by W
4. päev (03.09.24)
Enesekontrolli mõttes, tõendamaks, et me ei ole siia vaid odavat peeti kuritarvitama tulnud, olin juba kuu tagasi broneerinud pikemat sorti ja igati viisaka bussitripi.
Muidugi selleks ka, et Maakas minust päris halvasti ei hakkaks arvama. Ta on mingi kultuuriaktivist. Erutub silmapilkselt kui mainida sõna „huviväärsused” ja hakkab end kohe minekule sättima.
Nii et siis platood ja siis klooster, siis koopad ja isegi oliiviõli tootmine.
Telefon
äratas 6:48.
Viskusin
vertikaali kui pioneer fanfaari peale, taipamata, et olen puhkusel,
kus võiks äratust paar korda edasi lükata. Jalul, siis jalul.
Pesin
hambad ja varbad korraga ja hakkasin kärmelt hommikusöögiga
tegelema. Vedasin tulemuse sama hooga õuelauale. Avokaado-munavõi
röstsaiad kelmika tomativiilu ja musta pipra twistiga, must tee
vildaka sidruniviiluga, jogurt liiga suure lusikaga ja muidugi
kassikrõbinad igasuguse petersellita. Viimased läksid põrandale,
mitte lauale. Üritasin kassitoidu sisse siis vähemasti näpuga
„kalimera” kraapida. Ei tulnud hästi välja. Mul ongi kole
käekiri.
Kui
ei ole päris kindel, millal järgmine kord süüa saab, siis
avokaado või muna või toores hakkliha on lollikindlad valikud.
Hakkliha meil ei olnud.
Virguv
Maakas, selle asemel, et rõõmsalt „tere hommikust” öelda,
hakkas juba voodis irisema, et ma ei olevat ikka piisavalt esinduslik
temaga eksursioonile minemiseks. „Pane ometi ükskord midagi
heledamat selga, täna sa küll niimoodi, nagu mingi tont, kusagile
ei tule,” teatas ta resoluutselt. Panin rahumärgiks valge särgi.
Tingimusel, et mutikleit jääb „koju”.
Kompromissid,
teate, on imelised asjad - kumbki ei ole päris rahul, aga mõlemal
on siiski tunne, et just nemad võitsid.
Olles
Katkise Kassi pooliku munakarbi ka teist korda täitnud ja veepudeli
kaasa haaranud, asusime teele. Malia suurima kiriku poole, sest just
sealt eest, veel suuremalt ristmikult, algavad Suured Seiklused.
Enamus turismifirmasid nopib oma kliendid üles justnimelt kiriku
eest.
Pärast
poetab sinna tagasi.
Panen
teile pildi ka, et kui kunagi Maliasse satute, siis teate, kus oma
bussi oodata.
Pilt on tehtud öösel, aga päeval on see kirik üsna samasugune |
No nii, bussiekskursioon!
Lasithi platoo
See kõlab ju nagu midagi müütilist, eks? Kõrged mäed, tuulikud igal nurgal, vanad külad, hingematvad mäevaated ja puha. Nagu postkaardid lubavad. Mõtlesime, et saame nüüd Kreeta tõelise olemuse teada. Vale. Tegelikkuses kujutas see platoo endast pigem lõputut sõitu, mis keeras ja keeruta mööda mägiteid, kuni mul oli tunne, et meie bussijuhil on ükskõik sellest, kuhu ta sõidab. Palk tuleb läbitud kilomeetrite järele.Vaade?
Jah, oli.
Täitsa
kaunis, kuni buss end jälle aknaga vastu mäeseina ei keeranud. Ja
seda juhtus liiga palju. Siis nägime vaid kiratsevaid
seinast kasvavaid oliivipuid
ja püstloodis mäeseintel kepslevaid kitsi. Kodukitsed,
mingi väiksem sort. Aga
need tuulikud,
mida reklaamis lubati - kuskil
kauguses vilksatas üks
ja teinegi, aga neid oli umbes sada korda vähem vähem kui
turistiplakatitel. Tegelikkuses nägime umbes kaheksat tuulikut ja
needki tundusid ammu pensionil olevat.
Esimene peatus oli Vidiani klooster
Pean möönma, et minu teadmised kirikutest ja kloostritest on umbes nullilähedased. Maakas pidi mind paar korda manitsema, et ärgu ma oma valju hingamise ja sandaalisahinaga kogu kloostri püha rahu ja mis iganes rituaali, mida need mungad seal läbi viisid, ära rikkugu.Mul tõmbas seest veidi õõnsaks. Ikkagi püha värk ja kõrgemad jõud.
