Lehed

teisipäev, 30. juuli 2024

Koguneb

 


Tasapisi koguneb äng. 
Miks see sunnik koguneb - ei tea. Kuidas rahu saada - ei tea.
Äng on ju põhimõtteliselt rahu, eksole. Kiirkeedukatel on väljastpoolt vaadates väga rahulik,  mõnikord ventiil vilistab, ei midagi enamat. Kui on ventiil. Kui ventiil pole kogemata mõnest katlas üles-alla hüppavast rupskitükist ummistunud. Siis surve muudkui koguneb. 
Ma olen ju kirjeldanud oma esimest kogemust kiirkeedukatlaga, kus pärast vahelduvat vilistamist arvasin, et nüüd on roog valmis ja tõmbasin kaanelt ventiili eest. 
Hea küll, see, et tilli ja petersell kauni mustrina lage katsid oli mulle mõistetav, aga kuidas pealtnäha terve porgand end peaaegu lakke sisse löönuna end seal süütult edasi-tagasi kõlgutas on mulle siiani arusaamatu. Ventiiliava oli ju peenike, peenem kui porgand igal juhul.
Ilus oli, kui aus olla. Värvid, muster...
Kui ma peaksin plahvatama oleks see palju koledam. Laeks oleks siis teised inimesed.
Tehase söökla puhkus sai läbi. Aknast tuleb kapsasupi lõhna, veel natuke ja ma lähen lükkan selle poti kummuli, mulle ei meeldi kapsasupp. 
Kolleegidel saavad puhkused läbi, parkimisplats on igal hommikul aina tihedamalt täis. Mis mõttes ma pean majast viiekümne meetri kaugusele parkima, ah? Mõttes külvan naelu platsile.
Inimesed tahavad minuga rääkida. Niimoodi lähedal olles rääkida, hästi lähedal. Peaks küüslauku sööma. Ja sibulat. Ja heeringat. Ja pesemise jätaks mõneks nädalaks ära. Ja shiiiiisss ma vhessstleksssinh nendega...
Miks see kaktus mu sees sel moel kasvab, ma ei tea. Nagu ma juba ennustasin - minust saab mutt, kelle vormirõivaks on kolme puuduva nööbiga võidunud sitsikittel ja aksessuaariks jalutuskepp mille otsa on installeeritud raudnael.  Muudkui sõidan bussides- trammides jänest ja nõuan istekoha vabastamist, sest ma vajan just seda ainsat kohta millel istub ainus reisija sõidukis peale minu. Sest ta on noor. Ja ilus. Ja terve. Sellepärast.
Olge hoiatatud.


Kuulge, see pole hea märk - ma lasin AI-l teha pilte koledatest kurjadest muttidest ja ma ei saanud ühtegi valitud, sest nad olid mu meelest liiga ilusad ja leebed. 
Ma lähen pauguga põhja. Või, olgu, lakke.



neljapäev, 25. juuli 2024

Veetše

 

Koosolek, koosolek, kolmeharulise kännu juures teeme koosoleku, kõik kokku, kõigil on sõnaõigus! Oluline teema, kindlasti tulge kohale! 

