Kägu kukub. Kell on kaks öösel ja kägu kukub.
Võibolla on see kukulind koorunud ööbiku pessa poetatud munast?
Kas ta on nüüd siis köögik või köögu?
Uudised on kurvad. Blogide kommentaarid teevad kurvaks. Unemati läks jälle nooremate juurde. Mõned inimesed teevad kurvaks. Vähemalt olen tänulik targematele (-tsenseerisin selle rumaluse mainimise ära-), et nad omalt poolt faktide ja linkidega mu subjektiivsete emotsioonide pusa objektiivseks veendumuseks aitavad vormida.
Jälle kukub. Kusagil metsades on kallutatud jõud, MEIE ajal oli öö öökullide päralt!
Uudised kurvaks - hmm. Mina näiteks ei oska kurvastada. Äkki on see süsteemse jama päevavalgele tirimine pikas plaanis hoopis hea? Ma küll loodan, et on!
VastaKustutaVabandust, aga Lihulas juhtunus ei oska ma küll üldse mitte midagi head leida.
VastaKustutaJaa, muidugi. Inimeste surm ja sellisel viisil ja kõik muu selle ümber, see on jube, absoluutselt. Iga surm on jube, mõned aga... eriti.
VastaKustutaMa ise mõtlesin aga uudiste all just neid kaugemal toimuvaid asju. Ka neid on raske lugeda, ma neid vägivalla-videosid ei vaata üldse ja igasugused väljaütlemised nii Eestis kui mujal on ka koledad. Aga äkki ikkagi saab kokkuvõttes parem? Ja et rohkem inimesi jääb ellu (või õnnelikuks) kui nendes rahutustes viga või kannatada saab?
Mulle meeldis väga Karmen Jolleri hiljutine kirjutus, kus ta loodab, et me raskuste järel tavalisse maailmasse naastes suudame oma inimlikkuse ja südame alles hoida, ja kõigest õppida ja paremaks inimeseks saada. (Minu vaba tõlgendus.)
Võimalik.
VastaKustutaOleks hea.
Aga ma olen pessimist, inimesi on ka elus nähtud igasuguseid ja kogemuse põhjal arvan, ei, paremat maailma ei saa.
Mu klaas on alati pooltühi.
Las ma siis olen, positiivseid on ju ka olemas.
Mhmh. Mind ka peetakse maailma lõpu kuulutajaks kogu aeg. Mu klaas ei ole pool-, vaid täitsa tühi :)
VastaKustutaKuid igapäevauudiste detaile ma lihtsalt ignoreerin. Mis seal Lihulas täpselt juhtus, kes suri, kes tappis - ma ei taha seda teada. Nii et selle negatiivsuse ma lõikan oma infovoost lihtsalt välja. Pigistan silmad kinni ja näpud kõrva, ei taha kuulda, lalallalaa. Ja empaatiavõimet on mulle ka üsna näpuotsaga antud.
Kuid nii rassiasjanduse kui vägivalla mõttes läheb maailm ju üsna kiiresti paremaks? Nii üldises plaanis? Minu teada on kõik kuritegevuse trendid (arenenud maailmas) pikas ja ühtlases languses.
Pikas perspektiivis küll, aga lähemas minevikus on anglomaailmas Brexitiga ja Trumpi valituks saamisega komplektis käinud ka see, et vähemusi on hakatud rohkem ründama. Näited sellest, et retoorika mõjutab inimeste käitumist.
VastaKustutavt nt USA kohta
https://www.brookings.edu/blog/fixgov/2019/08/14/trump-and-racism-what-do-the-data-say/
UK kohta
https://www.independent.co.uk/news/uk/crime/hate-crimes-public-transport-homophobic-religion-racist-uk-attacks-tube-train-bus-a8291761.html
Mind ei huvita see, mis juhtub pikas perspektiivis.
VastaKustutaTegelikult muidugi huvitab, aga kui roosa ja rõõmus tulevik on terendamas kusagil mõnekümne aasta taga ja mu isiklik aeg ilmselgelt nii kaugele ei küüni, siis olen lihtsalt isekas ja otsustan olla kurb iseenese pärast.
