Unejutt nr12

 Kas sa tead, et öösiti harutavad kaltsuvaibad end üles? Nad poevad lõimede vahelt välja, raputavad end natuke ja iga koepael sätib end tagasi kokku selleks kes ta enne vaibaribaks lõikamist oli. 

Kaltsuvaip on rõivaste vaestemaja, viimane koht enne prügikasti. Vaiba sees elab palju erineva minevikuga olendeid.

Siin laperdab ringi lapse pisike punane mantel. Oh, tal on iga öö natuke ebamugav, sest üks hõlm on puudu, see läks ahju pesemisel kaltsuna käiku ja otsustas vaiba sisse mitte tulla. Kõrval edvistab peen kašmiirsall, unustades selleks hetkeks oma pleekinud mustri ja vanunud servad. Nurgas proovivad vanad aluspüksid auklikku peput peita, ta näib kuidagi nukker välja. Mis parata, ruuduline piduseelik, kes vaibas tema kõrvale koha oli saanud võdistas värvlit ja susises läbi nööpaugu pahaselt "igasuguseid siia ka lubatakse, ma ei oleks seda küll uskunud.."

Punane mantel lehvitas rõõmsalt käiseid: "siin pole päritolul tähtsust, me oleme siin kõik ühesugused räbalad!" ja läks trussikuid kallistama. Natuke ettevaatlikult muidugi, trussikud ikkagi. Lilleline meestesärk, kes enne oli vaiba keskel, lotendas ka trussikutele külje alla. Varrukaga roosat rõivaeset kallistades küsis ta läbi rinnatasku õmbluse, kas püksikud on meeste-või naistepüksid olnud. "Mina olen meestesärk, ärge vaadake midagi, et lilleline!", "Vabandust, mind kandis naine,"

Pluusil oli pisut kurb, ta ikka lootis leida sugulashinge, kes oleks sama sobimatu värvi ja mustriga kui tema. 

Kašmiirsall liugles paari allesjäänud narma lipendades särgi poole. 

"Oo milline kaunis muster, milline peen maitse!" Ilusad sõnad, aga nii siirupised, et särk võdistas ehmunult passeosa ja keeras nööpaugud seina poole. 

"Hea küll, hakkame nüüd pihta!" kostis selge käskiv hääl. Kaitsevärvi trikoosärk silus sabast viimased kortsud ja ajas end kenasti sirgeks,. "Tänane plaan on liikuda tallatud rajalt vasakule, me kulume muidu väga ebaühtlaselt! Mantel, sul on hea pikk varrukas, võta lõimede otsast kinni, pluus, sina ka! Sall, sina heida lõimede alla, sa oled mõnus libe, lõimed ei lähe sassi! üks-kaks-üks-kaks! Trussikud, sina ka tõmbama, seelik, mis sa ootad!"

Oh, ei olnud see esimene kord, hopp ja hopp ja juba said lõimed teise toa otsa. Raske see oli, piduseelik higistas isegi ühe vana ketšupipleki veidi väiksemaks ja kašmiirsall kaotas südantlõhestavate karjete saatel üle-eelviimase narma, kuid uus asukoht oli tallamisteest kaugel. Vaibalõimedel oli lootust kauemaks alles jääda, pika elu nimel selline raske madin ju ette võetud sai.

"Ja nüüd tagasi, äratuskell kohe heliseb, marss, marss õiges järjekorras tagasi, seelik, sina ootad, sinu koht ei ole pluusi ja salli vahel, sina lähed pärast püksikuid! Mantel, sinu kord! Kiiresti!"

Kes torssis olekuga, kes harjunult nohisedes lipsasid paelad oma kohtadele. Veel viimane lipendus kaitsevärvi hõlmaga ja kõik jäi vaikseks.

***

Näeh, jälle on vaip paigast ära, iga hommik sama. 

Plauh! tõmmati põrandariie tagasi kus ta koht pidi olema. Paljas jalg vedas veel nurga sirgeks.

Seda kuidas vaip ohkas oli kuulda vaid hästi lähedalt.

***

Head und sullegi, loodan, et su vaibad on vaiksed ja mööbel ei trambi.

 

Unejutt nr11

 

Kulissid haihtuvad ja klounid kaovad

Kuldtikand käisel muutub nähtamatuks 

Klaar tühjus kustutab täispurjeis laevad

Parfüümidest saab leige olematus 

Vaid üks jääb alles. Ainus küsisõna. 

Ei, mitte "kuhu?", "kes?" või "millal näeme?" 

Ma olen ainus, ainult öö ja mina

Ja küsin "milleks minna jälle teele?" 

Ei tuleks üldse välja une sülest 

End laseks viia kõige algusesse 

Ja sinna jääksingi. Ei ärkaks üles

Unejutt nr10

 

Üks lammas üle värava.

Teine lammas üle värava.

Kolmas lammas üle värava.

***

Kuuekümne neljas lammas üle värava.

Kuuekümne viies lammas... mis sul viga on, et ei hüppa? Ei jaksa? No võta siis pisut kaugemalt hoogu, proovi uuesti.

Näed, ma iu ütlesin! Said üle küll!

Kuuekümne kuues lammas üle värva

Kuuekümne seitsmes... 

*** 

Saja kolmekümne teine lammas üle värava.

Saja kolmekümne kolmas lammas üle vära.... oot, sina küll lammas pole!

Oled ikka või?  Selline hall ka pika sabaga? Naerata!

Oo, hambad! Mis ma ütlesin, hunt oled, ma tunnen hunte küll! 

Saja kolmekümne.. ei torma kõik korraga, hunt läks ära!

Oeh.

Nüüd murdsite värava maha. 

Kõik tagasi, hakkate üle aia hüppama, algusest peale!

Üks lammas üle aia.

Teine lammas üle aia.

Kolmas lammas..no mis nüüd viga on, enne said ja nüüd ei saa enam? Magada tahad? Mina tahan ka magada ja teie pärast ei saa!