Läksin siis hoopis kloostrist poolesaja meetri kaugusele WC-sse. See oli täiesti euro, erinevalt kõigest muust. Tundsin seal pisikeses majakeses täielikku vabanemist ja teadsin, et ma olen ikka veel mina ise.
Klooster oli pisike putka, seal elas ja toimetas 2 munka, thats it |
Teine
peatus, kus meid lihtsalt bussist välja visati ja öeldi „hit the
road, Jack” oli Zeusi koobas.
Giid
ei kavatsenudki meiega kaasa tulla.
Ta
oli juba kogenud ja teadis, et kes iganes otsustas, et Zeusi koopasse
minemine 32-kraadise kuumaga on tore, oli ilmselgelt kas hull või
kõike müügiks paiskav kapitalistlik siga või üritas turiste
karistamatul moel hävitada. No ilmselt oli seal seda kõike korraga.
Sest
noh, mis saaks olla veel toredam, kui põrgukuumuses
rohkem kui kilomeeter mäkke
rühkida?
Ma
nii lihtsalt ei virise, aga juba kolmesaja meetrise tõusu järel
hakkasin lõõtsutama nagu vana nr 10 Ikarus buss Kadaka viaduktil. Kand ka
valutas jälle,
rsk.
Elusalt
päikese käes küpsev Maakas lehvitas endale kübaraga tuult ja tegi
vahepeal imelikke hääli. Nagu oleks mingid nähtamatud
mägipiraajad tal iga hingetõmbega tüki kopsu välja naksanud.
Istusime põõsa varju kivile ja pidasime aru. Vaatasime
Google Mapsi. 800 m veel minna. Võib-olla...
ei ole see ikka
meie
jaoks. Me
ei oleks kaugeltki esimesed tagasipöödrujad olnud.
Siis aga ilmus
sakslastest
vanapaar. Proua, kes ei näinud just värske välja, kimas ees, valge
nokats peas
ja härra... no härra nägi välja nagu oleks tal viimased viis
minutit elada, enne kui ta lõplikult üheks ähkivaks higilombiks
sulab. Teavitasin
onu, et vähemalt kaks kolmandikku teekonnast on veel ees. Vaesekesel
vajus veri
näost
puha ära ja siis
see Vaasalinna kummitus
tardus
ja kisendas taeva
poole „noch achthundert meter,
wir sind erst dreihundert gekommen” või midagi sellist. Ma
saksa keelt ei oska.
Jumal enamasti lihtsurelikele ei vasta, saadab salapäraseid
sõnumeid.
Sel korral kostus vile ja härra
rühkis edasi. Väga
usklik eksemplar.
Ja
meie lihtsalt istusime seal, kavatsedes alla anda?
Vaatasime Maakaga veidi tõtt ja leidsime, et me siiski teeme selle asja ära. Küsisin Kolmandalt kui kõrgel see koobas parklast õieti on. Ca 120 meetrit, teadis too öelda. Noh, teine asi ju!
Otsustasime tee asemel võtta mõned innovatiivsed üsna püstloodis otselõiked. Liiv tuiskas, jalad vääratasid kivide vahel, mäest pudenes tükke ja üldse üks metsik kõrberalli läks käima. Tõsine jõusaal saunas, väikeste vahepausidega.
Maakas küll vahepeal vigises, et kas süda ikka peab vastu, sest meid oli hoiatatud, et "good shoes ja no heart conditions," aga suutsin tempo üleval hoida remargiga "kallis, minu meelest oled sa südametu, jätkame!".
Saab ka otse... |
Ja
siis, lõpuks me jõudsime. Piletisabani.
Ja veeputkani.
Piletikontrolli
ja väikese
edasise ronimise järel ka mingi suure
auguni.
Seisin seal, higist
nõretav, peaaegu surnud
ja vaatasin seda... noh, auku. Kuhu
meie ees matkanud inimesed järjest kadusid.
Osa
neist oigas kahtlaselt enne kadumist. Kas
see on mingi Kreeta
parim turistide
trollimisprojekt?
Turnisin
enesel hinge välja,
et näha Zeusi
sünnipaika
ja kohtun
auguga
mäes?
„Mis
see on?”
küsisin sosinal
nagu
keegi võiks meist aru saada.
