Ma töötan ühes ruumis inimestega kes mulle isegi meeldivad. Neid inimesi ei ole palju, kellega ma leplikult samas ruumis töötada jaksaksin. No olgu, võibolla on neid palju kuid ma ei armasta inimesi niipalju, et toredaid tüüpe otsida. seega jõudsime mu praeguse itku põhiteema juurde ehk siis... inimesed.
Lehed
neljapäev, 31. oktoober 2024
Peeter nõukogude armeest
Hajameelsuse kõrgpilotaaž
by W
Ärkan siis vabal päeval. Liiga vara nagu ikka, aga mõte klaar ja selge, et mida kõike ma selle päevaga teen. Seejärel lähen õue ja teen oma ringi. Suur elektrooniline kell kooli küljes näitab endiselt tund valet aega. Ei midagi muud erilist.
Aga vot tuppa tagasi tulles hakkab lugu pihta.
Jope nagisse, jalatsid nurka, sussid jalga ja ... prillid. Jah, prillid. Ilusti eest ja esikukapile. Kes see muidu nii teeb? Pole ju mingit päeva alguse teemat, et "noh, aitab sellest nägemisest ja vaatamisest tänaseks".
Võiks arvata, et sellest sai nagu õppetund ja inimene õpib oma vigadest.
Aga EI.
Päeva teises pooles tuleb jälle see sama rituaal. Olen vaikselt toimetamas, kui tekib vajadus WC-sse minna. Ja mis ma enne teen? Panen jälle prillid ära. Esikukapile. Jälle!
No privaatne asi ja ala küll, see WC, ega seal midagi väga vaadata ei olegi, aga ...
Seni, kuni seal privaatsuses pükse jalga ei unusta, on vist siiski kõik korras.
esmaspäev, 28. oktoober 2024
Aeg
Täna kuulsin raadiost endise klassivenna häält. Ikka sama hääl, ikka põristab ja kõneleb üsna kõrge häälega. Mõned head aastad pole ma tema toimetamisi tähele pannud, nüüd võtsin teda guugeldada.
reede, 25. oktoober 2024
Kreeta reis XI
by W
8. päev (07.09.24)
Ekskursioonieelne hommik
Äratus
oli nii vara, et isegi päike ei olnud veel aru saanud, et peaks mäe
tagant välja tulema. Maakas torises midagi patja, mina aga ajasin
end kohusetundest üles.
Sihukese
sundäratuse peale, mil puhkus tundub piinarikas kui tööpäev,
tahaks kohvi, aga teatavasti avati see võimalus meie hotellis alles
ajal, mil majutuse keskmine elanik on teadvusele
tulnud. Kui pole kohvi, siis vähemasti sööme!
Hommikusöök või midagi |
“Kas
sa arvad, et me läheme Marsi missioonile või?" küsis Maakas,
kui terrassile jõudis ja oma hommikusööki nägi. “Me lähme
bussisõidule, mitte kõrberetkele, tuutu."
"Ekskursioon,
kui ei tea, mis kell seda BBQ-d antakse, tähendab nälga. Ja ise ju
lugesid Tripadvisorist selle lõuna
arvustusi, nii et ära virise ja
söö oma taldrik tühjaks," vastasin kindlameelselt.
Kuidas korraldada inimrööve
Oleme siis varsti seal Malia kiriku juures, kõht liiga täis, ja ikka veel unised, kui ette veereb ... kaubik. Kust hüppab välja kreeklane, kes viletsas inglise keeles selgitab, et see ongi Spinalonga BBQ ekskursioon, kobigu me aga lahkesti sisse. Mitte mingisse trendikasse matkaautosse, vaid räsitud kaubikusse, kuhu tavaliselt pannakse kas küprokplaate või kartulikotte, ja vaadatakse ettevaatlikult ringi, kas keegi näeb.
"Nii et nüüd ongi niimoodi," ütlen mina, silmi kissitades. "Esmalt ei saa kohvi, ja nüüd sõidame kuhugi... kuhugi sellises masinas. Ökotuurile vist. Tere, puhkus."