Sõna levis harakate nokast ja värvukeste laulust, viimastega pidi ettevaatlik olema, kes liiga hooletult kännu poole vonkles nokiti lihtsalt ära.
Pilvikutes elavad seenesääskede tõugud kui keskmiselt lihtsamates oludes elavad tuulepead kaotasid sel moel oma hääleõiguslikult seltskonnast päris suure protsendi. 
Aga noh, ega nad loetud ei olnud, nendesuguseid oli ikka palju. PALJU. P.A.L.J.U.
Mitte nagu kukeseente jalgades elavaid krõbisevaid ussikesi. Need tulid ühekaupa, jalad alla värisemas ja silmad punased peas. Nii toksilises keskkonnas elamine ei olnud sugugi kerge, ainus hüve oli puuküüriliste puudumine. 
Kännu juures oli suur trügimine käimas, isegi mõned nälkjad olid end kohale hiivanud. Tatikate - riisikate - puravike elanikest nagu ka juba eelpoolmainitud pilvikute rahvast ei olnud mõtet rääkidagi. 
Kännu serval kõõlusid tõugud, kelle kodu oli kärbseseentes. Valge ja rohelise kärbseseene asukad olid üsna tülpinud moega, plaanis olev rahvakoosolek ei näinud puudutavat nende muresid, punasest kärbseseenest saabunud asukail oli muretsemiseks rohkem põhjust, kuigi nad eriti murelikult ei käitunud. Iseloom oli selline. Või kui mitte iseloom, siis eks kärbseseen ise, teate küll...
"Kallis rahvas!"
Kerekas Bolitophilidae Larva, otse kivipuraviku kübara alt, tõusis saba peale püsti ja proovis kolleegiumi tähelepanu.
"Kallis rahvas! Nagu me teame, on metsa taas ilmunud inimesed!"
Oh, see mõjus kohe. Kõik vakatasid, murelaine libises kui rähni vari üle kogunenute nägude. 
"Taas oleme silmitsi ohuga, et meie elamufond väheneb drastiliselt ja juba asustatud elamurajoonid paisatakse segi. Meid endid ja eriti järeltulevaid põlvi ähvardab kodutus!"
Tumedale rähnivarjule lisandus sügav mägraohe.
"Kas kellelgi on ettepanekuid kuidas me lähenevat katastroofi ära saaksime hoida?"
Vaikus. Kõik piidlesid naabreid, ehk keegi toob mingigi näite. Keegigi?
"Ärge hoidke end tagasi, mure on ühine, palun jagage ka neid mõtteid, mis omale lootusetud näivad!"
"Seda, et..."
Kõik teritasid kõrvu.
Diadocidiidae, kärbseseenest. Esimestes ridades olijad võinuks vanduda, et tal oli peas kirjutriibuline tam-kufi. 
Ilmselt oligi.
"Seda, et.... ma vaatan, et kraavid on sel aastal vett kangesti täis..." Diadocidiidae vakatas. Millegipärast näis mõte enne väljaütlemist kuidagi sisukam.
"Et jah, ma muud ei tahtnudki.."
Bolitophilidae Larva hammustas keelt. Oli ta ju ise öelnud, et iga mõte... kärbseseenlase mõte ei olnud küll päris see, mida ta isegi "iga mõtte" all silmas pidas, aga hea küll.
"Aitäh, niisiis, ots on lahti tehtud, eksole, kellelgi on veel ideid?"
"Seeeedaaa, et...."
"Kellelgi? Kellelgi peale Diadocidiidae?"
Pagana pilves hipi, kirus Bolitophilidae mõttes.
"Meil tähendab, ei ole tavaliselt, tähendab, muresid, pean vajalikuks mainida. Meil tähendab, kes me elame valges ja rohelises kärbseseenes, et te teaksite. Jah, muresid on vähe, meid ei torgita, kardetakse surra, tähendab."
Hääletoon oli Keroplatidae esindajatel upsakas ja üleolev. Materiaalselt kindlustatud tõukude asi, peen puutumatu eramurajoon, jajah.
Bolitophilidae tundis kerget kadedust läbi sisikonna kihvatamas. oli ju kivipuravik alati ohus, mitte nagu neil tõusikutel...tema kodu kisti maast ilma lõikamata ja kuivatati supiks tihti tükkis ussidega. Õudne risk, mis teha, aga ega see enda valida ei olnud.
"Seeedaa, eeetttt..."
Diadocidiidae diktsioon oli aina arusaamatum.
Kukeseene jalas elav ussike, kelle nime, kui aus olla, ei teadnud õigupoolest mitte keegi, köhatas murelikult.
"Ma ütleks, et minul küll nii ohutu olla pole, see on ausalt öelda metsik kuidas minu elupaigale tormi joostakse!  Sammal tõmmatakse metsa alt üles, minusugused lihtsalt tõmmatakse toast välja ja visatakse maha... mure on suur, pean ütlema.."
Jah, nii see oli, igal aastal sama lugu, aga ideid pole kopika eest. Kuuldavasti oli kukeseen pisut mürgine, ussikese intelligents või õigemini selle väiksus oli tolle fakti kindel tõestus. Üks ajurakk, täis muret oma maja populaarsuse pärast, jajah.
"Ideid,  ma ootan ideid mu kallis liigikaaslased!"
Kõnejuhataja häälepaelad olid juba krampis, sumin kogukonnas kippus summutama tema pöördumisi, kuid ei ühtegi värsket ideed.
"Seeedddddd....aaa... ett...ttt..."
"Värskeid ideid, ootan! Võivad vanad ideed ka olla, võibolla on midagi kahe silma vahele jäänud?"
Bolitophilidae hääles kõlas meeleheidet. Ühte serva kogunenud nälkjate kamp irvitas avalikut, nad olidki siia tegelikult meelt lahutama tulnud, seeneusside mure neid eriti ei puudutanud. Seda küll, et mõned delikatessid võeti nina alt ära, aga kodutus ja nälg neid ei ähvardanud. 
"...seda, et..."
Diadocidiidae oli end vahepeal kogunud ja ei lasknud end enam vaigistada,
"...seda, et, kraavides on vett palju ja loomad kakavad metsas ja ehinokokid ja maksakaanid on kaka sees ja kui inimene neist ussitama läheb, ei hooli ta enam seentest, teate, arvan, teate..."
Lärm koosolekuplatsil oli juba väga vali, vähe, kes Diadocidiidae häält üldse kuulsid, tähele ei pannud teda ammu enam keegi.
"Jah, seda ma tahtsingi... Seda, et..."
Igatahes öeldud see sai!