Proovi uuesti!

Kolmas lammas üle aia.

***

Seitsmekünme üheksas lammas üle aia.

Kaheksakümnes lammas, kus on kaheksakümnes lammas? Kiiremini! 

Mul on juba villand teie viilimisest. 

Mis see kell ongi?

Kolm? Kell on kolm ja ma ei ole teie pärast ikka veel magama saanud, täiesti kasutu kamp!

Ootoot, miks te nüüd niimoodi kõik korraga aia poole pressite? Ma ei öelnud ju midagi valesti! Kõss, kas saate minema! Miks te karjute nagu ratta peal ja minu poole tormate? Appi, kui teravad sõrad teil on!

Apppppiiii, appiiii!

***

Äratuskella vigin, kaasa küünarnukk.

Tegelikult oli ju päris hea öö.

Sama ilusat sullegi!

Unejutt nr 9

 

Ispaanias on irmsad vihmahooda

Ja tigudel on käimas perepidu.

Ses unejutus tigudelt on lood,

kus aednik muud ei tee kui ainult vigu.

See aed, millest lugulaul tuleb, oli imesid täis. Hiiglaslikud lõunamaised puud, mis mitte kuidagi ei oleks tohtinud kohalikke talvesid vastu pidada, noogutasid tuules oma lopsakaid võrasid. Põõsad õitsesid aasta läbi, sametisest murust ei pääsenud läbi ükski matslik võilill ega tülikas tulikas. Viljad neil puudel ja põõsastel olid eksootilised ja siidise maitsega. Isegi sidrunid maitsesid kui mesi, rääkimata melonitest ning viinapuu rasketest kobaratest, millest võis magusa maitse suhu saada pelga pealevaatamisega. Aed asus kõrgel mäe otsas, keset kõledaid kaljusid ja viljatut kivikõrbe.

Aia peremees oli rikas kui Kröösus ja vana kui Metuusala, tark nagu Saalomon ja kuulus kui Taylor Swift.
Aiatagune oli kogu aeg täis uudishimulikke. Bussid peatusid hulgakaupa, isegi lennukid tiirutasid mõnikord mägede vahel, aga aeda sisse peremees inimesi ei lubanud. Las pööbel kiikab läbi aia – ei ole neid tallama vaja. Kohutavalt tüütu oli tema jaoks seegi; alati oli keegi vaatamas. Sumisev inimhulk oli väsitav ja omaette olla sai ainult toas paksude kardinate taga. Niipea kui keegi aia taga olevale massile silma jäi, kostsid hõiked ja küsimused: „Kuidas see rohi nii kena on?“, „Millega te kurke väetate?“, „Mis selle punase lille nimi on?“.

Peremees oli ta küll ja aed oli tema uhkuseasi, millega eputada, kuid hoolitsesid aia eest töökad Hispaania aednikud. Nad niitsid muru ja nuumasid kõrvitsaid, kastsid lilli ja pügasid puid. Nagu mesilasparv käisid nad igal päeval kaks korda aiast üle, küünekääridega põõsaid trimmides ja pipetiga lilli kastmas. Oh seda õnnetust, kui murus lible pool sentimeetrit liiga kõrgele upitas! Kohe oli kohal vuntsikas Pedro või kõhukas Jesus ja parandas vea.

Peremees ei olnud mitte kunagi rahul. Ta teadis, et tahab ideaalset aeda, sellist, mis täidaks ta unistused, kuid mitte kuidagi ei suutnud ta oma soove nii täpselt kirjeldada, et aednikud saavutaksid täiuse. Kõigi teiste jaoks oli aia näol tegu imega, aga peremees unistas enamast.
Kui aednikud kodumaal käisid, rääkisid nad ka oma aia taimedele põhjamaisest imest. Aias kuulasid neid lilled ja puud ja linnud ja teod. Lõunamaised aiad olid kohati kuivad, tigudel oli tegemist, et end ning oma neljasadat last hinges hoida.

Aednike jutt viljakast põhjamaast leidis viljaka pinna. Sõna levis, aina enam tigusid pakkisid oma munapere kokku ja sättisid end puhkusel oleva aedniku kohvrite rataste vahele reisiks valmis. Mõni sai sel ristiretkel hukka. Mõnest perest jõudsid vaid munad kohale. Neistki osa kuivasid aednike majade põrandatele liistakateks. Vaid vähesed jõudsid läbi Punase mere tõotatud maale. Ja see oli paradiis, kuhu nad saabusid.

Alguses elasid teod hekkide all ja aia tagaservade varjudes. Neid sai aina enam – hekk sai seestpoolt juba õõnsaks söödud, aia tagumises ääres mustas riba mulda, tigusid sai leegion. Leegion tegi, mida leegionid teevad.

Sel hommikul ärkas aia peremees ja astus nagu igal teisel hommikul maja viimase korruse rõdule, et hommikukohvi värskes õhus juua. Ta saatis oma unise pilgu üle aia ja ei näinud midagi. Kohe mitte midagi ei näinud. Puid polnud enam – olid koorestki paljaks söödud sirged tüved. Põõsad olid kadunud, mõni õnnetu vits kõikus tuules. Lilled, muru – nende asemel oli must muld.

Tass, peen portselantass, kukkus üle rõduääre teerajale kildudeks. Hea, et peremees ise sellele järele ei kukkunud. Aed oli läinud! Läinud olid ka inimesed aia tagant. Polnud ju enam midagi vaadata – mis sellest mudaplatsist uurida? Suvaline külaväljak kõlbas samamoodi ja sinna oli palju odavam minna.

Käed tihedalt rõdupiirdele surutud, seisis vanamees tükk aega paigal. Majas oli alanud teenijarahva, kes samuti juhtunut märkas, sebimine ja sagimine. Paar julgemat toatüdrukut jooksid rõduuksele, teadmata, kas nad peaksid peremeest lohutama või toibutama. Seisid nad seal ja nahistasid vaikselt, üksteist ettepoole lükates. Kes julgeb esimene olla?