Istun vaikselt oma kohale ja tunnen, kuidas kahtlus hakkab süvenema. Kaubik veereb linnast välja ja mina vaatan aknast õue, küsides endalt, kas selliselt pannaksegi toime inimrööve. Kuna peale meie on kaubikus veel inimesi, siis ilmselt meie, vaesed ja organidoonoriteks üsna kõlbmatud, oleme asjas lihtsalt mingi collateral damage.
Lõpuks
keerab kaubik kivihunnikute ja põldude vahele ning jääb keset
tolmupilve seisma.
Ja
siis – seal ta on! Keset suvalist tühermaad seisab uhke kahekordne
buss! Täpselt selline, mida igaüks
oma reisiks tahaks kui tal lubataks valida.
Elu
on ikka imelik: vahel ootad midagi toredat ja saad amortiserunud
kaubiku. Aga siis, kõige vähem tõenäolises kohas, ootab sind
vinge kahekordne buss.
Ekskursioon
võis alata.
Sõitsime
oma ägeda konditsioneeritud bussi ja polüglotist giidiga edasi
Elounda lahe poole, nagu mingid
snoobid.
Kõik oli suursugune ja väärikas.
Välja
arvatud hetk, mil meilt lõunasöögi raha koguti – 15 eurot per
inimene. Aga selle eest lubati, et meie ette maandub kõige imelisem
“pork chops, greek salad, white wine and local fruit”. Okei,
kõlab hästi...
Maakas
vaatas bussiaknast välja, noogutas rahulolevalt ning aeg-ajalt
näitas mulle midagi, mis ei olnud oliivipuu ega varemed. Sest seni
väljaselgitamata põhjusel istub just tema 90% juhtudest akna all.
“No
näed,“ mõmises ta, “mis vingusid hommikul kaubiku üle, kõik
on igati kena ju.“ Ma olin muidugi endiselt kohvita, nii et ei
jäänud üle muud kui vihaselt tagasi mõmiseda “kena see kõik
küll, jah”.
Vähemalt
seni, kuni bussi peatati. Seal
Eloundas, seitsmest külast koosnevas linnas, mis olla täis
lukshotelle, kus isegi Hollywoodi staarid puhata armastavad.
Paat ja suplusklubi
Seal siis ootas meid kruiisilaeva miniatuurne versioon. Või noh, laev ja laev - kahekorruseline paat, mida müüakse laevakruiisina, oli. Samas - mõlemal korrusel oli baar ja see oli peamine. Arvake ära, kas ma peale nende baaridega tutvumist tahtsin ikka veel kohvi? Eriti, et iiri kohvi seal menüüs ei olnud...Baari juua hankima saadatud Maakas igatahes nii ei arvanud ja saabus sealt tagasi hoopis millegi muuga. Mis oli ka õige vastus.
Meie kahe baariga kruiisipaat |
Peale nii pea tunnist kruiisimist saarte ja mägede vahel viskas paat end end ankrusse saarekese juures, mida ilmselt ei ole üheski kaardiatlases. Google Mapsis igatahes ei olnud. Aga mis siis! Sest meil lubati otse laevaahtri redelikesest merre laskuda või julgematel eksemplaridel pea ees platvormilt ja kogu esimeselt tekilt sukelduda. No just selline tegevus, mida lõunamaa filme vaadates ise ka teha unistad. Jooksed, võtad hoogu, hüppad graatsiliselt ja sukeldud naudinguga helesinisesse pehmesse merre.
Aga
noh, minu puhul tähendab see asi pigem komistamist, libastumist ja
siis kõht ja nägu ees kuhugi maandumist. Heal juhul vette. Seekord
muidugi ka. Ei mingit elegantsi. Ja selle juures ma isegi ei üritanud
hüpata, vaid vaikselt, Maaka eeskujul, redelist laskuda.
Plartsatasin juba teiselt redelipulgalt kõhuli merre nagu valge vaal
ja peale lainesse sumatamist pinnale tulles kohtasin Maaka küsimust:
“Kas sa nüüd kukkusid jälle kõhuli vette või oli see meelega?”
“Jah,
just, see oligi mu plaan,” röögatasin vastu, ise soolvett
sülitades. Enne täpsustust, et “ma astusin oma vigase kannaga valesti,
otse pulgale”.