Ussikeste massid olid ammu enne koosoleku lõppu laiali minema hakanud. Mõni jõudis enne sääseks sirguda kui koju tagasi jõudis, mõne nokkis tihane ära, oli neidki, kes koju jõudes avastas, et koduseen oli korjaja korvi sattunud või uute ussikestega asustatud. 
Rahul ei olnud keegi. Eriti tõre oli Bolitophilidae, suur vaev koosoleku kokkukutsumisega ja null tulemust pluss see tobe kärbseseene-hipi oma "seda-etitamisega".
Järgmine aasta vedagu üritust mõni teine liik.
"Mul ükskõik, olgu või nälkjas koosolekut vedamas" oli  Bolitophilidae viimane mõte enne kui seenekorjamise väits ta pooleks lõikas.



esmaspäev, 22. juuli 2024

Oeh

 

Mis need seitse surmapattu olidki?

Aplus ja liiderlikkus ja veel mingid viis vigurit, ööaeg, kes neid mäletab. Isekus võiks seal ka olla, ei mäleta täpselt, kas on, aga vähemalt võiks.

No ja kui polegi, siis isekus ei õnnista, see on kindel.

Kes itkudele allergiline on, see lõpetab lugemise siin ära 

Mu pensioniealine telefon oli juba pikemat aega puhta vigane. Puuteekraan reageeris näppimisele ainult siis kui telefon oli sabapidi laadijas ja teate, see oli rämedalt tüütu. Ma ei saanud helistada, kõnesid vastu võtta, isegi äratuskella kinni panna enne kui massin nabanööri pidi seinas oli. Seega - ma vajasin uut. Ja pühapäeval läksin ma uut ostma. 

Kuidas see isekusega seotud on? Ah, juba tõsiasi, et läksin poodi midagi ainult endale soetama näis isekas. Näis, mitte ei olnud - ma lihtsalt pole oma lasterikka ema sündroomist ikka veel korralikult välja kasvanud. Emad ei vaja uusi asju. Punkt.

Telefoniliigud tegin Babybackis, kaks pisimate hulka kuuluvat lapselast ja tütar olid ka ühes. Sinnamaani oli kõik justkui korras. Jätkasime šoppamisega (ei midagi kaootilist, paar kindlat ostu)

Nüüd tuleb see isekuse koht.

Juuksurisalongis, millest möödusime,  ei olnud ÜHTEGI KLIENTI. Mu suhe juuksurlusega on vilets. Karvu pole eriti ja olemasolevad on enamasti välja veninud sorakad. Juuksureid kodu lähiümbruses pole ja laisk olen veel pealekauba. Aga nüüd - puhta ripakil juuksur oli valmis mulle korraliku lõikuse tegema.

Kui kaua võtab aega üks poisipea? 

Jep, teil on õigus. Kaks ja pool tundi. 

Ma ei ole oma elus mitte kunagi nii kaua juuksuritoolis kössitanud. Juuste pesu, palsam, peamassaaž, mingi palsam veel juuksuritoolis, juuksevaht, lõikus suisa karvhaaval, kammimine, veel lõikamist, kammimine, veel lõikamist. Mu peanahk valutas, valutab siiani sellest rookimisest. Mulle ei ole kunagi meeldinud juuksuris käia, aga seda käiku ma vihkasin ja ma ei kasuta nii kõva väljendit kergelt.

