Kreeta reis III

by W

Ikka veel 2. päev (01.09.24)

Kofeiinilaks, salatibaar ja Katkine Kass

Et Maakale eluvaim nii pool neli lõppenud siesta järel kiiremini sisse saada, otsustasin, et aeg on teha midagi, mida kõik normaalsed inimesed juba hommikul teevad: juua kohvi. Vähemasti Maakas. Hankisin talle ammu avatud baarist musta kohvi (2.50€), mis kallati plasttopsi. Kuumakaitseks pandi ümber teinegi plasttops. Ja nüüd neist plasttopsidest. Need ei olnud tavalised topsid, oh ei. Me otsustasime need alles hoida, sest õõnes nõudega oli meie majapidamises kehvasti. Järgmised 8 päeva kasutasime neid topse igaks elutegevuseks – veest ja rummist veinini, omletisegu kloppimisest või kahvlite kuivatamist rääkimata. Lõpuks olid neil põhjad ümaraks tõmmanud ja meie organismid mikroplasti täis.

Kui Maakas oma kofeiinidoosi kätte sai ja end terrassilauale lösakile sättis nagu mingi Kreeka filosoof, kes parajasti elu üle järele mõtleb, tuli minul aeg kööki taganeda. Ennetamaks viginat “nüüd võiks juba midagi hamba alla kah saada”. Jah, just nii, preventsioon on märksõna.
Oli aeg marineeritud kana praepannile visata ja lasta lõhnadel üle terve hotelli kanduda. Kana pritsis pannil nii, et kööginurga seinad olid või- ja marinaaditäpilised kui kuuliauke täis lahinguväli. Maakas pistis vahepeal pea uksest sisse ja ütles “elu Kreekas on ikka nii mõnus, keegi teine teeb süüa”. Tore küll, aitäh, Maakas.
Siis tuli kartul, õigemini päikesekuivatatud kartuli kärsatamine pannil. Kõlab nagu midagi, mida me esivanemad oleks teinud näljaajal.
Ja siis...tuli salat. Tomatid, kurgid, sibulad, paprika, oliivid, maitseroheline – hakkisin kõike nii innukalt, et lõpuks tekkis kööki hunnik, mis oli suurem kui piimalehmafarmile talveks varutud heinakuhi. Vaadates kogu seda silorisu, mis üle köögitasapinna maha voolama kippus, sain aru, et olin üle pingutanud. Oleksime võinud kõik hotelliasukad ära toita. Ühes personaliga.

Kartulid kooris ja viilutas Maakas

Peale järjekordse õlle ja varastatud viinamarjadega allaloputatud söömaorgiat kuumal terrassil vajasime mõlemad seedimissiestat.

Ja tõsist arutelu teemal, mida teha kontvõõrana lauda imbunud Katkise Kassiga, kes oli nõus pintsli pistma kogu meie kana, aga salati sülgas välja. Käskisin Maakal võtta paberi ja pastaka (viimase oli ta juba lennukis minult pihta pannud, mul oli neid mitu) ning poenimekirja lisada kassitoidu. Katkine Kass sai meile puhkuse ajal lähedasemaks kui hotellipersonal või -naabrid.

Päeva suursündmus: basseiniproov

Kui Maakas oli jõudnud järeldusele, et igal pool l*tsid, siis mina jõudsin järeldusele, et kõikjal on Saksa turistid. Sakslasi tundus olevat veel enam kui hotelli ja tänavaid ummistavaid britte. Nad tulid igast suunast. Igalt poolt. Arvan, et kogu München ja Berliin olid mingi überhea hinnaga kampaania raames Malia oma puhkusereisiks valinud samal ajal kui meie sinna juhtusime.

Enamasti oli see bassein asukateta

Meie esimesel basseinitestil olid sakslased loomulikult esindatud. Lausa kaheksi! Sellised keskealised või midagi. Sulistasid, solberdasid ja pritsisid ses kaunis helesinises veesilmas, kuhu me olime kavatsenud end hästi tundma minna. Heitsin härrale etteheitva pilgu, milles kajastus kogu Eestimaa traagiline orjandusajastu, kuid ta isegi ei märganud seda, sest oli hõivatud oma kõhuga, mis hõljus nagu päästevest. No ega ma ise ka just näljase ja paljukannatanuna paistnud, nii et sõnatu möödarääkimine, õigemini luhtunud basseinist väljarääkimine, oli paratamatu. Hiilisime siis nördinult mööda treppi 0.7m otsast sisse ja leidsime omale vaikselt sügavustesse edasi nihkudes rahuliku nurgakese kus basseini kukkunud herilasi üle ääre kuivale loopida ja klooriseguseid mulle ninast välja ajada. Sakslased lahkusid õnneks peagi ja meil oli taas privaatne veekogu! Sulistasime, solberdasime ja pritsisime seal nüüd ise kui langetõbised vaalad ja seda kuni basseini sulgemiseni. See on 20.00. Siis oli üsna hämar ka.

