku teises servas.
Verdon püüdis häält teha, hõikas nii valjusti kui suutis: „Appi, ma olen siin, mis juhtus, ma olen siin!“ kuid keegi ei kuulnud. Vähemalt vastamas ei olnud kedagi, Henry pomises oma abipalveid ikka edasi, kriiskaja oli justkui täiesti kadunud, teisi.. kas neid oligi, neid teisi? Verdon pani silmad kinni ja proovis end liigutada. Ei, ei õnnestunud. Või... vasak käsi pääses rinna pealt natuke liikuma. Verdon vaatas oma kätt.
Veider, väikese sõrme ots oli kadunud aga paks tolmukorp ei olnud käe peal isegi verine. Valus ka ei olnud. Jalad valutasid, midagi soonis põlvedesse, põlvi liigutada ei saanud. Verdon karsus nägu, käsi sai veriseks, kuid kust täpselt veri tuli, et olnud võimalik aru saada.
„Varsti tullakse ja aidatakse meid!“
Teisiti ei saanud olla, maailm lihtsalt oli niimood üles ehitatud – alati tuli keegi, kes aitas.
„Varsti tullakse ja aidatakse meid!“ üritas Verdon hõigata. Henry peab seda kuulma!
Võimalik, et ta kulis, võimalik, et mitte. Henry pomin oli vaiksemaks jäänud, kuid tundus, et ta mantra on sama.
„Appi, ma olen siin, tulge appi, ma olen siin!“
Kui Verdon ei oleks seda enne valjemini öelduna kuulnud, poleks ta sõnades enam nii kindel. Sama hästi võinuks pobin olla „kapis on külm piim“ või „uudelappitaviin“
Viimases pobinas poleks muidugi mingit mõtet olnud, kuid mis vahet seal on. Tõepoolest.
Tolm hajus, valgus puges kusagilt kuhu Verdon oma pead pöörata ei saanud sisse ja Verdon nägi kätt.
Muud ei olnud, ainult käsi.
Puust nikerdatud, kergelt tahapoole kumerdunud sõrmedega kohe-kohe paindesse mineva randmega Barbara õnnistav käsi, nii lähedal, et iga kujuri noalõige oli selgelt näha, piisavalt kaugel, et silme ees uduseks ei läinud. Natuke suurem kui Verdoni enda käsi, ka kuju oli lae allt silma paistmiseks natuke suurem kui inimene tavaliselt olla võiks. Verdon tuletas meelde Barbara lugu, seda kohta, kus Barbara õnnistas karjust, kes teda kuninga sõduritele üles andis. Küllap Barbara teadis, et piinad teda ei murra, haavad, mis päeval löödud paranevad öösel ja tulevik on helge ka pärast surma, mida tema jaoks olemas ei olnud.
Tahtmatult mõtles Verdon oma valutavaid jalgu unustada püüdes, et Barbaral oli kerge. Talle oli mitte usk, vaid teadmine, usust juba samm ülespoole asi. Oma teadmisega võis ta tõepoolest reeturist karjast õnnistada.
Verdon proovis mitte mõelda karjase edasise saatuse peale, kuid see oli sama võimatu kui „ära mõtle ahvi tagumiku peale“ vanas loos, mida Verdon oli lapsena lugenud. Verdon proovis karjase unustamiseks isegi ahvi tagumiku peale mõelda.
Ei, ikka tuli pähe karjasekujuline kivi.
Haa, ja kari jaaniusse, lambad muudeti jaaniussideks kuigi milles küll nemad süüdi olid?
Verdon uuris silme ees kõrguvat kätt. Isegi küüned olid välja nikerdatud, näis, et kujuri meelest oli Barbara küüsi närinud, ka küünenahad nägid katkutud välja. Verdon ei mäletanud, et keegi oleks kunagi sellest kirjutanud. Kuju oli aastasadu kiriku laesammaste kohal, teiste pühakute vahel seisnud, võimalik, et ükski inimene ei olnud kuju lihtsalt nii põhjalikult uurinud.
Kolmekümne kolmeselt küüsi näriv naine.
Miks ta nii ebakindel oli? Verdon mõtles, et kui temal oleks nii palju usku, et vastu astuda oma isale... miks isale, kasvõi ülemusele, kes teda kunagi millegi olulise ligi ei lasknud, kui temal oleks nii palju südikust, siis küünte närimine oleks kindlasti asi, mida ta ei teeks.
Verdon muigas ja vaatas oma kätt. Nüüd valutas juba ka haav, mis väikese sõrme kaotusest oli jäänud, kuid valu oli temast kuidagi eemaldunud. See ei olnud tema keha, ka tema lihani maha näritud küüntega käsi ei olnud tema oma, põlved, need meeletult valutavad põlved olekski justkui kiriku teises otsas olnud. Kaugelt kumav valu.
Henry ei pobisenud enam.
Valgus kustus, Verdon ei saanud enam aru, kas ta lihtsalt ei näe enam või sai päev otsa.
Valu lahustus unes.
***
Kindlasti oli käes kolmas päev. Neljas?