Lõikus sai tegelikult pärast seda piina lõpuks päris hea, on hullemaid olnud. Protsess ise oli õudne 

Aga...AGA - AGA.

Kogu selle aja mil ma ennast maapõhja kirudes lasin end rehitseda pidi tütar kahe mugulaga aega surnuks lööma hoogsalt areneva toidumürgituse saatel. Kala, mis algul näis "imelikult maitsestatud" oli tõenäoliselt lihtsalt matuse eelse meigiga ja ei oleks toidu sisse tohtinud jõudagi. 

Minu isekuse pärast oli tütre õhtupoolik tuksis. Meie mõlema õhtu tegelikult, sest ei ole emalgi hea olla kui laps on katki.

Ah, ja telefoni häälestamine jäi ka pooleli. Too on puhas oma viga, ma läksin seadistuse näppimise ajal päris korralikult närvi, lõin käega ja nii se apastraat pelgalt helistamise riistaks praegu jäigi. Internet igas masinas, häh, see on niikuinii nõrkadele.





teisipäev, 16. juuli 2024

Soomusnaise mõranemine

 

Ausõna, ma loen raamatuid.

Vanasti lugesin ma neid umbes kakskümmend korda enam, uskumatu kui alla võib mõni inimene käia. Ma isegi ei luba, et parandan ennast, ei hakka punnitama, see harjumus kas naaseb või ei - las protsess voolab omasoodu. 

Aga Triinu Merese ja Kristo Jansoni raamatu ma lugesin läbi.

Mõnda kohta lugesin paar korda - kohti, mis minu meelest olid vigu täis ja kohti, mis mu arust olid väga elegantselt lahendatud. Meile meeldivad ju vead ja ilu.

Minu jaoks oli see raamat armumisest. Soomusnaine armub emadusse, ise seda adumatata. Natuke apokalüpsisejärgset maailma kõige oma lagunemise ja anarhiaga lavakujunduseks, suuri tegusid, sõda ja tapmist ja lihtsalt eluspüsimist kuhu idee sisse põimida ...

Ma ei hakka lõppu spoilima, kuid see andis raamatu pealkirjale täiesti uue mõõtme. Devolutsioon on ju ülima võimu jagamine pisemateks tükkideks, selle osaline käest andmine neile, keda armastad ja neile allumine näib võimalik, sest usaldus..?

Olen mõnest arvustusest lugenud looritatud etteheiteid Lingi promiskuiteetsuse kohta. Et see ikka nii ei käi, et keha tahab keppi ja peal on suva. Mkm, mõnikord käib küll ja sellise mastaabiga düstoopias käib kohe eriti. Millal seal veel aega armuda ja kätt hoida oleks, armas taevas.  

No igatahes oli tol naisel hea maitse või nii. 

Ühesõnaga raamatu sündmustik oli mõnusalt tihe ja ainult mõnest kohast paistsid loogika kokkunõelumise traagelniidid läbi. Eks need on igaühe jaoks ise kohtades, minule mõjus pisut väheveenvalt hispaania-eesti ropendamissoust. A ma olen pisut pipar ka. Ja punkte juurde andis teadmine, et  mul on lemmikraamatuid, mille loogika, kui seda tegelikult ka jälgida, ajab lihtsalt nutma, siin nututuju ei tulnud kordagi. Sündmuste jada oli selge, sinna peale ehitatud tegelaste muutumine usutav.

Ok, välja arvatud ühes kohas, alguses mainitud "vigu täis" osas.

Mu jumal küll, niimoodi ei töödelda jahilooma nagu alguses kirjeldati. Konksuga soolikad välja? Neerud - maksad sooltega ühes hunnikus? Lihalooma puhastamine on juveliiritöö isegi siis kui kiire on, kullakesed! (Räägib inimene, kelle ülesanne oli majapidamises lihaloomade puhastamine veel tõmblevast lihakehast praeni välja)

Aa, kokkuvõte ka ikka.

Kuramuse hea raamat, teate. Ja õhkõrn vihje, et anarhia korrastab end lõpuks ise jättis võimaluse lootuse allesjäämiseks.





reede, 12. juuli 2024

Mehi käisin vaatamas

 

Enne sõin kõhu täis ja seejärel vaatasin lausa esireast mehi. Jäneda Pullitalli teater pakub sellist paketti - toit ja etendus.

