Eremiidistumine

Mõned nädalad tagasi oli meie firmal sünnipäev. Veerandsajas aasta sai oma nišis möllamist täis.
Sünnipäevapidu tehti ja puha.
Käisin kohal minagi, pidu ei saanud sugugi. Nelikümmend minutit tiksusin ära, siis andsin alla, äraminek oli ehtne põgenemine.
Täna on Kalju Lepiku luulevõistlus, kohe siinsamas, kodu lähedal. Panin end aegsasti kirja, hommikul tegin end ilusa(ma)ks ja läksin kohale.
Kümmet minutitki ei läinud, pagesin ka sealt.
Mul oli tõsiseid raskusi isegi rääkimisega, mõisa fuajees olev daam võis mind mu artikuleerimata kõne tõttu täiesti vabalt joobnuks pidada, korrus kõrgemal olin üldse võimeline ainult sõrmega oma nimele nimekirjas osutama, paar minutit pärast istuma sättimist tundsin, et kui ma nüüd minema ei saa, siis lämbun.
No kes see ikka lämbuda tahab? Lasin jalga.
Asi läheb aina hullemaks. Üksi olen ma vana rahu ise, mul on mugav ja turvaline olla, kuid juba mõte minna kuhugi, kus on ka teisi inimesi, kes (see on veel kõige hirmutavam) võivad minuga äkki isegi juttu ajada tekitab hirmuhoo. Sugulastega suhtlen, tööl on tekkinud rutiin, mis võtab paanika maha, aga igal pool mujal tekib reaalne füüsiline tõrge.
Juba ei taha ma aastakümneid tuttavad olnud inimesi näha. Kinnominek on probleem, teater...appi, seal on ju vaheajad ja palju rahvast...
Jah, ma tean, see on haigus. Aga kas teie ikka teate, et arst, kelle juurde ma minema peaks on ju võõras inimene...muig....

Pealekauba mulle meeldib üksindus. On alati meeldinud.
Kuid varem tulin ma siiski ka inimestega normaalselt toime.
Nüüd....
Ma pean sel kuul autoga ülevaatusele minema.
Nalja teete või, seal on ju teisi inimesi. ....