Kõik oli vaikne. Keegi ei teinud häält – ei majas ega, uskumatu!, õues. Vaikus.

Teenijad nägid peremeest ümber pööramas. Kaastundlikumad kaevasid taskutest pitsservaga palakaid, et tema pisaraid pühkima hakata, kuid ootamatult vaatas neile vastu särav naeratus.

„Kuulete, kui vaikne?“ Parema käe nimetissõrm oli püsti kui küünal.
„Milline ime, mu kallid tüdrukud, milline ime! Aednikele preemiat – kuus kuupalka! Mu aed on nüüd täiuslik!“

---

Tigude teepidu lõppes sealsamas.

Otsa said lilled ja põõsad ja puud

Õnnelik peremees üldse ei haland,

vaikusest värskest ta rõõm oli suur.

---

Kuula kui vaikne kõik on. Parim aeg magamiseks, kas pole?

Unejutt nr8

Magamistoas oli vaikus. 

Mitte see vaikus, mis täiesti tühjas toas on. Tühja toa vaikus on nagu kleit, mida kunagi pole kantud. Midagi nagu oleks, aga iial ei tea kas sealt on oodata peokuningannat või aknapesukaltsu. 

Ka mitte see vaikus, kus keegi on juba voodis, aga uni ei tule ja voodislamaja ei suuda otsustada kas minna kööki koristama või iga hinna eest silmi kinni pigistades und loota. 

Toas oli magava inimese vaikus. Hingamist oli vaevalt kuulda, võibolla võpatas läbi une õlg või otsis käsi paremat asendit.

Sellises vaikuses idaneb jutuajamise seeme. 

"Hei, lõpuks ometi!" 

"Jah, ma mõtlesin, et täna ei saagi rahu." Mõlemad ohkasid sügavalt.

Sussid, vanad lambanahksed kaksikud, hakkasid ära väsima. Enam ei kerkinud voodri vill hommikuks kohevaks, juba oli sussininadel eri värvi plekid. 

"Sulle ajas ta hommikul jälle kohvi peale?" 

"Jah, kohe pärast seda kui ta sind kassil kraapida lasi. 

Ei olnud nende elu meelakkumine. No sellest oli küll ainult heameel, mesi oleks neid hullupööra määrinud. 

"Aga päeval õmbles ta mul tallaseva kinni, tead, sealt kus niit oli katki kulunud!" 

"Tõsi, jah? Mul pesi talla alt tüki šokolaadi maha, millesse ta eile astus," 

Häid asju juhtus ikka ka. 

"Kas ta sind ka suure varba küünega seestpoolt torgib?" 

"Ei tunne küll..." 

Ah, siis ei lõika ta oma küüsi niipea, peab välja kannatama. 

"Unine on olla" "Tule siis lähemale, paneme küljed kokku,"

Tuba jäi vaikseks nagu oleks magajaid mitu. Keegi nohises, keegi kohendas talda, kellelgi sügeles uus õmblus natuke.

Hästi vähe, aga teate küll, uus niit ja puha. 

Head ööd!

Unejutt nr7

Kaugel-kaugel maal kuhu ei vii ükski tee, ei sõida ükski rong ja millest isegi lennukid lendavad üle ainult siis kui udu on liiga paks ja lendurid lihtsalt rajalt eksivad, elavad pandad. 

 Ära sega vahele! Ah, et sa tead, et pandad elavadki mägedes? Et see on üldteada asi? Nepaalis elavad? Kõike sa ka usud. Nepaalis elab neid ka, eksole, kui sa Eestis puu otsas papagoid kohtad kas sa siis ütled, et papagoid elavad Eestis? Ei, sa ütled, et näe, üks papagoi on ära eksinud. 

 Pandadega on sama lugu, nad eksivad mõnikord ära. 

 Päriskodu on neil kohas kuhu inimene veel sattunud pole. 

Kuidas ma tean? Lihtsalt tean. Ära ole ninatark.

 Pandade päriskodus paistab alati leebe päike, peaaegu niimoodi paistab, et isegi ööd on valgevõitu. See päike ei kõrveta vaid teeb pai. Pai saavad kõik lilled ja neid on seal palju, ojad on päikesest sillerdavat täiuslikku vett servani täis ja kivid on nii pehmed, et sel maal ei saa isegi kukkudes haiget. 

 Kivid ei saa pehmed olla? Saavad! Mida sa pärid: kuidas ja kuidas...sest ma ütlen nii! 

 Kogu maa on nii ilus, pisiasjadeni täiuslik, et pandad ei taha sealt söömiseks midagi murda. No kuidas sa rabistad õitsevast põõsast oksa välja, et seda närida? Oksa asemele jääb tühi koht, nii pole ilus! 

 Mis bambus? Pandad ei söö muud kui bambust? Ära seleta, võibolla need ära eksinud karud jahvatavad ainult suusakepipuu lehti, aga oma kodus söövad nad....ei, nad ei söö lilli. Ei söö, sest muidu oleks põõsad koledaks näritud. Ah, et mida nad söövad? Ära päri nii palju! Hea küll, kui sa nii väga teada tahad, siis pelmeene söövad! 

Kustkohast? 

Püüavad! 

 Pelmeenid on tegelikult rändlinnud, meile pole sellest räägitud. Eks nad on natuke teistsugused on kui tavalised rändlinnud kes sügisel plagama panevad ja kevadel tagasi hiilivad, pelmeenid nimelt uhavad vahetpidamata edasi-tagasi. Nii kui pelmeeniparv mõne restorani kohalt üle lendab, nii on peakokad katusel pelmeenivõrkudega ootamas. Tead küll, poes nimetatakse neid liblikavõrkudeks. 

 Aa, pandad.