Selles näidendis nimelt naisi ei olnudki.

Draama Liivimaal. Jules Verne. "Kapten Granti lapsed", "Saladuslik saar" ja "Viieteistkümne aastane kapten" ja muud mu lapsepõlve vorminud teosed olid juba kirjutatud, nüüd võis ta kerglase kriminulliga ka maha saada. 

Röövmõrv teeäärses kõrtsis, ilmselge kahtlusalune, kõhklev kardavoi, sunnitööpõgenik. Natuke vanaaegne keelekasutus, au ülimuslikkus surmahirmu ees ja üllatav puänt. (Haha, aga mina arvasin mõrtsuka päris ruttu ära, mu kaaslane seevastu mitte)

Proffide hulgas olid kaks hobiteatri näitlejat. Poleks teadnud ei oleks neid harrastajateks pidanud. 

Mõrtsuka äraarvamisele vastukaaluks sain ninanipsu kui ei saanud terve etenduse ajal aru, et mõrvatud pangakullerit ja sunnitöölt põgenenud inimest mängis üks ja sama näitleja. Grimm ja ametioskused teevad imet. 

Üldmulje? Soovitan soojalt. Ja Musta Täku Talli teenindaja oli ka väga tore. 







kolmapäev, 10. juuli 2024

Kui aeg loeb

 

Võib öelda ka ajakriitline.

Ma olen viimasel ajal omletilainel.
Sest mul ei ole aega ja see on hea kiire söök. Eriti maitsev on munadesse klopitud hapukoor (2/3spl 3 muna kohta + 1spl vett) ja täidiseks juust. Vahet pole, mis juust, kuni seal vaklasid ei rooma. Rasvast kuivaks praetud toorsuitsupeekonit ja maitserohelist tuleb ka peale puistata. 

Aga. 

Asi ei ole küll nii tõsine ja ajakriitilinekui insuldi saanu tuvastamine ja  abi leidmine, kuid ma olen täheldanud, et Täiusliku Omleti Küpsetamises, eriti suure hakkega juustu korral, esineb KAKS OTSUSTAVAT SEKUNDIT, mille mööda laskmisel ei saa omletti, vaid munaputru. See on ka hea, kuid enesele seatud eesmärgid tuleb täita.
Asi lõppeb kuuest munast koosneva kulturisti lõunasöögiga: munapuder omletiga. 

Erinevalt kulturistist söön ma seda õhtul. 

Treppidel tantsijad


Tartu. 
Hauser.
"2Cellos" oli 2018 aastal Haapsalus, Ilves sisters, Sibyl Vane ja Colours of Bubbles sooja tegemas - see oli üks tore kuum päev. 

Täna oli kõik samamoodi aga tegelikult täitsa teisiti. Pisem seltskond, laval ei ühtegi soojendajat, homme (tegelikult juba täna, et täpne olla) on tööpäev ja kahe tšello asemel oli laval üks.
Algus oli aeglane ja unelev, soliidselt klassikalise popmuusika poole vildakil. Rahvas oli väljapeetud ja plaksutas täiesti õigetel kohtadel. 
Seejärel pöörati noodiraamatus lehte ja lavale hiilisid trummarid. 
Te ju ikka olete kodumaise publiku liigiomase käitumisega tuttavad? Kui ikka lavalt mõni rajum lugu tuleb võib isegi kulm muusika rütmis tõmblema hakata, onju metsik? 
Ah, ma valetan ka natukene. Tavaliselt olen ma kontserdimöllus lava ees, täna lihtsalt ei jaksanud, hommikul käisin hambaarsti juures ja too võttis ülitõsiselt mu ähvardust puuduliku tuimestuse korral halvasti käituda. Tuimestus oli täislik, ma olin veel õhtul tuimavõitu ja jätsin lavaesise selge peaga inimstele. Seega oli mul pea esmakordne võimalus kontserdipublikut peaaegu tagareast jälgida. Pea kohe kui lood rütmikamaks läsid hakkas trepil tantsima mustvalges kleidis noorik. Ta oli väsimatu, korduvalt üritas ta oma kaaslast samuti püsti vedada, aga too tantsulõvi oma juuri pingist välja tõmmata ei lasknud. Tühja sellest, lõpuks oli trepp tantsijaid täis. Vanemad inimesed, lapsed, noored. 
Oh, mina loomulikult mitte. 
Sest äkki keegi näeb, hoidku saatus selle eest. Aga ausalt, ma kaks korda nõksutasin peaga ja taskus keerutasin pisut väikese sõrmega, nii julge tantsija olen, vot! Õnneks keegi ei näinud.





laupäev, 6. juuli 2024

Jälle kontsert. FOMO, mis muud

 

Kui kontsert lausa ukse taha tuuakse on patt kohale minemata jätta.