Hotellil oli 2 basseini – esimene, mida tarbisime, oli väiksem ja madalam, kuni 1.4m; põhielu ja suplus käis teises baariäärses suuremas kuni 2m sügavas basseinis, kuhu me ei sattunudki.

Kutse Kreeka köögi odüsseiale

Peale suplust, kui Maakas oli end pesnud nii neljandat korda sama kuupäeva jooksul (no kui krdi räpane saab üks inimene olla?), molutasime taas terrassil. Katkise Kassi ja rummikokteiliga, kuhu õhtuks oli lisaks toonikule lisandunud sidruniviil. Igati kultuurne värk. Maakas patras midagi. Nagu ikka. Mina lihtsalt eksisteerisin ja ütlesin aegajalt “jah, muidugi” või “huvitav mõttekäik...”. Nagu ikka.

Ja siis, ettehoiatuseta kui kukkuv NASA sond, ilmus terrassi servale kõhutama üks suur mustakarvaline meesisend. Hotelli peremees Petros. “Hello, hi!” hõikas ta rõõmsalt ja juba oli selge, et nüüd tuleb mingit reklaamjuttu. “Homme õhtul toimub siin hotelli aias Kreeka traditsiooniliste toitude sööma,” teatas Petros. Nägin kohe, kuidas Maakas vaikselt krampi tõmbas. Mulle meenus, kuidas ta Montenegros majutuse omaniku ema toast välja viskas, nii et otsustasin valvsuse säilitada.

“Moussaka, souvlaki, greek salad, pork chops, tzatziki, gianniotiko , XXX, XYZ, XZY and some ouzo,” loetles Petros entusiastlikult. “15 euros for all you can eat!”

Maakas üritas asja konservatiivselt võtta. “Me veel mõtleme,” ütles ta silmi kissitades, sest ma olin talle korduvalt rääkinud, et soojades riikides ei tohi kohalikega eriti suhelda ega müügistrateegiatega kaasa minna. Ma olin Maaka üle uhke! Aga mina ise, olles taas veidike rummi saanud, ja juba meeleolus, ei suutnud end tagasi hoida. “See on suurepärane diil! Me oleme raudselt kohal!” kraaksatasin vahele, enesel peas kiire võrdlus, et Kreeka toitude rootsi laud on ju märksa odavam kui näiteks Teleturu pastapottide komplekt või Cosmodisk.

Petros naeratas rahulolevalt ja lisas: “Pool üheksa õhtul, baar nr 2 juures.” Seejärel kadus ta sama äkitselt kui oli ilmunud, jättes meid arutlema, kas me just pühendusime Kreeka rahvustoitude olümpiaadile.

Malia vanalinn

Malia vanalinn, Maaka foto

Ma ei olnud jäätist söönud ajast, mil me Montenegros omale seda neetud tiramisu jäätist sisse pressisime. Oli paras aeg teha Maakale ettepanek manustada vanalinnas üks magus jahe palake, mis ehk kustutab meis kasvõi hetkeks kogu Kreeta kuumuse. Maakas loomulikult oli kõigega nõus, sest noh, kui mina olen midagi pähe võtnud, siis pole tal väga valikut. "Lähme siis," ütles ta mu orvakotti haarates ja kergelt ohates, teadmatusest, mis teda ees ootab. Ega ma ka ei teadnud.

