by W
5. päev (04.09.24)
Hilise ärkamise võlud
Eelmine päev oli päris väsitav olnud, nii et ärkasime alles üheksa paiku. Hotell sumises kuidagi närviliselt ja segaselt. Õigemini need inimesed seal. Kes kolis sisse, kes välja, kes korjas terrassilt pesu, kes kolistas nõudega - jube toimekas värk. Me olime juba ära harjunud, et hommikuti oli paar tundi ainult meie, Katkise Kassi ja tsikaadide päralt.
Baarileti
ääres nõudis üks tädi omletti. Aga ilma munadeta. No eggs! Proua
Maria pidi mitu korda silmi pööritades seda soovi täpsustama, aga
omlett ja no eggs jäi jõusse. Ilmselt nõudis moor lõunaks
nuudliteta spagette ka.
See
basseinibaar oli meie „no catering” hotelli koht, kus kiirelt
valmivaid toite nõudmise peale mitte just eriti salajase menüü
alusel tehti. Hinnakiri oli väljas. Neile, kes ise kokata ei osanud
või kes selleks liiga sodid olid.
Alljärgnev ehk selgitab.
Nurgataguselt terrasilt kostus mingi mörin ja inin. Rahulolematud kariloomad võivad sellist häält teha. Piilusin korraks, aga nägin ainult paari kõrbenud peanahka, läbi mille see inin kostus. Varsti võis eraldada sõnu „breakfast, lunch, and dinner - all have been pure alcohol." Ma ei hakanud uurima, kas see pure alcohol on elustiil või mõni uus eksperimentaalne dieet.
Tundsin,
et mina munadeta omleti ja hommikuse vodka peal täna küll olema ei
hakka ja taandusin strateegiliselt isiklikku kööginurka. Salaja. Ma
ei oleks tahtnud kellelegi aru anda, et teen mune, peekonit, vorste,
röstsaia ja soojendan purgiube kui siin maailmas munadeta omlette
tehakse. Muide – ma pidin seda kõike tegema ühe väikese panniga,
kahele inimesele. Nii et kõik soojalt lauale jõuaks. Ma olin endaga
pärast jube rahul.
„Söö
ruttu,” ütlesin Maakale kui toit serveeritud oli. Kartsin, et kohe
tuleb koristaja, kes käratab „no breakfast, only alcohol!”.
Maakas
tõmbas taldrikutäie kui tolmuimejaga sisse ega vingunud isegi
portsjoni suuruse või feik-englishi kallal. Seened või praetud
tomatid või midagi oli nagunii puudu.
Jälle need sakslased ja udusiil
Eks
me olime merre ka veits hiljaks jäänud. See tähendab ranna
ülerahvastatust. Hommikud on Kreetal väärtuslik ja rahulik aeg.
Sel
korral olid meres suured vahused lained, päike kõrgel ja kõrvetav
nagu ikka, ja liiv – oeh, see liiv. See liiv, lisaks sellele, et ta
on kuum, kleebib ja poeb sinna, kuhu tal üldse asja ei ole.
Toored oliivid meie rannateel. Oliivid valmivad novembris. |
Olime
seal vees mõnulemas, lained loksutasid pisut agressiivselt ja kõik
muu tundus ka ideaalne.
Seni,
kuni ma järsku märkasin, et Maakas on kahtlasi avantüüre ette
võtma hakanud. Jälitas seal mingeid inimesi, kes üritasid meeleheitlikult temast
eemale rabeleda. No muidugi keskealine sakslastest paar! Keda siis
veel seal Vahemeres leiduks, kui mitte neid.
„Eee...,
Maakas, need sakslased vist ei vasta su tunnetele, nad ei näi kohe
üldse mingist grupikast huvitatud olevat, uju nüüd veidi
lennujaama poole, enne kui meid mõlemaid ahistamise eest pokri
pannakse.”