Maakas heitis mulle pilgu, mis ütles kõik, mida ma juba teadma
pidanuks.
Lähenesin
augule umbusklikult ja ettevaatlikult.
Kuni leidsin trepi.
Jah, see salapärane auk ongi Zeusi koobas |
Trepp oli libe ja niiske, justkui oleks Zeus otsustanud meid kiusata. Kas me ikka jõuame elusalt põhjani? Igal sammul püüdsin veenduda, et mu selja taga laskuv Maakas ikka hoiab logisevast käsipuust kinni ja iga kord, kui ta natukenegi vääratas, ehmusin. Sest kui ta nüüd libastub, lendame ja sureme mõlemad! Sinna põhjatusse rohelisse kuristikku.
Koopa
põhi? No kuulge, see oli täiesti järgmine tase. Roheline, niiske,
ja müstiline. Stalaktiidid
ja stalakmiidid olid ka rohelised ja näisid kuidagi... surnud.
Valgus
vilgutas niisketele seintele ja
kõik
oli nii ülisürr, et ma mõtlesin korraks, kas me sattusime hoopis
mingisse peidetud Disney multikasse. Ma
ei olnud kindel, et tahan seal rohkem aega veeta.
Aga kes mina
olen, et jumalate koopas liiga pikalt mõtlema hakata, eks? Maakas
hakkas ähvardama, et tema ei lähe küll enam üles, sest siinne
sisekliima
sobib talle rohkem kui see
saunamaailm
seal üleval.
Aga reaalselt oli
varsti vaja jälle tagasi päikese kätte ronida, sest buss ei oota
mitte kedagi, isegi mitte meid.
Võinuks arvata, et see on Shreki sünnikodu |
Enne treppidest kuumuse kätte ronimist leidsin midagi fantastilist. Väikese basseini. Täitsa ootamatu. Siuke basseinike seal maa all, väikese nõidusliku veekoguna ja veel müntidega täidetud! Selge. See on soovikaev. Mul tuli geniaalne idee ja koukisin kotist välja ühe 10-sendise. Pisike klung vees ja ma olin juba rahul. Zeus aga läks selle soovi peale kuhugi oma Olympose pilvepiiri taha irvitama.
Ja siis see algas. Trepist üles minek, nimelt. Üles rühkida oli peaaegu sama hull kui alla tulla. Endiselt libe. Ainult nüüd oleksin mina võinud oma vääratusega meid mõlemaid tappa. Me roomasime, ronisime ja lõõtsutasime ennast tagasi päikese valusate kiirte alla, tundes, kuidas iga higipiisk aurustus kiiremini kui hinnaline vesi, mille äsja ostnud ja manustanud olime.
Tagasi päikesepaistesse ja -pistesse |
Mäest
laskumine oli pisut kergem.
Aga mind, haige kanna tõttu
taaruvat pingviini, surus siiski vastu maad mõte, et ma oleks võinud
terve oma kümne sendi eest ju tõesti midagi kasulikku paluda.
Näiteks et mu vigane jalg terveks saaks ja ma ei näiks nagu mõni
neist katkistest turistikande-eeslitest
seal mäerajal. Aga ei! Mõistus kadus. Nagu mul päris sageli
juhtub. Tagantjärele saan aru...
Eesel kui eskalaator |
Edasi viidi meid Krasi külakesse
Monoliitsed kivist pesuvannid |
Esteks oli seal vanim pesumaja, mida ma näinud olen ja teiseks olla seal Kreeta vanim puu. Puu oli vist tõesti eellane kõikidele teistele puudele, mis seal Kreekas üldse kasvavad. Võimas värk! Pilti ma ei pane, sest mul ei õnnestunud puud tabada, ilma, et temast kirevamad ja kohati jämedamad kodanikud tema ees poseerinud poleks.... A Maakas juba pani kusagile selle puu pildi.
Ja see puu on elatusallikas terve küla äridele.
Näiteks Maakas avastas seal mingis avaõhu turuputkas kassidega poe- ja rannakoti. See ei olnud harilik kassikott, vaid selline, mille peal oli ikka hulgi siniseid kasse ja muud mustrit ja mudru, ja Maakas otsustas, et just see kott on see, mida ta elu lõpuni kõikjale kaasas tassib. Igatahes pidas ta seda kotti ägedamaks kui minu oravakotti, mida ta edasise reisi jooksul lihtsalt ignoreeris.