Pandad, jah, söövad pelmeene. Pelmeeniparv lendab alati lärmakalt. Klassikalise kujuga pelmeenid lendavad vihinal, pepukujuliseks vormitud pelmeenid mõnikord põrisevad aga jahukotti meenutavate hiina pelmeenide ülaosa vilistab tuule käes kiledalt. Niipea kui pelmeeniparve lennuhääl kostma hakkab on pandad puulatvades ja taovad käppadega pelmeene alla. 

Oh, neid pudeneb hulgi! Kui näib, et maas on juba piisavalt pelmeene või kui parv liiga kaugele lendab lähevad karud sööma. Viskavad külili sametpehmetele kividele õitsvate lillepõõsaste keskele varjuliste puude alla ojakaldale ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Mida sa jälle teada tahad, magama ei ole aeg jääda juba...? Et kui söövad ja kõik nii ilus on, siis kuhu nad kakavad? 

 Oeh. 

 Mis tobe küsimus... Kalju serva pealt alla loomulikult. 

 Jaa, muidugi on hästi järsk serv. 

 Jaa, ma tean, et pandad on natuke kob...mittegraatsilised. Mhm, mõni kukub tõesti. Mida sa siis mõtlesid, kuidas nad Nepaali satuvad? 

 Aitab küll, mis sa oled nii uudishimulik. 

Pane pea padja peale, aga pane nii, et üks kõrv teki alt väljas on ja kuula hoolega, kui vihiseb, siis on klassikalised pelmeenid ülelennul, mäletad? 

Ma võtan õige oma liblika....pelmeenivõrgu, täna öösel peaksid hinkaalid tiirutama. Või jääks magama?

Unejutukataloog

 Kaarnaproua teadis juba ammu, et unejututeema kunagi üles kerkib:

Teateid põrgust ehk Tomati surm.

Lendav Konn lükkab Armandi ette:

Armandi unejutt aastast 2002

Mustkaarna didaktilise tuumaga tudueelne õõvalugu hedonistlikust palitust ja palitu omanikust:

Muinasjutt väikesest mantlist

Lendav Konn on unejuttude kontseptsiooni vist pisut laiendanud, kuid unenäoline on see siiski:

 Soome nõid

Mustkaarnale mreldivad pisikesed esemed, sellele loole on ka teist osa oodata:

Muinasjutt väikesest kitarrist

Paljudele unejuttudele vahelduseks kirjutas Reet ühe kõheda jutu mis ärkvel hoiab:

Unetusejutt

Nimekiri on avatud.

Unejutt nr6

 

Sügis on käes, seda ei saa enam kuidagi tähele panemata jätta. Sügis tähendab langevaid lehti, külma tuulega ribide vahelt hinge pritsivat vihma ja pimedaid hommikuid koos lühikeste õhtutega.

Talv oli teel, sügis on talve kandva hobuse hingeõhk. 

Enne kui too ratsu kohale jõuab teevad targad loomad seda, mida targad inimesed teha ei oska.

Targad loomad lähevad talvel tuttu.

Mägrad söövad oma vöödilise pidžaamakere pringiks ja poevad magama.

Nahkhiired riputavad kogu pere kuhugi keldrilakke kiikuma ja hakkavad norskama.

Konnad otsivad pehme mudaga tiigi ja lasevad mullikesi.

Karudest pole mõtet vist rääkidagi, nemad prundivad pepu umbe ja keeravad külili.

Siilid, seekord räägime siilidest. 

Siilid otsivad endale aida alla kena kuhja kuivi lehti ja lasevad silma looja, nähes välja nagu merisiilikud.

Kui ikka külmaks ja koledaks kisub, tuleb elu pausile panna.

Siilike Erina tundis, et nüüd on aeg. 

Ilm oli külm, vihmaussid olid kõik lõunamaale lennanud ja putukad linnadesse korterid üürinud, hiired tegelesid põlluäärsete majade juures tormijooksuga, seega söögiga oli siilikesel natuke nutused lood. Muidugi, konnad olid ju samuti mudavannides talvitumas.

Erina oli veel sügiseselt pontsakas, just õige aeg end pessa veeretada. 

Padistas siilike üle õue, sirelipõõsa alt läbi, üle pojengivarte, mööda võrkaia serva, pesukuivatusresti juurest üle lameda kivi otse aidatrepi poole. 

Kui äkki...

Kui äkki, kusagil pesukuivatusresti ja lameda kivi vahel takerdus talle jalgu mindagi võõrast.

Kui Erina oleks olnud inimene oleks ta kohe saanud aru, et tegu on riidetükiga. Kui ta oleks inimese silmadega mõistnud vaadata, näinuks ta, et ta laubaokaste külge oli end haakinud midagi punast ja pitsilist. Kas nüüd just kõik inimesed, kuid suurem osa oleks saanud aru, et tegu oli stringidega. Ilusad pitsilised punased stringid. Ei teagi kohe, kas meestestringid või naistestringid, kahekümne esimene sajand, kannavad kellele jalga mahub.

Erina oli siil. Ei teadnud tema ei pitsist ega truss...stringidest midagi. Kui vihmauss ei olnud, siis oli ükskõik mis tal seal otsaees tolgendas.

Kuigi seda pidi siilike küll nentima, et kangesti mõnus ja pehme oli too kaasahaakinud asi. 

Huvitav, kas seal midagi muud sama põnevat leida võiks?

Siilike sabistas platsi peal veel natuke ringi. Üks sokk oli veel, triibuline. Ja nööp, aga nööp Erinale huvi ei pakkunud. Soki võttis ta kaasa.

Sel talvel magas siilike Erina pesas, mille voodri viimaseks kihiks oli üksik triibuline sokk ja punased pitsist stringid.

