Tänane justkui jäi. Pool läks kindlasti kõige liha teed, aga üksikud jupid...
Maja, millest tean, et see on kodu, kuigi tuttavat selles ei ole midagi. Ühe toa aknast paistab põld, teisest meeletu veepööris, mis on kohe-kohe jõudmas akendeni, kablutan kahe vaate vahet ja äkki näen, et veepöörise asemel on hunnik kruusa, vesi on majast eemale juhitud. Enne samast paistnud saun, mille tean samuti enda oma olevat, on kadunud mis kadunud.
Olen väljas, maja ja sauna endise asukoha vahel tee peal, mingi väga suur mees hoiab mind õlgade ümbert kinni ja räägib, et kõik ta sugulased on lollid peale ühe onu, mu küsimuse peale "kus saun on?" vastas ta korduvalt mingi justkui sõnadest koosneva, kuid sisult täiesti arusaamatuks jääva lausega ja ma tunnen sama mida elus tihti olen tundnud - piinlik on üle küsida.
Täpselt nagu eluski - piinlik, aga ikka küsin, sest parem korra kurdina näida kui lolliks jääda.
Mind protekteerivalt hoidev mees vastab alati ühte moodi - esimene lause pool räägib lollidest sugulastest ja teine, sauna kohta käiv, on seosusetu lalin.
Telefon hakkas lõugama.
Äratus.
Nüüd ma ei teagi, kus on mu vetevoolu poolt minema viidud saun, mida sel ärkvel-maailmas pole sel moel kunagi olemas olnud kohas milles ma kunagi käinud ei ole ja kes on need inimesed keda ma kunagi näinud ei ole.
Nädalavahetusel tegin endale (tegevus tsenseeritud) viga, ribikorvist linnupuur valutab ebameeldivalt, kohati lõikavalt, aga ma eiran seda.
Mu hingeloom on praegu Sid: "Kõik on hästi, kõik on väga hästi. Kuigi ma vist suren ära"
Blogilõim on rikkis, ilmselt mitte ainult minul.
Selleks, et näha kas keegi on kusagil midagi uut öelnud peab blogidest lihtsalt läbi astuma.
Teate küll, nagu vanasti külas käidi. Astud sõbra poolt läbi, et näha kuidas tal läheb, lootes, et ta ikka kodus on.
Tänapäeval väga noortele arusaamatu kontseptsioon.
Sama arusaamatu nagu "ükskord, kui ma tunniajases vetsupaberi sabas seisin, lootes oma kümmet rulli kätte saada.." - "kümmet?" - "Rohkem ühele inimesele ei müüdud." - "?????"
Mis viis mind omakorda mõttele, et olen netis sattunud korduvalt peale nostalgiapostitustele "Kui tore oli elu nõukaajal, kõike oli saada, diskrimineerimist ei olnud, kuritegevus oli null ja kõik sõid sularasva ning magasid ahju peal kahe kasuka vahel,"
Lugupeetavad, ka mina igatsen nõukaaega, sest siis olin ma noor.
Kõik muu oli pullikaka ja nii vale, nii vale. Ja lugupeetavad nostalgitsejad on samas lõksus.
Nõukaajal ei olnud poodi minnes probleemi "oeh, ma ei tea, mida ma tahan" - seda, mis seal üldse olid, tahtsidki. Hea lihtne elu.
VastaKustutaHiljuti vaatasin videot Gorbatšovi omaaegsest USA visiidist, kus ta, olles küll kauba saadavuse ja sortimendirohkusega kursis, pidas suvalist Walmarti, kuhu ta viidi, lavastatud propagandaks, sest see oli liiga äge. Varsti sai aru, et asi ongi nii ja tõdes, et kui nõuka kodanikud ka seda kogeks, puhkeks kohe revolutsioon.