Kindlasti oli käes neljas päev. Teisel päeval, tuli Verdonile meelde, ei suutnud ta enam oma põit kontrollida, tulisoolane kusi kõrvetas teravalt põlvi, kõrvetas nii, et Verdon sai aru – seal pidi olema haav.
Äkki oligi hea, et ta oma jalgu ei näinud. Üks oli kindel – kusagilt tuli roiskunud liha haisu. Verdon kartis, et need on tema jalad, sama hästi võis see olla Henry, kes pärast uut päikesetõusu enam ei pomisenud või kohe pärast varingut kriisanud inimene, aga mõelda vaid, kui need olid ikkagi tema jalad?
Selliseid mõtteid pidi tõrjuma.
Ahvitagumik.
Ahvitagumik,
Ahvitagumik.
Ahviperse...
Miks karjasest kivi sai, kui Barbara teda ometi õnnistas?
Kas Jumal oli nii verejanuline?
Lammaste vastu ka?
Verdon proovis ette kujutada, kuidas Barbara veel oma isa poolt saadetud vahimeeste vahelt tagasi pöördus ja karjase poole käe tõstis. Sellesama näritud küüntega naisterahva kohta üsna laia käe. Kas ta mõtles „Olgu sulle andeks antud“? Kas karjane sai sellest aru, oli oma teo üle õnnetu ja langetas pea?
Kiviks muutunud karjase kuju oli mõnes pühakuteraamatus Barbara piltide kõrval ka olnud – ikka langetatud peaga, põlvili. Niimoodi võetakse vastu õnnistust, mitte kiviks moondamist või kuidas seda nüüd õigupoolest nimetadagi.
Põlved kipitasid ja suus oli keel kui tükk vaske.
No kas pole irooniline, et põis keele reetis ja keha kuivatab mõtles Verdon. Äkki ikkagi oleks pidanud proovima ennast valitseda?
Jah, neljas päev muidugi. Teisel päeval tuli piss, kolmandaks oli öö suurema kipituse hajutanud ja kusagilt hakkas kostma kopsimist.
Verdon arvas alguses, et hunnik, milles ta lebas pääses liikuma ja ta kuuleb varingu naginat, kuid ei, hääled tulid tunduvalt kaugemalt. Väljaspool varemeid, väljastpoolt seda, mis oli varem olnud kirik toimus midagi.
Kas ta peaks hõikama? Karjuma?
Verdon proovis.
„Appi!“
Milline armetu sõna, seda ei saa isegi korralikult karjuda. Hale, kahvatu, habras „appi“ ei olnud loodud kuhugi kaugemale jõudma.
Huvitav, kas Barbara hüüdis appi, kui teda tagasi isa juurde veeti? „appi“- õrna haleda naisehäälega, kindlasti oli ta hääl piiksuv ja armetu nagu minu oma praegu, mõtles Verdon. Keegi ei kuule sellist.
Inimeste hääled, selged tervete inimeste hääled. See ei olnud enam kummituslik oigamine, mis Verdonile mõnikord veel viirastus – ettekujutus surnud inimestest allpool ületas ta senise elukogemuse nii suurelt, et alateadvus proovis teda veenda nende inimeste elus olemises.
Seekord kõlasid elusate inimeste hääled päriselt. Oli kuulda, kuidas nad üksteist hoiatasid, kui varemetesse kaevumise ajal midagi raginal liikuma pääses, kuidas kutsuti kedagi, kui jõuti Henryni .
„Surnud. Viige välja, siin ei saa hingata, viige välja, seal vaatame, kes see on“
Keegi ei nutnud.
Milleks, hiljem jõuab küll.
„Appi!“
Keegi ei kuulnud.
Barbara käsi silme ees võbises uuesti üles aetud tolmus miraažina. Keegi ei kule mind, keegi ei kuule... Käsi näis liigutavat, ranne paindus veelgi enam tagasi...niimoodi näeb välja käsi, mis valmistub lööma.
„Neetud! Neetud, neetud, neetud!“
„Kuulete?“
All jäi vaikseks.
„Neetud!“ kõik vajus oma kohale ja ees oli sile tee, ei mingeid mõistatusi enam. Barbara andis karjasele vastu kõrvu. Õigesti tegi!
„Seal on elus inimene, üleval, tooge redelid, kiiresti!“
Keegi all hakkas nutma.
***
***
Püha Barbara – rikka mehe tütar, kes isa keelust hoolimata võttis 33 aastaselt vastu ristiusu, põgenes mäekurusse karjaste juurde ja sai ühe karjuse poolt reedetud. Karjane muudeti karistuseks kiviks, tema lammastest said jaaniussid.
Barbarat piinati, lootes, et ta ütleb ristiusust lahti, kuid seda ta ei teinud – öösiti oli ta kamber üleloomulikust helendusest valgustatud ning valu kadus ja haavad paranesid öö jooksul.
Lõpuks raius ta oma paganast isa tal muidugi pea naksti maha, kuidas ta muidu ikka pühakuks sai.
Santa Barbara on kaevurite, tunnelite, soomukite, sõjaväeinseneride, relvameistrite, suurtükiväelaste ja teiste lõhkeainet näppivate tegelaste kaitsepühak. Samuti olla tema võimuses äikesega seotud murede lahendamine.