Sel talvel oli majas, mille õuel ait seisis, unega kehvad lood. Südasuvise äikesepilvena tõusis iga natukese aja pärast taevasse suur tüli, sest perenaine ei suutnud kuidagi leida peremehe poolt talle kingitud punaseid pitsstringe. Või oli see nüüd nii, et tegu oli peremehe stringidega, mida ta naisele ette näidata ei suutnud, sest mis kadunud, see kadunud. Kahekümne esimene sajand, kõik võib olla, aga riidu jagus pikalt.

Sel talvel visati samas majas minema õnnetu üksik triibuline sokk, tema paarilise puudumisest ei teinud keegi numbrit.

Kuula, õues sajab just praegu külma vihma. Ära mine õue, tuul puhub vihma ribide vahelt otse hinge. Jää parem magama nagu siilike Erina. Kui on, siis võta stringid kaissu, koos nende kandjaga võid lausa võtta, siis ei lähe midagi kaduma ja ei ole põhjust kellegagi riidu kiskuda. Sokid võid ka jalga jätta kui ikka jube vilu on, nende olemasolu või kadumise pärast riiuks vast ei lähe.

Head und!

Unejutt nr5

 Õhtul hilja, kui kummipardipood on kinni pandud, on kõik vaikne. Kohe nii vaikne, et kui lillepotis kasvav havisaba oma õhtused pool millimeetrit kasvada võtab kõlab see nagu äike. 

Poes oli havisabasid ikka mitu...kümmend.  Palju, tunduvalt enam kui sinu kodus näiteks. Kui sa muidugi eriline havisabalemb pole, seda ei saa kunagi välistada. Mitu havisaba sul on? 

No ma ju ütlesin.

Kuna lillepotte oli palju kõlas ka kasvamise mürinat tihti, nii, et eks ma natuke ikka luiskasin ka kui ütlesin, et poes oli pärast sulgemist vaikne. Taimed kasvavad öösel kui keegi ei näe. Nagu lapsed, teate küll.

Kui poe sulgemisest on mööda saanud paar tundi, hakkas poes kostma veel hääli. Sahin ja nahin ja jutuvada. Hiired? Oh ei, pardid, kummipardid.  Te ilmselt ei tea, aga ka kummipartidel on jalad, pisikese lestakesed otsas ja puha. Meile nad oma jalgu ei näita, see on nende saladus. Mõtle kui kõik teaksid kummipiilude jalgade olemasolust? Kummiparte hakataks burlakkidena laevade ette rakendama, neid sunnitaks lestakestega tuulegeneraatoritele tuult tegema, nad peaksid teetöödel asfalti kinni tatsama... Võibolla ka mitte, aga võimalus on alati olemas! 

Sellepärast me ei teagi, et neil on jalad. 

Kui pood oli juba tunnike kinni olnud, hakkasid kummipartide jalakeste pladin pihta.

Roosad pardid tõttasid vasakule.

Sinised pardid hüppasid niisama üles-alla.

Mustad pardid hakkasid jenkat tantsima ja kutsusid neoonpunased pardid ka kaasa.

Rohelised pardid, kelle koht oli peaaegu kõige ülemisel riiulil,  vaatasid sagimist pealt ja arutasid oma kummipardikeeles kas nad peaksid ehk ka midagi ette võtma. Kasvatama tiritamme või avama heegeldamise kursused või...oh, igasuguseid mõtteid oli. 

Üks part, kõige rohelisem, arvas, et peaks söökla avama. Supirestorani või midagi sellist. 

Eduka restorani avamise kõige olulisem osa oli menüü. 

Kas pakkuda kotletisaia või keedumakarone?

Või trükkida peenele paberile nimekiri hamburgeritest ja pastaroogadest?

Kõik sõltub toorainest, see sai ruttu selgeks.

Hmm, mida neil oli?

Parte, kummiparte oli kõige rohkem. Pardipraad?

Õevatult kole mõte, imelik, et see üldse pähe tuli.

Teeme uhhaad! Me teeme haugiuhhaad!

Mõeldud, tehtud. 

Supitegu ei võtnud just kaua aega, peenekshakitud supimaterjal suurde tühja lillepotialusesse, kus vesi juba ees ootas ja valmis oligi. Kõige rohkem võttis aega triibuliste partide veenmine, et nad peavad lillepotialuselt välja ronima, sest see pole enam ujula, vaid supipott.

No ütleme, et rohelisi parte oli lihtsalt rohkem,  nad mõjusid veenvalt.

Supp sai valmis.

Sööma! Sööööömaaaaaa! Supileeeeee!!! Uhaa on valmis! Kalasuppi sööma!

Parte tuli igast nurgast. 

Sinised pardid tulid hüpeldes.

Neoonpunased piilud kepsutasid riburada pidi koos mustadega söögilauda.

Roosad pardid kihutasid vasakult.

Ainult havisabade seas laiutas väike kurbuseudu. 

Uhaasse oli hakitud pirakas havisabaleht, kalasuppi ju keedetakse kalast ja havisaba on ju havi saba?

Või pole?

Ikka on?

Paneme nüüd silmad kinni ja mõtleme selle üle hommikuni - milline on üks õige uhaa...

Unejuttude festival

 

by W

Tundub, et Maakas on mingi unejutuseeria avanud. 

Ja pikas ja pimedas ajas, mis on peaaegu kohal, on see ju täitsa tänuväärne üritus. 

W teeb nüüd üleskutse: 

Nurjatu Novembri raames ühineme sel aastal hullumeelsete muinasjuttudega. Ehk, äkki?

Kirjuta mingi unejutt, aga mitte tavaline ".., ja kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänaselgi päeval" jura. Ei, meil on vaja midagi, mis oleks teistmoodi ja paneks mõtlema, et elu äkki ei olegi vaid äratuskell, hommikune kaerahelbepuder ja õhtune mure homse päeva pärast. 

AI unejutupilt

Et millest siis rääkida? 