Peale mõningast suplust riputasime end hinge tõmbamiseks ankruketi külge. See oli jube roostene ja määris. Järsku jõudis ninna liha lõhn. Keegi seal alumisel tekil küpsetab liha!
„Maakas, kas sa tunned ka lõhna, et meile vist antaksegi paadis BBQ-d?“ hüüdsin, vahepeal lainesse vajudes, nii et vesi ninast pritsis. Maakas noogutas ja puhastas end veidi neist pritsmetest, millest kõik ei pruukinud just vesi olla ja võttis suuna paadi redeli poole. Mina ujusin ta kannul, kiiremini kui kunagi varem – nii söögi osas motiveeritud ei ole ma olnud sellest ajast saati kui me pannkoogipiima pärast tänaval jaurasime.
Paraku
teatati esimesel tekil, et serveerima hakatakse alles nii poole tunni
pärast. Sest näljastele inimestele maitseb kõik hoopis paremini ja
kellele ei meeldiks ülevam toiduelamus!
Nii
et me läksime, selle selgitusega leppinuna, tagasi avatud ahtrisse.
Imetlema
seda tundmatut saart ja merd ja lainetel tantsivat päikest. Ja
vestlesime elust, kunstist, filosoofiast ja kõrgemast matemaatikast,
sest ka nii annab meie vestlusteemasid soovi korral tõlgendada.
Aga
äkitselt lõhkus meie intelligentse vestluse nuudlipartei.
No
ükskõik milline partei teeb ju terve inimese aju kiiresti katki ja
midagi viisakat sealt enam verbaalselt omavahelistes vestlustes ei
järgne. Me Maakaga poliitikast üldiselt ei räägi, igaks juhuks.
Ja meie paadi kõrvale oli parkinud üsna meie paadi sarnane paat,
kust järsku hulk täiskasvanud inimesi lastebasseinidele omaste
värviliste ujumisnuudlitega kui mingi sekt vette kargama hakkas.
Otsustasime
mujale neutraalsema vaate otsida.
Ja
leidsime endagi tarbitud ankruketi küljest pea täisriietuses ja
kübaratega vanapaari. Nad klammerdusid keti külge kui krabid ja
tundusid jube rahul olevat, loksudes metalli küljes turvaliselt kui
merikapsad.
“Vaata
kui armsad nad on, aga riided saavad nüüd puha roosteseks,” õhkas
Maakas.
Ja
mõtles siis kiiresti ümber, sest Härra Krabi tundus samuti
lihalõhnale reageerivat ja tormas kui torpeedo paati tagasi,
unustades sootuks, et Proua Krabi on ikka veel kusagil keset Vahemerd
ja peab tuppa saamiseks end mööda libedat redelit üles vinnama.
Ankruketikrabid |
Proua Krabil õnnestus lõpuks mingite turskete noormeeste abiga ikka paadi kindlale pinnale tagasi saada ja sellele molkusele paadi sisemusse järele vänderdada.
Me kumbki ei tahtnud teada, mis nende päevas või üldse edasises elus toimuma hakkas.
BBQ
See
hullutav lihahõng, mis meid varem merest välja meelitas, hakkas
lõpuks lubama midagi tõelist.
Saime
juba oma toidutalongidega sappa võtta. Meeltes keerles mahlane
grillipraad ja luksuslik Kreeka salat. Kujutasin ette, et saan
sellise elamuse, mis mind järgmiseks kaheks päevaks külili paneb.
Aga loomulikult oli kujutlusvõime jälle reaalsusest üle.
Suurel
ovaalsel taldrikul kükitas peopesast väiksem lihatükike, mis nägi
välja pigem kui mingi dekoratsioon või lastemenüü kui inimeste
söök. Ja
isegi
laps vääriks peale ujumist ja möllu pisut enamat!
Kreeka
salat? Unusta ära. Taldrikule olid sadanud mõned tomatilahmakad,
justkui puuraiumise kirvega
tehtud. Nelja oliiviga. Ja nelja kurgiviiluga. Ja ühe 20-grammise
juustuviiluga.
Saiaviil
oli kuivem kui 3 kuud kõrbes veeta kõndinud kaamel.
Kohalikuks
puuviljaks oli õun. Öelge mulle, kui sageli annab sattuda kohta,
kus kohalikuks eksootiliseks puuviljaks on õun?