Koeru kirik, Kõrsikud.  Üllatavalt hästi sobis see kontsert kirikusse, südamlikud laulud nagu neil kuhjaga võtta on. Mõne laulu ajal pidi lausa vägisi kõlvatuid mõtteid mõtlema, et suure vaevaga kasvatatud raudrüüsse mõrasid ei tekiks. Nagu näiteks selliseid mõtteid, et ei tea, kas kiriku istmeread on originaalid veel iidvanast ajast või mõne kangesti õela inimese tänapäevane projekt. Kitsad nagu kanaõrred ja täpselt abaluude kohale jääva pulkja sejatoega aretised, millel kössitades tekkisid vägisi religioossed mõtted stiilis "issand, kaua veel?" ja pähe kerkisid fantaasiad vereringet taastava imettegeva jalahoobi hankimise võimalustest.

Ja seda hoolimata faktist, et kontsert oli ju tõesti hea. Ning kontsert omakorda oli hea vaatamata tõsiasjale, et Koeru kiriku akustika ei toeta meeste hääli, juba teine kord kui selline mõte pähe tuli.








Mis ei tähenda, et ma tulevikus mõnest ahvatlevast kontserdist loobuksin. Näiteks 19. juulil esineb seal Stefan. Mine tea, mine tea...




reede, 5. juuli 2024

Rongirüüv

 

 

Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate sääsepopulatsioone ülal.

Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma loll, aga mulle meeldib.

Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“ etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja minek!

A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?

Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni unustatud lapsel.

Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu. Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine, kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.

Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine ei muutnud tulevikku.

Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli diskreetne, veretu ja sulitu.

Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.

Mis väga tore oli?

Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.

Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud tulevikku mitte muutev.

Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.

Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“ osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.

Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“.  Väga veider oli sama nalja etenduse ajal võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.

 Piltidest esimesel on etenduse kelder, tantsupõrand, metsavendade punker ja röövitav rong, teisel fotol on õueteatri hoovis asunud rong, millele näidendis oma rolli ei antudki.


 

neljapäev, 4. juuli 2024

Kuidas pime lilli leiab




Seisin Oostriku allika sillakesel, kõlgutasin jalga ja mõtlesin murelikult, miks mina pole looduses orhideesid näinud. Kõik muudkui räägivad ööviiulitest ja neiuvaipadest, mina tean vaid ühte käokinga kasvukohta ja sinnagi ei jõua neid kaema pea kunagi. Elu on ikka ebaõiglane ja teistel veab rohkem ja.... teate küll seda "Ma olen nii õnnetu ja vaene ja keegi mind ei armasta"-tunnet, mis vallandub suvalisel hetkel, olgu põhjuseks siis maha kukunud pulgakomm või kadunud viieeurone. Nojah, et siis kurvastan ja lasen pilgul uitada ja mõtlen, et orhideesid ma millegipärast ei näe ("AAARGHHHH... mitte kunagi!"), ainult põdrakanep ja palderjan ja teen neist lollakatest põdrakanepi õitest pilti õige, näe, üks äbarik siinsamas jala kõrval lillatamas ja... 

 Oeh.














Aga mis on selle lille nimi, mis keset vett ilutseb? Pilt on muidugi kehv, olin just metsa läinud, et töölt "karjumispausi" võtta ja käsi päris ausalt värises.












Käin allikal teinekord ühte allikaohvrit vaatamas. See on kuidagi....nunnu. Kujuke on vees, kui pildilt aru saada pole, vesi on lihtsalt nii klaar















kolmapäev, 3. juuli 2024

Te võite meid kusagile saata

 

Kahjuks ei julge lubada, et igasuguse saatmise peale kohe minema hakkame. Aga võib-olla siiski. 