Millest iganes.
Kui nurjatustest ei taha, siis võta üks veider loom, üks kummaline mõte, natuke päevi näinud fantaasia ja viska need kõik kaussi, sega korralikult ja anna tuld. Tahad kirjutada näiteks röövikust, kellel on oma jope, mille taskusse mahub terve mets? Või kujutada ette, et taevas on ka tegelikult põrgu - ülisuur nõgine katel ja pilved on lihtsalt ülekeenud vahumullid? Vabalt.

Lase oma vaimul ringi joosta, nagu oleks ta tassi kohvi asemel kannu espressot ja paar energiajooki saanud. 

Ja ära karda vahele visata mõnda magusalt absurdset mõtet – näiteks kuidas räägivad omavahel hommikupoole ööd väsinud ööklubi seinad või miks su kass ja sõnajalg salaja koos maailma asju arutavad, kui inimesed selja pööravad. Või oma isiklike padjahaldjate unelaulu.

Nii et tulge ja laske see jutt valla – mida imelikum, seda parem!
Ja ärge imestage, kui keegi pärast ütleb, et ei saanud öösel silma kinni. Või päeval lahti, sest oli terve öö üleval. 

Lingi oma unejutt siia postituse alla, järgnevate unejuttude postituste alla või saada oma lugu Maakale siin avaldamiseks. 

Unejutt nr4

Sa ju tead kes on merihobud? Kes siis neid mere malenuppe ei tea! Loksuvad lõunamaiste vetikatega kaasa ja mugivad pisikesi vähikesi süüa. Kogu elu merivähid. Üks aasta - merivähid, järgmine aasta - hommikul vähid, lõunaks vähid, õhtuks, oh imet, jälle vähid. Kolmas aasta - pole vaja vist kirjutada, et ikka sama menüü, vähid.

Sama lugu oli söömisega meie jutu kangelasel, merihobu Hippokal. Hippokas oli juba kolm ja pool aastat vana ning ei olnud oma elus söönud muud kui vähikesi. Hommik, lõuna, õhtu, jõulud, sünnipäev, pühapäev - vähid. 

Nagu kõik merihobud, eks ole. Aga Hippokas oli teistest merihobudest erinev, ajal kui Hippoka ema muna, milles tulevane merihobuke hõljus, Hippoka isale üle andis, kandis meri läbi üleantava munapusa tilga kai pealt vette visatud nõudepesuvett milles oli maasikamoosi purgi loputusvesi ja kaks friikartulitükki. Õnneks läks hästi ja friikartulitükid ei sattunud koos Hippoka õvede ja tema endaga isa kõhukotti, kuid midagi jõudis Hippokani siiski.

See "midagi" muutis merihobukest,  Hippokas ei olnud selline nagu teised merihobud. Hoolimata oma vähikeste-menüüst oli tal alati tunne, et maailmas on rohkem maitseid kui ainult vähikestade liivamekk ja vähiliha meremaitse. Kusagil pidi olema midagi enamat, ta ju ometi mäletas midagi erilist, magusat ja krõbedat ja soolakat ja.... erilist. 

Neljas eluaasta jooksis. Vähikesed olid aina igavamad, igatsus aina suurem.

Hippokas oli just saanud oma kõhupauna uue kurna lapsukesi kui - arvata on, et hormoonid, te ju saate aru - ta otsustas, et ta peab leidma koha, kus meri maitseb magusalt ja krõbedalt, soolaselt ja roosalt korraga. Otsus oli impulsiivne, sabake keerdus vetikavarre küljest vupsti lahti ja tõusuaegne merejõgi viis Hippoka kaasa. Vool oli looklev, hobuke pöörles äkilistes kurvides mõnikord lausa pea alaspidi, vahepeal seevastu loksus rahulikult läbi meremetsade hõljuvate värvide. enese suureks üllatuseks avastas ta, et meri maitses kõikjal erinevalt, kodupuhma mekk oli äkki suust pühitud ja kord oli huultel tindikala mõrudus, samas jälle fucuse joodimaitse. jõesuudmete lähedal oli riimvesi ootamatult mage, see oli ebamugav, kuid õnneks viis vool Hippoka sealt ruttu kaugemale. 

Kuni äkki... Hippokas sirutas kiiresti saba ja haaras esimesest ettesattunud kombuvarest kinni... äkki tajus ta midagi lapsepõlvest tuttavat. Magus lõhnav vesi, maasikapurgi pesuvesi. Piprane kergelt kõrbenud aimdus - friikartulite rammus maitse. Sinna vahele palju võõraid aroome. Kotleti rasvane lihamaik, üksikud eksinud limonaadimullid, leivapuru...

Merihobu hõljus ja maitses, suu matsutas ja maigutas vasakule ja paremale. Oli häid maitseid ja oli keskpäraseid, mõni mekk pani suisa sülitama, teise järele sirutus Hippokas end kogu kehaga nii kaugele kui vetikavars lubas. Maitseid oli tohutult, ärevus mis sellest valikust tekkis oli korraga hea ja hirmus. Tahaks nagu veel, aga enam pole kogemuste jaoks ruumi.

Ainuke mida ei olnud, olid vähikesed. Hippokas ei tabanud kordagi kodust turvalist hommikueine mekki, lõunasöögi maitset, õhtuoote maiku. Aina uued ja uued lained käisid temast üle kuni Hippokas muljete üleküllusega enam mitte toime tulles minestas. Saba keerdus vetikarootsu ümbert lahti, merevesi haaras ta kaasa ja merihobu hõljus rannakohviku nõudepesuvee toru juurest kaugemale.

Kui Hippokas jälle toibus leidis ta end oma kodustest vetikalaantest. Vool oli teinud ringi, kui tõus viis ta ranna külje alla, siis mõõn oli Hippoka koju tagasi toonud. Ta napsas sabaga kähku end kelbatüve külge kinni ja hakkas sööma. Amps vähike vasakult, klõmps vähike paremalt. Siis jälle naps vasakult ja lurts paremalt. Õige mitmeid kordi kuni kõht kenasti vana head tuttavat toitu täis sai. 