Ja
siis oli veel jook ... lubati mõnusat Kreeka veini, aga saime pool
armetut plasttopsi mingit jubedat
haput vedelikku.
Sihuke oligi, aga vähemasti paadis küpsetatud ja hakitud |
Ja
siis ma jõllitasin Maaka taldrikut. “Aga, aga, aga, sul on suurem
kui mul,” ütlesin, plastkahvliga tema
lihatükile osutades. Maakas ohkas sügavalt,
saagis oma lihatüki (mis
tegelikult vist ei olnud suurem, sest seal oli suur luu sees)
nüri plastnoaga kangelaslikke pingutusi tehes kaheks ja lajatas
suurema poole mu taldrikusse. “Söö terviseks, sa ablas elajas!”
Ja
ma tundsin end sel hetkel tõeliselt priviligeerituna
ja leidsin, et see on siiski üks taevalik BBQ.
Aga et elu liiga helge ei tunduks, otsustas mu vanade prillide sang murduda. Tagavaraprillid olid muidugi “kodus”. Nagu ka Maaka superliim. Millega me eile juba teist sanga liiminud olime. Õnneks oli mul kotis pastakas.
Vahel piisab pastakast prillide fikseerimiseks päris hästi, päevadeks. |
Spinalonga – kirju ajalooga neetud ja surmahõnguline saar
Veneetslased, osmanid, türklased: neist on sel kindlussaarel ohtralt jälgi. Kogu see kindlusvärk, mis tänagi püsti, on 16. sajandi veneetslaste pärand. Peamiselt aga reklaamitakse e ka tuntakse seda kui Euroopa viimast leeprahaigete kolooniat.
Veneetsia aegne kindlussaar |
Mägise saare suurus on 8 hektarit.
Kohale jõudes tervitas meid giid nimega Mr. Paul. Vanahärra oli energiat täis nagu taskulamp uute patareidega. Tema, nii paistis, oli endale elumissiooniks võtnud rääkida, kuidas Spinalonga saar arenes tänu ühele leeprahaigele juristile kiiremini kui kogu Kreeka ja üldse pool Euroopat.
Noh, mägine, katkine, nagu Kreeta ikka |
Pauli sõnul oli saarel juba pea sada aastat tagasi olnud kino, elekter, tänavavalgustus, kanalisatsioon – no kõik, mida temal, seal üle mere Eloundas elades ei olnud. Hea veel, et ta oma lapsepõlve välikemmergu pilti ei näidanud. Rääkis neist küll. Sest ilmselt ei olnud neil Kreetal aastal 1955 isegi fotoaparaate.
Oma peas mõtlesin, et kui Mr. Paul veel kord juristi ja kino mainib, võtan esimese ettejuhtuva paadi või ehitan mingi parve ja sõuan ise Maliasse tagasi.
Keset pilti, see kivikaar - mageveeta saar, kaare all on vihmaveemahuti. Ja tuhanded inimesed, enne, kui kahtlase vee keetmine muutus teabeks, hukkusid sealt magevett juues. |
Hiilisime
Mr. Pauli heietustest kaugemale, omapead kolama.
Muidu
oli saar
äärmiselt maaliline, ajalooline
ja igati
kena, aga
temperatuur oli selline, et tundsin, kuidas mu püksid sulasid
kintsude külge nagu juust
kartulivormile.
Asja
ei teinud paremaks see, et
Maakas jalutas enesekindlalt lagunevate majade vahel ja kommenteeris,
kuidas „see leepra mükobakter pidi üle
mõistuse
kaua elujõuline
püsima.“
Ja mul
hakkas
sees kergelt
keerama ja mõtted jooksid oma elu üle järele mõtlema, sest no
jah, äkki istus mingi kaheksakümneaastane leeprabakter
juba minu õlal ja seadis end sisse?!
Agios Nikolaos
Peale
Spinalonga kultuurielamust,
mis oli põhimõtteliselt
orienteerumine halastamatult
kuumas
kivikõrbes, saime lõpuks, peale
väikest paadisõitu, oma
konditsioneeriga
bussi
tagasi.
Jõud
oli otsas.