Jäätisepuhvetit olime näinud juba eile hilisõhtul marketit otsides, kuid siis ei olnud see olnud selline ... loomaaed. Täna seisid seal järjekorras hordid nagu kariloomad, kes on valmis kõigeks, kui ainult saaks kätte selle kreemja jahutava ime.
Maakas võttis pisikese labase vaniljekoonuse, mina sama labase pisikese šokolaadikoonuse ja istutasime end nendega puhvetisse maha. Ptüi, lauda. Hõivates häbematult ruumi, mida hädasti oleks vajanud nokastanud isikud, kes olid tellinud kõige suuremad ja imelisemad jäätised, mida menüüst kokkukeevitada andis. Mingid kuuekorruselised pähklite ja kommidega siirupisse kastetud monstrumid, mis tilkusid igast suunurgast ja sulasid kiiremini kui nad neid suhu toppida jõudsid.

Enne, kui mu enese minijäätise šokolaaditilgad särgil kuivada jõudsid, lohistas Maakas mu sealt koledast kohast minema.

Vanalinna avastama

Muidugi eksisime ära. Sel närusel hektaril, kuhu vanad kreeklased või tont-teab-kes olid ehitanud keedumakaronina kitsad ja kõverad tänavad ja kus kõik majad nägid välja nagu oleks nad üles laotud peale kolme pudelit veini. Ja miks peaks mõni vanalinn paigaldama normaalsed tänapäevased tänavasildid? Ei, see on liiga palju tahetud! Seal me siis olime ja tiirutasime ringi.

Üsna pea hakkas Maakas pihta oma paranoiaga. Esialgu ei pannud ma seda tähele, sest olin ametis jäätisejääkide enese küljest kraapimisega. Aga Maakas ei andnud järele. “Vaata, nad kindlasti jälgivad meid.” Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga ei. Paljudes kohtades istusid toolidega tänava ääres mõned kohalikud vanapapid või vanaemad või lausa läbisegi ja nad tõesti silmitsesid meid. Nagu ka kõiki teisi. Sealjuures lobisesid nad omas keeles vaikselt kui Sitsiilia maffia. Proovisin rahulikult võtta, et see on Malia vanalinna sotsiaalmeedia. Maakas ei rahunenud ikka veel, eriti, et meile tuli vastu hall vanadaam, kes meil tungivalt üht konkreetset taverni külastada soovitas. Mitu korda järjest. Nüüd hakkas ka mulle tunduma, et kohalikud pensionärid lõbustavad end toolide tõstmisega teisele poole tänavat, et meid veel kindlamalt eksitada. “Kuule, jah, me juba olime siin, aga see onu istus ju teisel pool suveniiripoodi?”.

Olles taas jõudnud pimedasse tupikusse, kus me juba olime olnud, korduvalt, tabas mind hüsteeriahoog ja pidurdamatu naerupuhang. Oma veerand tunniks, mille jooksul Maakas minuga ühtegi arukat lauset vahetada ei suutnud. Saavutasin enesekontrolli vaid hirmust – Maakas oli juba seda nägu, et katsetab kohe kõiki hüsteerikute korralekutsumise klassikalisi vaheneid, mida tänasel päeval ebahumaanseteks peetakse.

Pärast tunnikest seiklust vanalinnas saime lõpuks tehnoloogia abiga õige suuna kätte. Olime taas vabad. Saavutus! Vanurid jäid maha ja me marssisime mööda kodumaanteed, rahunenult.

Öine Malia vanalinn

Kuni midagi silma jäi. Sex Shop. Kuidas see eile märkamata jäi? See oli nagu mingi märk saatuselt, mulle meenus kohe midagi olulist. "Maakas, kas sa mitte ei lubanud mulle kotlette ja küpsisetorti Kreetal teha?". “Ah, misasja?” küsis ta, täiesti segaduses. No mina juba ei unusta selliseid, st söödavaid, asju, lubas küll! Ja siin ma nüüd olin, vaadates seda sex shop’i logo, ja mu peas sündis idee. "Kui sa mulle neid kotlette teed, kreekapäraseid muidugi, siis ma tahan, et need oleksid Playboy jänku kujuga."

Malia sex shop

Maakas põrnitses mind, nagu ma oleks just küsinud, kas ta tahaks homme minuga uppunud antiiklinna varemetesse elama kolida. "Äkki sa tahad küpsisetordi asemel mingit pornokooki ka?" urises ta. “Jaa!” hõiskasin ma vastu nagu oleks see igati põhjendatud soov.

Maakas saatis mu p*se.

Nii et seal me siis olime, läbi öö kõndimas “kodu” poole, olles vabanenud kogu argipäeva hallusest. 
Sinna sex shopi jõudsime me ka, kunagi hiljem.

Ah, Kreeta! Puhkus!