Täis kõhuga tuleb ju uni? Minul küll tuleb, kas ka sinul?

Unejutt nr3

 

Elas kord. 

Elas kord mammi, kellel oli mitu hobi. 

Ta armastas filmides pisikesi otsi teha.

Talle meeldis pannkooke küpsetada.

Ta armastas ringi tuuseldamise ajal kanda alati ühte kindlat kõrget kübarat

Tal oli lemmirott, keda ta kunagi üksi ei jätnud, isegi filmi vedas ta oma Larissakese kaasa.

Elas kord mammi kellel oli pisike saladus.

Tal oli eriline nõrkus võrksukkade kandmise vastu. 

Pika seeliku alt ei olnud niikuinii näha millised sukad mammil jalas olid, seega ei olnud tal vaja karta kellegi viltusi pilke või seljataga sosistamist. Lisaks ei ole vähemalt selle loo puhul tema salanõrkus üldse oluline, tilluke vürtsikas pliiatsijoon pildi tagaküljel, ei enamat.

Filmivõtete ajal oli mammiga sõbraks saanud kummalise väljanägemisega näitlejate paar. Hiidkõrvadega krokodill, kelle nimi oli Gena ja suurt kasvu roheline sell, kelle nimi oli Potsataja. Filmis mängis Potsataja krokodilli ja Gena Potsatajat, kuna närviline režissöör, kellel oli millegipärast keeruline r-tähte välja öelda, pudistas juba esimesel, prooviesinemiste päeval, et "Klokodilli välimus ei vasta Potsataja tüpaažile ja Potsataja välimus sobib suulepälaselt klokodilli lolli!"

Kuna tegu oli ikkagi väljaõppinud näitlejatega ei olnud ei Potsatajal ega krokodillil raske teineteist mängida. Kübaramoor mängis rohkem nagu iseennast ja Larissa oli lihtsalt külalisesineja. 

Film oli menukas, sellele tehti mitu järgnevat osa ja pärast esilinastusi kogunesid näitlejad Kübaramori korterisse järelpeole. Isegi režissöör kutsuti kaasa, küll ta oli õnnelik, sest iga kord küpsetas Kübaramoor pannkooke. Kübaramoori erilise retsepti järgi tehtud koogid olid väikesed, ümmargused ja krõbedate servadega. 

"Palun pane mulle taldlikusse see ümmalgune hästi klõbeda selvaga pannkook!" küsis režissöör iga natukese aja pärast ja kellelegi ei olnud kahju talle kooki anda. Juba pärast teise filmi esilinastust oli näha, et režissöör oli kopsakam kui enne ja neljanda filmi järelpeo alguses ei mahtunud režissöör enam Kübaramoori pisikesse Mustamäe kööki ära. Gena ja Potsataja istusid köögis ja nosisid vaikselt, aga režissöör laiutas elutoa diivanil.

Nii ta siis istus seal ja hõikas ikka ja jälle:

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki maasikamoosiga!"

Kübaramoor sügas taignakulbi varrega läbi seeliku võrksukkadest sügelevat kintsu ja viis taldriku koogiga tuppa: "Ole lahke!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki tiklikeedisega!"

"Aga palun!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki õunapüleega!"

"Miks mitte!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki pohlamoosiga!"

"Võta heaks!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki balbalissivahuga!"

"Head isu!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõb........

Magad juba?

Unejutt nr 2

 "Muumi...muumi...muu..."

Muumitroll oskas lugeda küll, lihtsalt need ajalehe pealkirja tähed olid nii keerdus, et kuidagi ei  saanud aru, mis täht nüüd järgmine oli.

"Ära rabista, kui pealkirja ei tule, siis loe lihtsalt uudis ette! Küllap kirjutavad midagi meie kohta, mis teine sõna ikka muumi- ga algab!"

Muumimamma oli vana rahu ise nagu ikka.

"Kuuendal novembril toimub kokkutulek ja tantsuõhtu, oodatud on kõik sugulased. Toitlustus vastuvõtjate poolt, pidu toimub Koledas Klubis"

Muumide kokkutulek! See tähendas, et nendesuguseid on veel, nad polegi üksi maailmas!

"Oi kui tore, ammu pole tantsida saanud!"

Muumipapa erutus oli mõnevõrra arusaamatu, ta ei olnud ju iial eriline tantsulõvi olnud.

"Tõesti ilus kutse," hakkas Muumimamma sõnasabast kinni. Erinevalt papast meeldis temale küll tantsida ja ega temagi ei olnud ju hea hulk aega jalga keerutamas käinud.

"Täna ongi kuues november," piidles Muumitroll kalendrit. 

Õhtune aeg oli niikuinii käes, nüüd läks kiireks. Õnneks ei olnud riietusega suuremat muret, Muumimamma kohendas põlle, Piripiiga tukka ja juba oldigi teel.

Kole Klubi oli tõesti kole. Väljastpoolt hõre ja seestpoolt hale, aga õnneks oli õhtu soe ja vähemalt katus oli pea kohal. Uksel ootasid neid kaks heledat kogu, kaugemalt vaadates oli justkui tegu väga lahjade muumidega, lähemale jõudes tekkisid ses osas kahtlused. 

"Miks nad niimoodi narmendavad?"

Seda küsis Muumimamma.

"Miks nad NII kõhnad on?"

Muumipapa ei osanud lahjasid muumisid oma maailma kuidagi mahutada,

"Neil on imelikud jalad," uuris Piripiiga.

"Küll on koledad ninad," nentis Muumitroll.

"Tere tulemast, kallid sugulased, tere tulemast! Millisest dünastiast teie pärit olete? Ramses? Hufu? või Snofru, tema liinist ei ole veel kedagi tulnud..?"

"Muumid oleme..."