Nädal
30+C kuumust on meiesuguste põhjamaalaste
energiavarudele
pehmelt öeldes kurnav.
Ootamas oli Agios
Nikolaos. Suurejooneline
ja hurmav
kuurortlinn, mille ilusad vaated ja promenaad tundusid hetkel paraku
juba rohkem
kohustus kui elamus. Nii
päikeseküps olemine ei luba inimesel midagi asjalikku korda saata.
Linnakeses suutsime end siiski natuke siia-sinna lohistada ja tegime ühe kiirpildi kohustuslikust vaatamisväärsusest - no et oleks tõend, et käidud.
Me käisime ära. Maakas katsus varbaid ka. |
Meenutasin
Maakale, et kohv on siiani saamata, äkki nüüd?
Maakas oli
entusiastlikult nõus. Peaasi, et saaks päikese käest ära, end
kusagile varju istutada. Leidsime terrassikohviku ja heitsime
end toolidesse nagu uppuvad merehädalised päästepaati ja tellisime
hingehinnaga jääkülmad jäätisega
frappéd.
Kohvi hinda nähes, 6.50 eurot, tuli Maakal tasaarvestusidee. Kuna tema mingit kohvi nagunii suhkruga ei tarbi, siis haaras ta näpuotsaga laualt mõned suhkrupakikesed ja pistis kotti.
Kohv joodud, silm selgem ja pisikene sahmakas energiat lisandunud, Maakas isegi naeratas natukene, liipasime tagasi bussi ja tundsime, et päev on jälle jupivõrra elamisväärsem.
Siis viidi meid veel oliiviõlivabrikusse
Veidi asisem, kui see teine, aga protsesside Wiki olime me juba teada saanud. Ja Maakas ostis selle tehase poest ka veidi vähem.
Liin läheb töösse alles detsembris kui oliivid küpsed |
Vanaaegne eeslimootoriga õlipress |
Tunnike ja veidi peale sõitu ning juba visatigi meid, tippi norimata, välja Malia kiriku lähistel. Mitte tühermaal.
„Kodus”
Kiriku
juurest
hotelli poole longates olime nagu vanad
valgeks pleekinud alligaatorid:
lohistasime
end vaevaliselt edasi ja hingasime
raskelt.
Aga
Maakas,
meie
16-kraadises toas
vaid
veidi lesinuna ja põhjalikumalt hinge tõmbamata, otsustas,
et ma hakkan kindlasti enne magamaminekut jälle mingit söögiteemat
üles võtma. Poleks
ju esimene
kord, teine
ega kolmas ka mitte, et
peale pikka päeva on mul
äkitselt
väga
suur vajadus
näiteks pannkoogidoos
kätte saada. Seega teatas ta täitsa omal algatusel, et teeb
pannkoogid ennetavalt
valmis,
söögu
ma neid siis hot dogide või moosiga,
ehk
siis
paneb kogu selle kohvikust “soetatud” suhkru kohe
eesmärgipäraselt tööle.
Ütleme nii, et minusugune väike skeptiline ja küüniline hing tundis end sel hetkel nagu maailma kõige erilisem. Juba teist korda ses päevas. Sest see oli ehtne ja hooliv “tegin valmis, et sa siin näljas ei oleks ja toitu nuruma ei hakkaks” pannkoogikuhi. Ja ma ütlen ausalt, isegi mu tavapärane nöökimisinstinkt sai nagu kinni keeratud. Kes küll julgeks või tahaks midagi mitmetimõistetavat öelda, kui keegi, ise vabatahtlikult, sulle kuhjaga pannkooke serveerib? See on ju peaaegu et midagi püha ja puutumatut.
Kreeta reisi parim toidukord |
Peale õhtust korralikku basseinituuri sõin enamuse neist pannkookidest ka ära. 2 hot dogidega, mis olid juba valmistamise käigus sellisteks moondunud ja ülejäänud moosi ja piimaga. Maakas vist sõi ka ühe pannkoogi. Võib-olla ka 2. Aga üldiselt ei ole ma siiani välja mõelnud, millest tema oma energia saab või üldse elab. Igatahes mitte tahkest toidust. Ma arvan, et see on mingi müstiline ja kosmiline energiadieet. Kui ma selle jälile jõuan, siis ajame selle TikTokis viraalseks!