Enne kui Maakas üldse aru sai, mida ma talle üle meremüha karjusin ja mida ta tegema peab, tabas meid hiiglaslik laine. Selline, mis telekast, postkaardilt ja kaldalt vaadates on üliäge. Aga mitte siis kui ta sulle meres otse peale tormab.
Järgmisel hetkel röögatas Maakas „Mu prillid! Mu prillid on läinud!”
Loomulikult
me neid enam kätte ei saanud. Õnnetu Maakas vaatas maailma nüüd
nagu udusiil - sihitu ja segaduses. Mina olen meres koguaeg selline,
sest jätan prillid alati kaldale.
Ma
ei hakanud isegi pikalt tänitama, et see oli nüüd see, mida ma
ammu prognoosisin ehk klassikaline „mitte kas, vaid millal”.
Üritasin teda hoopis lohutada, et maailma, puhkuse ja keskealiste
sakslaste atraktiivsus ei sõltu vaid optilistest abivahenditest,
kuid olgem ausad - sõltub ikka küll.
10 senti ja purunenud lootused
Lonkasime siis kahekesi tagasi "kodu" poole, nagu kaks luuserit. Sakslaste Snapchati kontaktideta ja prillideta. Tuju ka hetkeks täitsa maas. Maakas oli löödud ja mina veel rohkem, sest mida on puhkusega peale hakata kui Maakas ei näe ega tee vahet kunsthammastel ja mäeahelikul. Me isegi ei rääkinud, sest mida siin ikka öelda oli. Siis aga järsku, keset sõiduteed, kust ma üritasin Maakat kraedpidi ära tirida, noppis Maakas maast midagi üles. „Vaata, 10 senti.”
Mina, pea afektiseisundis, karjatasin: „See on minu 10 senti!” Maakas ei saanud millestki aru, aga oli valmis mündi küsimusteta mulle loovutama. Ma ei tahtnud seda. See on siiani Maaka käes.
Eile
ma ju viskasin täpselt sama summa Zeusi koopas soovikaevu, koos
kõige pühalikuma palvega: „Mis iganes jumal, kelle teema see on,
tee nii, et Maakas sellel puhkusel vähemalt üks kord strippaks või
teeks midagi ägedat, mida elu lõpuni mäletada. Õigemini midagi,
mida ta ei tahaks elu lõpuni mäletada, aga ma saaksin seda talle
vahel meelde tuletada ja teda pisut sanktsioneerida...". Ja
kõike seda siis selle asemel, et endale lonkamisest vabanemist,
ratsahobust või purjejahti küsida.
Aga,
nagu elu näitas, isegi kreeka jumalad ei suuda Maakat strippama
panna. „Vabandust, su soov käib meile üle jõu ja mõistuse, siin
on su 10 senti tagasi.” Oligi, täiesti ehedana keset teed. Aus
värk.
Võib-olla peaksin ma järgmine kord suurema mündi viskama? Või terve krediitkaardi? Igatahes Maakas triivis mööda koduteed edasi, täies riietuses ehk mutikleidis, ainus, mis läinud oli, olid prillid. Päris nii ma seda asja ju ka ei mõelnud.
Karvased jalad Kreetal on riskifaktor: mudavannid ja Malia palee
Seni,
kuni Maakas „kodus” läätsesid otsis, mõtlesin, et kasutan
juhust – nimelt seda, et ta hästi ei näe ja ronisin täiesti
niiske ja liivasena tema voodisse YouTube-i nautima. Liiva oli mitut
sorti, see ranna oma ja siis see põllu punane. Ühed peened mõlemad.
Ma
tean küll, et see pole eriti ilus, aga minus ongi vähe ilusat ja
reeglipärast. Alguses oli kõik mõnus ja rahulik, aga siis tahtis
Maakas ise enda voodisse külitama ja avastas, et see on märg ja
krudiseb kui kruusatee. Asjad eskaleerusid päris kiiresti.
Tegin omast arust mitu head rahuettepanekut: „Tead, sa võid mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, tuleviku tarbeks või me võime omavahel voodipesu vahetada või...”.