Muumipapa hääles kõlas kõhklus.

"Muumid?"

Uksel seisja libistas näpuga üle nimekirja.

"Sellise nimega vaaraod mul siin kirjas pole... aga hea küll, astuge sisse, kõik on oodatud!"

Saal oli samasuguseid lahjasid muumisid täis. Või mis muumid...

"Muumiad, need on muumiad!" Piripiiga hääl oli päris kohkunud. 

"Tss, olge tasa, käituge viisakalt!"

Muumimamma oli mures. Kõige rohkem muretses ta, et lapsed oleksid viisakad, järjekorras teine oli vajadus Muumipapal silma peal hoida, et too pidulauda kohe tühjaks ei sööks ja siis tuli tüki tühja maa järel mõte, et kas pere peole, kuhu nad sattusid, ka üldse sobis.

Muumiad olid seevastu ülevoolavalt rõõmsad, eks nende hulka leiti iga natukese aja pärast jälle mõni uue dünastia esindaja, kõigi üle oli hea meel. Muumimammalt küsiti põnevusega millised olid need imelised palsameerimisvõtted mis ta volüüme nii uskumatult hästi vormis olid hoidnud, Piripiiga hele juuksetukk tekitas erutunud sädinat ja Muumitroll koos Muumipapaga talutati väledalt snäkilaua äärde. 

"Oi, andke andeks, meil siin on natuke lahja valik, aga näete, siin liual on Džoseri- aegne vinnutatud liha ja seal eemal Seti viljapotist pärit puder! Ärge unustage Menese proteiinipalasid!"

Kõik maitses omamoodi, aga mitte kehvasti. 

Muumimamma lähenes uudsete retseptide lootuses lauale. 

"Mis teil siin liual on? Ja tollel vaagnal?"

"See on Hatšepsuti hobune, kõrbetaimedega konserveeritud ja too on Ramsese kass," olid muumiad varmad oma saladusi jagama.

"Eee..." oli Muumimamma segaduses,

"Mida?" karjatas Piripiiga,

Muumipapa ja Muumitroll ei öelnud eriti midagi, neil oli tegemist, et suust välja köhitavat sööki mitte teiste pihta lennutada.

Nii, et see pidu ei olnudki muumide pidu. Sinna peole ei sobinud Muumiorust vist mitte keegi. 

Muumid pagesid peolt tulistjalu. Muumiad küll hõikasid neile järele "Kuhu nii kiiresti, kallid sugulased?" ja "Vahetame vähemalt püramiidide aadresse!", kuid muumidel ei olnud viisakusteks enam mahti. Joostes koju, voodisse ja silmad kõvasti kinni, et ootamatu kogemus endast välja magada. 

***

Maga nüüd sinagi, hea lugeja ja proovi mõni paha seik oma päevast unenägudesse kaotada!

Kodu ja tahtele (lõpuks) allumatu lihaskonna seosest

 

by W

Tööpäev saab läbi. 

Korraks mõtled, et enne välisukse kinnilajatamist käiks äkki WC-s. Asi ongi rohkem mõttetasandil, sest ei ole päris kindel, et need lisasammud üldse asja ette läheks. 

Aga miski ju tingis selle mõtte.

Kodutee algab sujuvalt. Veendunud jalutamisega kodupoe suunal, haaramaks piima ja üht jääsalatit. Peaaegu, et naeratus on näol, sest üks hea film ja lihtsalt soojendamist ootav hüva roog on kodus ootamas. Õitsvast orhideemölakast* rääkimata. 

Ja siis, juba veidi enne poodi jõudmist, märkad - see tuttav tung annab endast märku. Ja see nõuaks WC-d. Mõttejõul suudad seda eirata, vaimu hoiad rahulikuna, aga keha hakkab kergelt reetlikuks muutuma. Samm kord lüheneb, kord pikeneb, tempo kiireneb. Ei, vist ikka saab seal kodust kaugemal olevas poes ka käidud. 

Peale poe külastust muutub kõnd juba totraks tantsuks, vaade teravneb, kodu saab kiirsihiks. "Suudab vist ära kannatada, kohe kohal."

Siis paistab trepikoja välisuks. 

Ja äkki on see kõik miski muu kui süütu tung. Surve on äkitselt igas mõttes mentaalselt ning füüsiliselt ülimalt survestav. Rühid edasi. 

"Peab vastu, kõik on hästi," sugereerid iseendale. 

Ja just siis, trepikoja välisukse juures, hakkab olukord kontrolli alt väljuma. Mingisugune murdepunkt hakkab lõhestama kogu su enesekontrolli ja tahtejõudu, äkitselt tundub iga edasine trepiaste piin ja iga lisasekund mõeldamatu. 

Hüpped kolmanda korruseni on puhas piin. Jõuad oma ukseni, võtmed peos, aga ukselukkude avamine ei ole nii sujuv kui muidu, õudne rabistamine. Tead, et oled vaid mõne sekundi kaugusel lunastusest. Need on maailma pikimad sekundid. 

... kui püksilukk oleks kinni kiilunud vms, oleks asi koristamisega lõppenud. Õnneks kodu esikus.

AI WC

Aga. 

Ma ei tähelda sugugi mitte esimest korda, et oma maja, veel enam korteriukse nägemine e silmad, närvisusteem ja põie sulgurlihas v mis iganes see on - seal on ülitugev korrelatsioon. 

* Käpaline - ta on mul 10+? aastat. Suurema osa ajast ta mitte ei vegeteeri, vaid on koomas. Mingid armetud lehed seal potis, mingid juured, mingid varred... Ma olen pika kannatusega, aga kui ta juba mitu aastat järjest armetumaks muutub, nii et ma otsustan ta likvideerida, halastusest, siis ta üllitab mõned õied ja ... on pärast mölaka edasi. 

Kalanhoed, igatahes, on veidi rütmi- ja ohutundlikumad.