Mu arust läheb elu ka lühikeses plaanis paremaks. Liiklusõnnetusi on vähem, kuritegevust ka.
VastaKustutaMa Eesti lehti loen nii, et võtan iga päev korraks Postimehe lahti. (Pikemaid artikleid loen, mul on tasuline pakett.) Viimased paar päeva on sealt vaadanud vastu üks teema - Lihula. Nii et panen lehe umbes sekundiga kinni ka.
Aga sisuliselt see ju näitab, et asjad on HÄSTI. Meil on sündmusi niiiiii harva, et kui üks juhtub, siis lüpstakse seda päevade kaupa. Ehk - iga päev, mil meedia Lihulast edasi pasundab, on päev, kus midagi uut oluliselt halba ei ole juhtunud. See ju ei kurvasta?
Tsitaat (autorit ei mäleta):
"If it is in the news, then this is not important. Why? Because newsworthiness means, by definition, that the event is rare, outside our normal experience and statistically irrelevant."
nu mõnikord võib sündmus, mis on küllalt haruldane, et sündmuste statistikasse mitte jälge jätta, ikkagi piisavalt pahandust teha, et mingis muus statistikas kajastuda. tuumapommid näiteks avaldasid Jaapanis ilmselt ka statistiliselt mõõdetavat mõju, kuigi ainult 2 tükki.
VastaKustuta"kui see kohv oleks ümber läinud"
VastaKustuta1. Sa jäid riiete vahetamise tõttu hiljaks ja ei kohtunud seetõttu oma elu armastusega.
2. Sa jäid riiete vahetamise tõttu hiljaks ja kohtusid seetõttu oma elu armastusegs.
3. Sa jäid riiete vahetamise tõttu hiljaks ja jooksid kiirustades bussi alla.
4. Sa jäid riiete vahetamise tõttu hiljaks ja buss, mille alla sa oleksid pidanud jääma, sõtis minema.
5. Sa ei vahetanudki riideid. Poogen, kes neid paari pritset pruunil seelikul ikka märkab. Jooksid ühest armastusest mõõda, põrkusid hoogsalt teisega, said jõhkra matsu peatusesse pööranusüd bussilt ning vaatasid asfaldil lamades, kuidas teine buss sust mööda kihutab.
Suures plaanis ei muutunud midagi. Lambakasvatuse seisukohalt olulisi sündmusi ei toimunud.
Tänane kommentaar. Artikkel ise on ühest Covid-19 teemalisest teadustööst ja lõim kommenteerib, et see ei ole peer-reviewed ja ajakirjandus ei peaks sellest veel artikleid treima.
VastaKustutaThe "news" system is for-profit. The worse the news, the better for their profit. They thrive on drama, fear and panic. Hence they are actively looking how they can have more of that.
Ehk siis. Uudised teevad alati kurvaks, või vihaseks, või ärritavad meid üles. See on lihtsalt on kommerts-meedia olemus.
Olgu-olgu, küllap mus on lihtsalt kõvasti viriseja verd.
VastaKustutaLepime kokku, et mingi peas oleva vea tõttu on mu jaoks maailm süngem koht kui paljude teiste jaoks. Vaatepunkti viga, mätta madalus - valida on veel mitme võimaluse vahel.
Win-win kokkulepe.
Lepime :)
VastaKustutaMa siis aitan uute tsitaatidega kaasa, tänane meedia kirjutab:
Kuna 20. sajandi jõhkrad sõjad ja pöördelised sündmused näitasid inimkonnale laias plaanis ära, kuidas "valgustatud monarhid" või "filosoofide valitsus" päriselt toimib – ühesõnaga, kuidas kantsiku- ja kirvemeestega varustatud ideoloogilise maskiga autokraadid päriselt töötavad –, siis pole meil enam võimalik lugeda nüüdisaegseid tähelepanuväärseid utoopiaid. Kõik võimalikud utoopiad on muutunud kõigiks võimalikeks düstoopiateks. Igasugune inimese tunnetuslikku või ideoloogilist või reproduktiivset või religioosset vms otsingut pärssiv masinavärk, mis aitab meid n-ö sipelgapesastada, muutub ajapikku üha enamatele ja enamatele pärssivaks, siis rõhuvaks, siis hävitavaks.