halleluuja, kevad tuleb ikkagi.

 Neliteist aastat tagasi samal kuupäeval umbes samal kellaajal alustasin blogimisega. Mul polnud tollal ühtegi lapselast, ma olin abielus, m...

„Mida sa sealt aknast näed?“  „Ei midagi. Pime on“  Pime oli.  Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev.  „Ise k...

Kõik inimesed lähevad mõnikord katki.  Kukub tükk küljest, jookseb mõra sisse või jääb äkki kuhugi vedelema hunnik kilde – igasuguseid asju...

Muudkui alustan kirjutamist ja loobun.  Ja jälle alustan ja loobun. Vahepeal kustutan neid mõttetuid mustandeid ja alustan uut.  Aga tegel...

Ma ei tee seda enam, ma ei tee seda enam mitte kunagi!  Kõik, lõpp, aitab küll, mu karjäär on igaveseks läbi!   Hooaja lõpus olid tal alati ...

   Oh, nii mitmed toredad blogimiskaaslased on juba järgmise teemaga rinda pistnud! Meil kõigil on kirjutuslaud seljakotis, marssalikepikest...

Mardikate uni minu hommikut ei piina Esimene koiduvalgus – see ei sega neid  Vala mulle kohvi, vala teed või piima  Pimedusest üle päevaks l...

  Esimesel kahel nädalal, mil hommikud on jäised ja lumelubadus katab loorina maad sõidan ma tööle tötatötatöta, ise närviliselt peeglisse p...

„Niisiis…“  „Nojah.“  Teine teisel pool lauda, mõlemad kohmetunud, nõutud, uudishimulikud. Keegi ei oleks veel hommikul osanud aimata, et pä...

Armas päevik.  Täna on kuues päev, mil kirjutan siia üles kõik head asjad, mis minuga täna on toimunud, sest emme ja psühholoog (emme ütles,...