Maakas
silmad läksid suureks,
nii suureks kui tal üldse võimalik on, ja nägi päris hirmuäratav
välja. Ma ei taha öelda, mis sõnadega ta mind kostitas. Ühe
maitsva süldilooma liiginimi oli neist viisakaim.
Taandusin
duši alla. Esiteks, et enda voodisse ma sellisena ju ei roni ja
teiseks teadmisest, et sinna ta mulle järele ei tule.
Lõunasöögi
jätsime sujuvalt vahele. Sest paari võileiba ja jäätis ei saa ju
ometi söögikorraks lugeda.
Kuna
Maakas endiselt oma mudavanni ei hinnanud, mõtlesime, et miks mitte
seni, kuni voodi taheneb, kultuursed olla. Ikkagi Kreeka ja ajalugu
ja puha.
Võtsimegi
siis plaani Malia palee varemed. Sest kultuursed inimesed ju vaatavad
kivihunnikuid, väljakaevatud müüre ja püüavad ette kujutada, et
seal palees elas kunagi keegi, kel oli palju rohkem kana- ja
veiseliha, sinki ja viinereid kui meil hetkel külmkapis. See
külmkapi sisu oli juba kerge probleem...
Läksime
bussi peale.
Bussipeatused
on seal lisaks kreeka tähtedega peatuse nimedele tähistatud ka
numbritega. Ilmselt turistide huvides. Ja bussides on piletimüüjad,
kes igas peatuses pea uksest välja pistavad ja karjuvad, kuhu buss
sõidab. Isegi minusugune tohlakas suudab seal probleemivabalt odava
ühistranspordiga liigelda.
Bussipeatused olid vineerist putkad |
Sõitsime
kohale. Buss viib pea piletikassani.
Ootused
olid jälle laes.
Ja
väljas, nagu ikka, kuum kui põrgus.
Palee?
Nunuh. See tundus rohkem kui labürint mingist 20 aastat vanast
arvutimängust, kus peab vihjeid otsima ja ebaloogilisi mõistatusi
lahendama. Sest infotahvlite ja skeemidega on seal pisut kehvasti.
Osa neist annab infot, et tahvlipaigaldajad ise ka täpselt ei tea,
millega ja mis ajastust on tegemist.
Õnneks
see meie Kolmas on akadeemiliselt kõrgemal tasemel kui meie ja
seletas meile pikalt, mis värk ja mis ajal seal hektaritel toimus.
Seda, mis ümmargused kiviaugud seal on, ei tea ma siiani |
Jalutasime seal siis ringi. Varemed on muidugi vahvad, eriti kui hullult ronima ei pea ja vahepeal varjualustes vaatlusi saab teostada. Varikatused pole muidugi meiesugustele - nende vanade kivimüüride kaitsmine pea olematu vihma eest on olulisem kui mõne turisti kuumarabandus või liiga varjane surm.
Jube väikesed ruumid tundusid neil seal vanasti olevat |
Nii
tunnike kondamist oli piisav. Sest mul tekkis janu, mis ei leppinud
vaid veega, ja lõuna oli ka vahele jäänud. See labane loomalik
nälg on hoopis kangem asi kui kultuurinälg.
Ütlesin
Maakale, et võiks nüüd „koju” tagasi minna, sest kokkuvõte on
meil ju olemas: „Siin oli kunagi midagi väga tähtsat, aga nüüd
on ainult kivimürakad ja kõrvetav päikene.”
Olime
selleks päevaks piisavalt ajalugu näinud ja antiikaja tolmu sisse
hinganud.
Labürintide ja vanade arvutimängude fännidel tasub seal kindlasti ära käia |
Buss
tuli üsna kohe. Aga.
Juba
esimene bussi trüginu visati Bussijuhi Enda poolt õue tagasi!