No selle kuulsa puu lähedal tehtud pilt mägikülast |
Krasist veeti meid miskipärast päris kärmelt minema. Ma olen kindel, et see oli vandenõu. Et keegi ei jõuaks mõnes kenas Krasi tavernis kõhtu hõrgutistest täis süüa ning viiks võimalikult palju raha meie järgmisesse sihtkohta.
... ka neljas päev järgneb
See Krasi pildi punases särgis onu on nagu minu kaksknd aastat noorem versioon. Ainult tal on kenam säärejooks:) Mis sa seda onu üldse pildistasid???
VastaKustutaOled sa proovinud kunagi onude ja tädideta pilte teha kohtades, kuhu heidetakse busside kaupa rahvast?
KustutaTerroriaktiähvardus oleks variant, a ma olen nii vilets fotograaf, et ei ole vist katset väärt.
Äkki ei olegi vaja teha pilte sellistes kohtades? Turistikate ilusate kohtade fotosid saab googlest suht tasuta ja need on palju ilusamad kui meie enda klõpsud.
KustutaPõhjusel, mida Kaur mainis, ma ei pildista peaaegu yldse. Miskipärast ei kahetse ka.
KustutaOma pildis on sees mälestus just sellest hetkest - õhk, lõhn, hääl. Päris tegemata neid ikka ei jäta. Hulluks minna ka muidugi ei tasu
KustutaMhmh.
KustutaMulle meeldivad minu koledad pildid, eriti kui neis on ilus emotsioon, mida enamasti tean vaid mina ise.
Mulle meeldivad mu sissekantud odavad sandaalid, mida ma ka tasuta Manolo Blahnikute vastu ei vahetaks.
Mulle meeldivad kodused omletid; mitte et ma Michelini resto oma välja sülitaks,aga iga päev vist ei tahaks.
Ma teen ka edaspidi õudseid pilte, need on nii minaise.
Mina jään fotopildis ainult fotot nägema selle kunstiliste puudustega. Ma EI TAHA halbu pilte teha, sest need salvestavad valesid asju. Valgus, helid, tunded ja lõhnad jäävad teistsuguse struktuuriga kaadritesse. Ja siis veel miski, mida ei näe, synesteetiku värk.
KustutaSa räägiks nagu röntgen ülesvõtetest. Seal on vahel jube vale struktuur paista.
KustutaJah.
KustutaMis piltidesse puutub ..
Kustuta...ma pean kõndides selja sirgemaks ajama.
Mnjah...
Müüa pileteid koopasse, kus sündis Zeus... Geniaalne. Absurdne. Nii inimlik.
VastaKustutaMis meenutab, et me seal tõusul mõtlesime ju Eesti promomisele.
KustutaMüüa lõõtsutavale rahvusvahelisele seltskonnale seal põrguaugu ees armast kodumaad kui imet, kus pole ühtegi mäge.
Geoloogiliselt on Eesti yksainus merepõhi. Äkki saab sellest mingi legendi välja pigistada.
KustutaOn olemas teooria, mille kohaselt Trooja sõda toimus Läänemere piirkonnas ja Achilleus sündis Eestis (guugeldades leiab ka eestikeelseid ajakirjanduslikke lugusid sellest). Võib-olla seal Ahja jõel leida koht, kus väikest Achilleust ujutati? Või midagi sinnakanti? Achilleus võiks olla rahvusvaheliselt piisavalt tuntud tegelane, et tema pealt piletitulu teenida.
KustutaOlen lugenud jah, Achilleus oli setu kutt ja Kirke kohalik talupiiga oma notsudega tükkis. Vanemuine võiks seega Zeusi arhetüüp olla, küll polüamoorse musklimehe asemel tsölibaadis elava taat, aga no kes neid pisiasju ikka tähele paneb.
KustutaTuleb legend ja marsruut paika panna ja turistid kohale vilistada!
Nii võib isegi kultuurisõda alata, aga see tuleb asjale (loe: ärile) ainult kasuks!
Kustuta"Müüa pileteid koopasse, kus sündis Zeus"
KustutaTuli meelde anekdoot muuseumist, kus eksponaatideks on Lenini luukered: "Lenini luukere ajast kui ta oli laps" ja "Täiskasvanud Lenini luukere"
Ristija Johannese pealuu, kui ta oli laps - olla olnud selline reliikvia kunagi kuskil vist.
KustutaAchilleus on valesti yles kirjutatud "Ahjas Leotet st leotatud".
Kustuta