Noh, päris hea päev oli, kokkuvõtteks.
kolmapäev, 23. oktoober 2024
Kreeta reis X
by W
7. päev (06.09.24)
Reede, mil me eriti midagi ei teinudki
Reede on päev, mida pikisilmi oodatakse, sest maailmas pidavat kõik ajad just reedeti õigesse paika loksuma. Aga, noh, mitte alati.
Naabrid, noored britid, need samad, kes riiete ostmiseks liiga vaesed olid, ja kellelt Maakas mul ebasündsaid küsimusi käskis küsida, olid öösel oma elamisse diskoteegi teinud. Seinad vibreerisid varahommikuni. See oli meie reisi lärmakaim öö. Varsti selgus põhjus ka – britid läksid varahommikul ühes oma kohvrite ja tuumapohmelliga ära lennujaama.
Päeva
alustuseks otsustasime, et teeme midagi eriti elamusterohket,
eksootilist ja
odavat.
Nimelt Kreeka salatit. Eilsete
seajääkide kõrvale. Kreeka salatiga on seal, no vähemasti Malias,
sihuke veider lugu, et kui muidu on väljas süües hinnad Tallinna
keskmisest hinnaklassist soodsamad, siis odavaim Kreeka salat, mida
ma tänaval menüüsid lapates nägin, maksis 7 ja pool eurot.
Pärast
sööki istusime ja vaatasime tühja pilguga oma araukaariat seal aia
taga ja midagi põnevat ei järgnenud, sest
normaalsed inimesed magasid veel.
“Peaksime
ehk natuke liigutama ka,” ütles
Maakas,
nii et lonkisime merre.
Meri oli aga tige
ja vahune, nagu oleks tal ka reede halb päev. Vaevu jõudsime poole
kõhuni vette,
kui tuli selline laine, et lõi
Maaka vastu põhja, nii et sinikad järel. Seejärel viskas
see
vahuvesi meid
lihtsalt tagasi kaldale nagu oleksime
mingid
eksinud vetikad.
Ma ei saanud isegi korralikult
märjaks,
kui juba olime tagasi kuival maal, endsiselt
kuumad,
soolased ja solvunud.
Laineid paistab vähe, aga nende jõud on hoopis teine kui Läänemerel |
Vihase
vee võimus pettunult
„koju”
paterdades tekkis
meil geniaalne küsimus,
et kui toidujääkidest saab seljankat või omlette, siis mida võiks
saada joogijääkidest. Järgnes arutelu. Selline,
mida ainult
väsinud
ja veidi ülekuumenenud inimesed peavad. Hakkasime teemat
lahkama.
Ja
seejärel praktiseerima.
See tähendab, et mina hakkasin. Kogusin köögitasapinnale kõik,
mida meil oli: veidi
veini, törts rummi, pisut gini, toonikut, mahla, Pepsit, sidrunit,
laimi
ja küllap veel üht-teist.
Asusin
oma parima sommeljeenäoga teaduskatseid tegema.
Kodutee, aruteludeks |
Ja jättis mu keset seda joogipõrgut üksi, suundudes duširuumi, kust peatselt väljudes kostus undamine „kuule, tule korraks siia, vaata seda!”.
Kummaline - mis asja ta seal tegi, et mind appi vajab? Kahtlane värk. No eks ma läksin, aga ettevaatlikult, piiludes ukse vahelt nagu Katkine Kass.
Duširuumi
põrandal laiutas adru ja liiv, kraanikauss
oli ka mingit kahtlast ollust täis.
Maakas seisis seal uksel
nagu
Poseidon ise, vee
ja adruvallide
piiril
ja soovitas mul ka
end veidi loputada ning ujumispesu kuiva
pesu vastu vahetada.
Enne
kui ma voodi ja basseini ära risustan. Ahah,
kena lugu küll.
Küsisin „kas
sa
tõesti vihjad,
et minu
pesus
ja p*se vahel on samasugune koormatäis
adru nagu mahtus sinu trikoosse?”
Selle peale läks Maakas näost lapiliseks
ja küsis:
„Ma üritasin viisakas olla, sest kas…
kas normaalsed inimesed arutavad omavahel selliseid asju?”
