Banaan

Mida õhtu poole seda aeglasemalt kellal numbrid vahetusid. Justkui oleks viimati veerand tundi tagasi sinnapoole vaadanud, aga ennäe - kõigest viis minutit on möödas. Tööpäeva lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. 

Väsinud. Vä-si-nud.  Ja praegu oli alles kolmapäev. Kelly ohkas südamest. Puhkus oli juba läbi, järgmiseni oli kümme kuud, kümme pikka kuud mille sisse jääb rõske sügis, tuisune talv, lörtsine kevad ja kindlasti oli, nagu ka sel aastal, tema puhkus suve kõige vihmasemal kuul.  

Nagu selgi aastal. 

Kelly vahtis pahuralt kassaaparaati. Omanik tuleb järgmise nädala alguses läbi ja niikuinii saab jälle kuulda, kuidas Kelly on loll, laisk ja lohakad, ei naerata piisavalt (sest "üks mu tuttav käis teisipäeval läbi ja sa olid mossis nagu..") ning seepärast kaotab omanik kogu aeg raha (sest "mille eest ma sulle maksan?") ja nii edasi ja nii edasi. Ise nimetab boss seda motivatsioonikõneks (sest "ühel koolitusel öeldi, et peab teid, muiduleivasööjaid, innustama")  Kelly ohkas jälle.  

"Oh, vabandust, ma ei märganudki teid!" 

No kustkohast tema nüüd tuli. 

"Ma siin vaatan, et teil justkui suuremaid numbreid ei olegi?" 

Riiulite vahelt ilmus üsna kerajas proua, parasjagu jõudnud ikka, kus nii talje asukoha kui vanusenumbri otsustamine on omanikule vabaks antud. 

Kelly üritas alla vajunud kulmusid ja longus suunurki kliendisõbralikumaks sättida. 

"Ei-ei, miks ei ole, ikka on suuremaid numbreid ka, kleite näiteks on ja jopesid, pikki pükse.. pikad püksid said just otsa, meil on igast asjast kõigest paar mudelit, te ei taha ju, et tänaval teile rida samasuguseid rõivad vastu tuleb?" 

Oleks võinud muidugi öelda, et "omaniks tellib hiinast paari kontsu kaupa, ta on kitsi," aga see poleks midagi andnud. 

"Vaadake siiapoole.." Midagi neil stangedel muidugi oli, kas just väga moodsad, aga noh, Kelly teadis, et ümmargused inimesed pole eriti valivad. 

Tavaliselt. 

Pallikujuline proua ei olnud tavaline. 

"Ärge tehke nalja, ma telgi ostaksin kõrvalpoest, kas teil midagi pidulikku ka on?"

"Tegelikult, vabandust, väga ei ole," 

"Polkatäpilist, punast või musta?" 

"Ei ole," 

Kelly ei suutnud kuidagi ette kujutada seda klienti täpilises kleidis. 

"Vaadake, midagi sellist," tõmbas ärritunud klient kotist telefoni ja avas selles pildi. "ma otsin midagi, millel oleks varrukat ja vööd ja kindlasti taskud!" 

"Oi, kui ilus kleit" Kelly oli siiras, kleit oli tõesti ilus, kahju, et poes sellist ei olnud 

"On ju ilus tõesti. Ma ei saa aru, miks meie poodides on ainult mingid seinaga ühte sulavad mööbliriidest kodinad!" 

Ostja hääles oli korraga nii pahurust kui kurbust. 

Ei osanud Kelly nende tunnetega midagi peale hakata, noogutas lihtsalt kaasa. 

"Mul on kahju" Muud ju ei osanud öelda.  

Ootamatult oli müüjal korraga kahju nii endast kui kliendist, nii kahju, et hääl katkes ja silm läigatas, Kelly lasi pea norgu, et viimane välja ei paistaks. Klient tajus siirust müüja hääles ja agressiivsus lahjenes kiiresti.  "Jah, ega te pole selles süüdi, vabandust. Eks ma vaatan mujale, " 

Kelly nina tegi kerge lurtsatuse. 

"Oh, ma ei tahtnud, andke andeks, eks te ole väsinud ka ja kaup pole ju poodi teie valitud.." 

Proua oli pisut kohkunud, ta ei osanud kuidagi oma sõnadest põhjustatud õnnetust siluda. Ta kaevus poole käsivarreni käekotti.  

"Näete, võtke palun, ma tõesti.... sellest on tegelikult abi, annab jõudu ja.." 

Kelly poole sirutatud käes oli banaan, kena kollane kõverik, plekitu, õige kurviga, just selline, mida vaja. "Võtke-võtke, ma tõesti ei tahtnud niimoodi, palun vabandust!"

Kelly sirutas ebalevalt käe. See oli kuidagi kohatu, aga miks ka mitte, eksole. 

"Mis te nüüd, te pole midagi valesti teinud, ma olen lihtsalt natuke väsinud, ma poleks tohtinud niimoodi... aga aitäh!" 

Banaan oli meeldivalt jahe. 

"Ei ole midagi, kõik on korras" Ja läinud ta oligi. Banaan tema pihus oli ehtne, klient näis samas kui uni - oli ta üldse olemas? 

Kelly läks kassaaparaadi taha tagasi.  Vähemalt kell oli korralikult edasi liikunud. Veel viis minutit ja poe võis kinni panna, õnneks ei olnud proovikabiinide taga riideid mida saalis oma kohtadele tagasi panna.  Tik-tak, tik-tak. 

Kõik. 

Koju. 

Enne võiks banaani ära süüa. Kollane koor ühes, valkjas vili teises käes seisis Kelly välisukse juures, ta ei tahtnud poe prügikasti midagi jätta, homme oleks äädikakärbseid kõik kohad täis.  

Üks jalg poes, teine juba igatsetud priiuses sättis ta koort ja vilja samasse kätte, et ust lukku panna.  Kümme kuud puhkuseni. 

Kui muidugi haiguslehte enne ei saa. .

Või rikkaks, näiteks. Mõlemad võimalused olid ühesugune ulme.  Haigusleht tähendanuks vaesust, rikkaks saamine oli niikuinii võimatu. Ei saa ju loteriiga võita kui piletitki ei osta,. Tööõnnetusest oleks abi. 

Kui ikka astuks riidepuu jalga või tõmbaks pesuriiuli kaela, küll siis puhkaks. Väga kõvasti ka viga ei tohiks saada, ikka nii, et tööle ei pääse, aga elulust jääks alles. 

Kust need mõtted nüüd, kohkus Kelly. 

Seejärel võttis ta banaanikoore.  

Kahe sõrmega, ettevaatlikult, kooresabast kinni hoides pani Kelly banaanikoore poe ukse taha. 

Väljapoole, koristajad olid hoones juba lõpetanud, koor püsib omal kohal hommikuni.   Äkki veab. Kergel sammul läbi välisukse minnes viskas Kelly kooritud banaani prügikasti.  

Homme peab tulema hea päev.