Loading...

esmaspäev, 1. juuli 2024

Uudishimu, mis muud

Kui sa ei ole vastanud, liigu alumise pollini, ülemine on lukus.



Kui vana sa oled
Alla 40
40-50
50-60
60-70
70+
Created with SuperSurvey

Kuidas ma Pridel käisin ja muud ilusat

 

Kaks korda lausa käisin.

Nüüd tuleb üks lapiteki-postitus, ega elu pole meri, elu on jõgi. Kurvid ja kärestikud ja üleujutatud lammid. Ja pealkirjad on nagu sööt konksu otsas, totaalne petukaup, aga see ei üllata kedagi.

Lihtsalt selleks, et Suomenlinna praamile saada pidin liikuvast rongkäigust kahel korral läbi lõikama. Lapsevankri, kahe teismelise ja ühe iseliikuva rübliku saatel, nii, et mõne riigi kriminaalkoodeksis olevaid alaealiste ruineerimist ennetavaid seadusi olen ma kindlasti rikkunud.

Lastel oli huvitav. Midagi sellist mille nägemise asemel oleks mõistlik olnud nende silmi katta ei näinud. Kuigi... +30 ja nahktagid...? Tehke oma plaane paremini ja lugege ilmateadet!



Suomenlinna oli kuivalt inimesi täis, kohati olid inimesed huvitavamad kui saared ise. No näiteks... Seiske dekoratiivkahuri toru otsa juurde. Toetage vasak käsi kahurile. Vaadake pead kergelt kallutades taevasse, tõstke parem käsi sõrmedega v-märki tehes kulmude kõrgusele. Tõstke parem jalg pisut üles (nagu oleks teid just vaimustavalt suudeldud), viimase asjana manage näole kõiku hambaid näitav naeratus. Plõks, kaaslane teeb pilti. Nüüd samas järjekorras täpselt samad viiped-poosid kaaslase poolt. Niimoodi 20 korda järjest kuni kogu grupp on oma pildid saanud. Grupiliikmed keda parajasti ei pildistata on viimaseni väga, väga tõsise näoga 

Sest turism, nagu teate, on töö ja seda tuleb tõsiselt võtta. 

Vot nii kaugel olen ma hiina turistidest arusaamisest, et nad on mu jaoks ise omaette turismiobjekt.... Ma siiski usun, et nad nautisid oma väljapeetuses seda reisi kõigest hingest. Nagu minagi - näost punane, tolmune, higine, kleepuv...

Soomes on palju asju nagu Eestis ja üks asi, mida Eestist mitte kusagil ei näe. Graniit. Toosama Suomenlinna kindluski, mille vundamendiks on ju maa ise. Kohati jupike müüri ja kohe selle taga järsk kukkumine, mille konstrueeris loodus ise. Inimese enda asi on passida, et ta rajal püsiks. Olgu, turistide jaoks on kohati ka peeneid nööre ette veetud. Mul oli süda mitmel korral kurgus, kui põngerjaid seal lähedal tuterdamas nägin.

Eestis ollakse ses osas vist pisut pirtsakamad, Padise kloostrikäikude kõikvõimalikud silded ja puidust rajad tulid esimese asjana meelde, seal sai hiljuti käidud. Miks ma seal enne kolanud pole? Treppoja, Keila-Joa, Klooga - kõik läbi tuiatud ja sinna ei olnud jõudnud (pettunud nohin).



Mul on hea meel, et jõudsin Keila-Joa lossis ära käia enne kui see pööblile suleti. Vahetult pärast renoveerimist kui keldrid-saalid alles särasid ja katusebalustraadi ümber oli roheline võrk, et ....ma ei saanudki aru, kas see pidi kive püüdma või takistama linde sinna pesa tegemast.  Praegu piilusime lossi eemalt. 

Ilus oli ikka. 

Kuum on endiselt, liiga kuum. 
Ma sulan nagu küünal. Aju on esimene, mis kadus.
Mul on raamatud lugemise ootel - ei ole jõudnud lahtigi teha, enne ülemere-käiku oli töö, nüüd lihtsalt unevõlg. Ma tahan lugemist nautida, mitte teha seda nagu tükitööd, miljöö on oluline. Aga see aeg tuleb. 

Vihma hakkas sadama. Järsult ja tugevalt. 

Võluv.