Kanapäeviku märkmed

"Õunakook tuli see kord päris hästi välja."
"Kas kanad ei saagi nüüd õunakooki või?!"

*****

Kanalas on üks väga hea koht, veel parem kui kõik need muud. Aknalaud. Sealt näeb puid, näeb muru, näeb lepatriinut, näeb midagi metsatuka moodi. Ja mis peamine, sealt poodiumilt on hea kisendada. Kõlab ja kajab kõvasti ja kaugele.

Ma olin Maakat hoiatanud. Aga ta koges seda ise.

"KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-PA-KAAAAAAK!"

"KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-PA-KAAAAAAK!"

Kõik on ära munenud, mis röökimine see nüüd on? Rebane aias? Kull marjavõrgus? Jõuad kohale ja seal, aknalaual, ta seisab, kael pikk, jalad harkis ja kopsud õhku täis.

"KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-PA-KAAAAAAK!"

Vuhh! Järgneb kohmakas õhulend poole kanaaia ulatuses, tiivad vehkimas kui hooldamata propellerid ja pontsaka keha uhkeldav maandumine kui rahvusvahelises lennujaamas. Tunnike paar pausi ja kanatoimetusi. Ja …

"KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-KAAAAAA-PA-KAAAAAAK!"
Ja veel uhkem õhulend, nii et Hädavares lenduri maandudes tiivanukiga vastu pead saab.

See napaka hobiga kaabakas sai nimeks Helikopter.

*****

Üks kana on kas individualist või siis on tegemist varjatud kiusamisega, mis kusagilt välja ei paista. Igatahes on ta hakanud eelistama puha üksinda magamist kuudi ja seina vahel, end sinna mahtumiseks pisut lapikuks surudes. Tema nimi on Pelmeen. Kui ta oleks pruun, oleks ta Kotlet.

*****

Kanad said talvepõhu ja kuuti puhta voodipesu.
"Kas keegi Sitavarest on näinud," uuris Matroon
"Ei."
"Ta on kusagil siin, kuudis," ütles Henrietta.
"Kust sa tead?"
"Põhk liigub."

Liikuski. Peagi ilmus välja Sitavares, põhukõrred harja vahelt tolknemas.
"Ma ehitasin tunneli," teatas ta asjalikult.
"Milleks, kuhu see viib," küsis Nudist.
"Ma ei tea, aga ma olin kaevamisega hoos."

Öösel

Stahhaanovlased end juba õhtul munele sättinud

*****

Ühel hommikul kui vihm ja tammetõrud vastu lauda katust trummeldasid, kuulsid kanad läbi selle hirmsat vuhinat ja sahinat.

Kõik tardusid, Henriettal jalg õhus ja Sitavaresel redisepealsed noka vahel.

"Torm" arvas Nudist.
"Kindlasti mitte," sosistas Hädavares.
"Mis see on siis?"
"See tuleb taevast."

PÕMAKI. Jälle sahin. Ja vandesõnad. Sel korral maha langenud puulehtedes.

Kanad jooksid kaagutades kuuti üksteise otsa kuhja.

See oli draakon. Ta oli olemas. Ta oli olnud teel lõunasse, aga kusagil Prantsusmaa kohal tuli talle meelde, et Eestist suure hooga lahkudes jäi pesu lauda räästa alla kuivama. 2 paari sokke, alukad, T-särk ja roheline hommikumantel.

"Persse."

Draakon pööras otsa ringi. Tagasilend oli tuuline ja märg, vihm sadas otse näkku. Draakoni ähmane pilk ei märganud linnuvõrku. Draakon jäi kinni.

"Mis kuradi..."

Ta vehkis tiibadega. Võrk tõmbus rohkem pingule. Draakon vehkis ägedamalt ja keerutas end, kuni läks omadega päris sõlme. Lõpuks kukkus ta läbi võrgu lehehunnikusse. Tiivad olid kriimustatud, välja väänatud ja ühel tagumisel jala korralik sinikas. Saba ikka veel võrgu küljes kinni.

Draakon vaatas kanala poole. Kanad vaatasid teda aknast. Mõlemad pooled said aru, et olukord on halb. Draakon mõtles.

"Ma jään siia, ravile" otsustas Draakon ja hiivas end aknast sisse.

"Tere," ütles ta kanadele ja lonkas nurka, keerutas end kolm korda ringi ja kukkus kuudi ja seina vahele, kus Pelmeen tavaliselt magada armastas. Aeg-ajalt ta köhis, aga muidu oli väga rahulik.

See tekitas kanades mõningast segadust, aga igaks juhuks läksid nüüd iga natukese aja tagant õue. Nii pea kui sai. Sest draakon oli nüüd toas. Haige küll, aga mine sa tea.

Varsti tekkis kanadel uus probleem. Üks muna oli kahtlane. Natuke suurem. Natuke ümmargusem.

"See on draakoni muna," sosistas Nudist.
"Ära ole loll," ütles Matroon.
"Siis miks see muna siin on," paranoitas Pelmeen.
"Sest me muneme mune, me oleme kanad," pööritas Matroon silmi.

Kõik vaatasid muna. Pesakastides oli veel mune. Paanika hakkas tuure kerima. Asi oli selles, et keegi ei teadnud, milline muna täpselt draakoni oma oli.

Draakon pistis pea kuudi tagant välja. "Rahunege maha, ma olen isane."