„No
selleks peavad ikka püksid mingit
meriheina
täis olema, ja kui sageli normaalsetel inimestel seda juhtub, nad ei
lähe sellise lainega vette, ma pakun?”
Loputasin end siiski üle, oma pettumuseks adrukuhja leidmata, ja teatasin viimast joogitopsi kraanikaussi tühjendades: „Mind selle seguga siestale ei murra, ma lähen kolan veidi ringi.”
Maakas
andis mulle täiesti tõsise näoga juhise: „Kui sa linna lähed,
keera uks lukku."
Mis
värk sellega nüüd
on, pidevalt
lahti ju?
„Kas sa kardad, et kohe
kui
üksi jääd, hakkavad mingid hordid sisse murdma? Enesehinnanguga
tundub sul kõik korras olevat. Äkki
tahad,
et ma sulle
tagasi tulles
voorusevöö ka ostaks?"
Selle peale läks
Maaka kannatus katki. Ropendas natuke ja
saatis mu kusagile,
nagu ikka,
kui tal mu naljad üle viskavad.
Ja
tõmbas
lina üle pea, püüdes seal all ilmselt ette kujutada, kui kena see
puhkus ilma minu nöökimiseta
võiks olla.
Vanad veinivaadid alkopoe ukse ees |
Reedeöine Malia Strip
Kuna olime otsustanud ka natukene kohaliku ööelukultuuri uurida, suundusime vastu keskööd Malia peamisele peotänavale e Malia Stripile.
Nii hilja on meiesugustele sooldunud adruhüljestele kõige õigem aeg. Nooruse võlu ja glamuur on juba kanges etenoolimarinaadis, ammu oma üleoleku ja trumpide võlu minetanud ning väljas on pime. Mis tähendab, et isegi „kodus” väikese kokteili teinud vanad ja koledad saavad lõpuks julguse kokku ja roomavad melu ja baaride poole.
Neoonvärvides
vilkuvad baaride ja tavernide tuled, pisut liiga agarad ja aktiivsed
sisseviskajad ning jõlkuvad turistid, kellest osa meenutab
rohkem juba zombisid kui öökultuurinautlejaid.
Ja
siis keegi kusagil karjub, nii et tundub, et kohe läheb kismaks.
Ja
siis keegi kusagil nutab.
Ja siis keegi kusagil arvab, et
suudab Elvis Presleyst paremini "Suspicious Mindsi" laulda.
Ja
siis keegi kusagil otsustab, et baarist varastatud õlleklaas, ühes
õllepõhjaga, on parim prügikasti visata, aga klaas maandub pisut
mööda ning kostitab möödujaid kildude ja õllega...
... ja
siis keegi vannub...
„Vau, see on päris kange kraam,” kommenteeris Maakas.
Ma
olin juba valmis otsa ümber pöörama, sest kogu sihuke asi ei ole
väga minu teema.
Ööklubid ja -baarid, peotänavad:
teate, juba kaugelt on neis purunenud lootuste, suhete,
konfliktide,
higi
ja alkoseguste
maomahlade
hõngu...
... aga noh, kui me siin juba olime, siis tuleb selle
groteskiga jätkata.
Üks ööeluastus näis kui liiva- ja unistusteloss |
Kokkuvõttes
saime siiski päris mõnusa elamuse.
Taandusime ühe pubi
avatud
terrassile,
ilma, et meid sinna just kutsutud oleks, aga välja ka ei visatud.
Saime
ohutult tänavat vaadelda ja arutleda,
mida kõike inimesed korda saadavad, kui nad on natuke liiga palju
jooki võtnud ja mõistusest lahku läinud.
Muidugi oli ka
erandeid, puha kaineid ja imikuvankrite või mõne aastaste
koperdavate lastega linna väisavaid paare. Kumb see hullem variant
oli, ses öös, sellele järeldusele me ei jõudnudki.
Paar ujumisrõngast kulub öösel ikka ära |
Isegi keset pimedust ilmnes vahepeal mõni valgustatud pood |
Läksime magama, kerge õudusega hommikul vara heliseva kella osas, sest järgmiseks päevaks oli meil taas pikk bussiekskursioon ostetud.