Kreekakeelse kisa ja ägeda žestikuleerimise saatel, ühes mingi
põrandaharjaga. Kära ja vehlemisega ühines ka pileteid müüv
kängurukotiga noormees. Kõikidel bussi sisenejatel kästi jalanõud
ja jalad puhastada. Justkui oleks proovitud välistada, et keegi
meist on kõik need varemed oma jalakarvade vahele peidetuna kaasa
võtnud.
Ja Maakas seisis seal kõrval, võidurõõmus ja parastav pilk silmis. Vaatas, kuidas ma end seal raputasin ja kloppisin ja pühkisin. Piinlikult liiva- ja tolmuvabaks justkui siseneks ma mõnda laborisse, mitte liinibussi.
Kulinaarsed õudused Kreeta hotelli moodi
Et noh, kui sa oled päevi kanafileed, veiseliha, viinereid, sinke ja peekonit kokku kuhjanud nagu Lääne tsivilisatsiooni lõpp oleks saabumas, siis on külmikus pinev olukord. Kõike nagu oleks, aga mitte midagi enam päris piisavalt õige toidu jaoks.
„Tead, Maakas," alustasin targutavalt, "me oleme küll siin Kreetal, aga meil tuleb nüüd kogu see lihajääk mingisse slaavilikku klassikasse realiseerida!"
„Seljanka?"
küsis Maakas kahtlustavalt, silmis
segadus ja kerge hirm.
Ta teadis täpselt, mida see tähendas- see pole lihtsalt supp, see
on kõikide
sööklate nõiaroog,
kuhu pannakse kõik üleliigne, vahel ka aegunu, mis kappidest
leitakse.
Aga
ta jättis ütlemata, et seljanka ei ole üldse ta lemmiksupp, vaid asi, mida ta töökoha sööklas väldib. Vantsis minuga kuulekalt poodi. Tomatipasta, sibulate, puljongikuubikute ja
veel ühe kassitoidupaki järele. Ise ilmselt meeleolus, et „kas sellest
saab üldse midagi söödavat”.
Teine ports jäi sidruni ja kreeka jogurtiga söömiseks |
No ikka saab, eriti kui kõik on tükeldatud miniatuurse taskunoaga, mida oleks pigem hea kasutada ümbrike avamiseks või trahheotoomiaks. Ja serveerida seda kõike kohvitopsidest.
„Kui seda nüüd sööma hakkame," ütles Maakas skeptiliselt, „siis ma vähemalt tean, mis juhtus meie reisi seniste toidujääkidega."
Läksime
taas magama kui kurguni täis püütonid.
Maotäit,
mitte peatäit, välja magama.
Lugesin. Siis lugesin uuesti - kas tõesti oli täiesti alkovaba päeva???
VastaKustutaEee... Jah, unustasin.
KustutaMe kindlasti jõime midagi. Õlut, veini, rummi ja/või gini. Eriti mina.
Mul langes kivi südamelt:)
KustutaLisasin pildi härrasmehest, kes liivaste jalgade pärast esimese soojaga bussist välja visati. Nagu te töövahendite järgi kõik näete oli tegu arheoloogiga, kelle tööd absoluutselt ei hinnatud.
VastaKustutaNo ma ka ei hindaks. Tahad tagaaeda basseini kaevata - kaks labidatäit viskad mulda ja juba kolksub tera mingi kuldmünte või ämmasid täis amfora vastu ja hoppaa! basseini asemel on sul õues bussitäis higiseid turiste ja sina kasta end edasi kannust ja köögis nagu ennemuiste.
Kreekas on palju ajalugu ja vähe uusehitisekõlblikku maad, kuidas nad seal yldse midagi ehitada saavad, basseinidest rääkimata 🤔
KustutaÖösel kaevavad, hästi vaikselt. Amforad nihverdavad keldrisse ja kaevavad. Pärast ütlevad, et maja oli algusest peale basseiniga ja üleüldse pole see bassein vaid meri, mis öösel sinnani välja lainetas.
Kustuta