Tuulevaikuse lõpp

Tuulevaikus, ikka veel tuulevaikus. Mitmes kuu see juba kestis? Kolmas kindlasti.  Mine tea, ehk hoopis kolmas aasta, mitte kuu. Ah, päevad olid nii sarnased, tuul ei puhunud juba kaua, vabalt võis ka aasta mööda lennanud olla.  Või kaks.

Kolm vist veel mitte, aga samas...kindel ei saanud olla milleski.

Meremees oli laevas üksi. Kahemastine kaljas ja üksainus mees, tüürman isegi ei proovinud midagi purjedega ette võtta. Ah, mis vahet seal on. Kasutud närakad, laev seisis kui merre kinni valatud, isegi ei kõikunud.

Tüürimees jalutas aeglaselt tüürpoordi.  Alla vaadates paistis sinine vesi, isegi need vähesed lained, mida vetepind kandis olid paigal. Vesi paistis läbi, põhi tundus olevat üsna lähedal, isegi ühe vasarhai kitsas selg kumas läbi vee. See hai oli mehe meelest samas kohas olnud kõik need pikad päevad, mil laevuke tardunult vee peal seisis.

Päike oli tõusnud mitu tundi tagasi, juba hakkas kõrbeõhku meenutav leitsak tekilaudadest tõrvahaisu välja  kiskuma. Talveti oli kergem, päevad olid lühikesed ja hämarad, kuid liiga külmaks ei läinud iial.

Tüürimees otsis varjulisema paiga ja heitis end päikese eest peites pikali.
Mõnikord tundus talle, et kusagilt kostavad inimeste hääled. Muidugi andis ta enesele aru, et tegemist oli üksindusest tekkinud meelepettega. Kustkohast ulgumerel need hääled ikka kosta said, aga seda, et mehed ennegi liga pikas üksinduses imelikke asju kuulma ja nägema hakkvad, oli ammu teada.
Niikaua, kui ma aru saan, et sellised ajad pole päriselt, on kõik korras, rahustas meremees ennast.
Kauged kumisevad hääled.
"...võta...köögis.....õue"
„tule...on ..almis.."
Uskumatu, mõned sõnad kõlasid üsna selgelt.
Meremees kehitas õlgu ja keeras ennast tekile pikali, tõmates purjeiidest jaki telgina pea kohale. Nii tundus päeva lõõm talutavam. Tukkumiseks oli aega iga päev.
Nii need päevad muudkui kulgevad, mõtles mees. Midagi ei muutu, midagi ei juhtu, sama hai kuude kaupa sama laine all,  sama köieots reeligu küljes ripakil, ainus muutuv asi olid aina hallikamaks pleekivad purjed.
Meremees oli kannatlik. Ta oli oli oma elu jooksul kuulnud palju jutte suurtest, mitte nii suurtest ja lausa väikestest mereretkedest, alati ole neis nii tuulevaikust kui marutuult. Tema asi oli lihtsalt oodata, millal ilm pöörab.
Kuigi...
Ta oli laeval üksi.
Väga üksi, laevakassigi ei olnud ja ainus hingeline silmapiiril oli toosama igapäevane hai. Kui tuleb torm, siis mida ta teha saaks? Ta oleks lihtsalt laine tipust kistud vahutort tuules..
Jah, parem juba vahutort kui praegune oleskelu. Ükskord on kõigel kord ots ja mis seal vahet on... küll saatus teeb kunagi oma liigutuse niikuinii.
„ma ...kus see elukas?"
„minu toas...peale..."
Oh neid viirastushääli. Omamoodi lõbustav oli neid kuulata, kujutleda, mida kummituslike häälte öeldud lauselünkades olla võiks, kes küll rääkijad on, mida nad parasjagu teevad.
Ajaviide seegi. Liiga pikk üksindus mõjub lihtsalt igaühele isemoodi.
Peaasi, et ise ikka aru saan, mis päris, mis mitte, mõtles tüürimees ja kohendas jakihõlmast tehtud telki pea kohal. Uni tikkus peale. Mis seal siis ikka, ega midagi mõislikku ei  olnud teha niikuinii.
Tüürman ärkas selle peale, et laev liigutas ootamatult.
Tuul! Ometi kord tuul!
Välkkiirelt kargas meremees jalule.
Taevas oli tume,  triibuline pilvemuster liigutas end selles kiiresti, kiiremini, kui laeva ootamatu õõtsatuse järgi arvata oleks võinud. Ülalt kostsid rütmilist urinat meenutavad helid, laev kõikus uuesti. Nüüd juba palju tugevamalt, kummaline oli selle juures tajuda, et hoolimata laeva visklemisest ei olnud tuult ei purjedes ega juustes tunda. Pilved, müra ja kõikumine, ilma õhu liikumiseta, ilma veepritsmeteta.
Pootsman vaatas taevast. Midagi oli valesti.
Laev kõikus aina ärvardavamalt, taevahääled kord vaibusid, kord olid kerkisid pea kõrvulukustavaks, aga need pilved...tüürman klammerdus reelingu külge, tugev visklemine segas nii püstiseismist kui pilgu fokuseerimist, aga siiski.. taevas VAATAS teda.
Suured rohelised silmad, pilkumatute laugude ja apla läikega silmad vaatasid otse pilve seest meremeest.
Tüürimees jooksis laeva ahtrisse, et näha, kas... Jah, silmade ainitine pilk oli just temasse klammerdunud.
Esimest korda alates tuulevaikuse algusest haaras meremeest hirm.  Kõike oli ta oma elus juba näinud, arvas ta varem. Kõike. Tormi, mis murdis maste kui karjapoiss kõrsi, tuulevaikust, mis tarretas mere, karisid, mis oma nugateravate sõrmedega viilutasid laevaplangud küttepuudeks, mereloomi, kes olid suured kui saar ja mereloomi, kes paistsid läbi, kuid oskasid tappa.
Silmadega taevast nägi tüürimehe esmakordselt.  Vähe sellest – ka kuulnud ei olnud ta sellest mitte kellegi teise käest. Urin muutus seda võimsamaks, mida rohkem meremees laevapardal liikus. Paigal seista ta paraku ei saanud – kaljas viskles küljelt küljele, vahepeal ootamatult kord ahtrit, kord vööri üles visates.
Kuni äkki laev enam ei õõtsunud.
Kuni äkki laev hoopis kukkus kuhugi pimedusse.
Langemine tundus kestvat igaviku.
Kukkumise hetke tüürimees õnneks enam ei tajunud, löök oli liiga tugev, Viimasena jõudis ta kõrvu hääl, mis meenutas korraga nii õhukese sügisese jää purunemist laevavööris kui kristallist pokaali vastu seina lendamise häält.
Veel tundis ta tuult.
Tugev puhang, mis lõi lehvima ta ammu pügamata juuksed ja meremehepükste kulunud sääred.
„Ometi kord", jõudis ta veel mõelda.

„Emaaaaa! Kass ajas vanaisa laeva akna pealt maha!"

Poisikese hääl oli korraga nii ehmunud kalli laevukese purunemist nähes kui rõõmus, et kadunud kass ei olnudki uksest välja lipsanud, vaid lihtsalt teise tuppa pugenud.
Kõuts ise kössitas katkises pudeli kildude vahelt paistva laevukese kohal, poisile tundus hetkeks, et kassi hammaste vahelt paistis mingi pleekinud meremehesinise rõiva tükk.
Vaigust valatud lainetest välja murdunud puust vasarhai oli peaaegu ukseni lenanud.