Reede 24. mai 2024 (Monte 7)

By W

Olin juba aprillis Tripadvisorist broneerinud ülipopulaarse päevaekskursiooni Durmitori rahvuspargi, Tara jõe silla, kanjoni ja Ostrogi kloostri külastamiseks.

Kell helises 5:12.
Ärkamisjärgses meeltesegaduses kaalusime korraks kohvi tegemist, kuid virguv aju tuletas kiiresti meelde, et see jook maitses kui põrgueeskoja tervitusnaps. Käivitasime end klaasi sidruniveega ja suundusime otsima Monte360 (riigi vanim turismifirma) poolt WhatsAppi edastatud koordinaatide asukohta, Budva turismiinfo putkat. Ei olnudki keeruline leida, kuigi valimiseelsete teetööde tõttu tegime pisikese linnavaatlusringi.
Monte360 nopib huvilised üles erinevatest asukohtadest ja toimetab Kotorisse, kust reis algab.

Varahommikune Budva, transfeeri oodates

Budvast korjas meid ühes kahe briti ja kahe asiaadiga peale mugav Mersu linnamaastur. Üsna õigeaegselt, kell 6.20.

Taas juba tuttavas Kotoris.

Kotor

Sügelesime Monte360 kontori ukse ees kuni ka mujalt ekskursante kohale toimetati.
Nentisin, et vaid mina olen seal sandaalidega kui Kingpool. Isegi Maakal olid mingid ketsid. Igaks juhuks kiskusin seljakotist tossud ja panin jalga. Et matkasellide seltskonda sobituda. Tegin veidi pilte. Näppisin kasse – Kotoris on neid palju ja neile meeldib kui neid katsutakse.
Järsku kostus liivapaberiga hõõrutud bassihäälne haugatus “trip to Northern Montenegro, to the right!" ja meie kohale kõrgus enam kui kahe meetrine keskealine mees. Seejärel luges ja vaatas ta paremale plaganud grupi hoolikalt üle, praakis paar kodanikku vasakule ja juhatas ülejäänud kaheksateistkümne reisijakohaga Mercedes väikebussini.

Varahommikune Kotori turu ülesseadmine, koht, kus Maakas tasuta küüslaugu sai

End bussi sisseseadnuna saime teada, et mees on meie giid Slavko, ja et ta on oma suure suguvõsa lühim meesisend, kes ka oma 16-aastasele pojale alt üles peab vaatama. "I am the small and cute one," teatas ta käredal valjuhäälsel toonil enesekindlalt. Endal pealagi vastu bussi katust. Isegi kui ma esimese väitega ei nõustu, siis teise osas ei saa kellelgi pretensioone olla.
Slavko oli töönarkomaan oma naturaalses keskkonnas: see, et inimene naudib oma tööd, paistab välja. Nagu ka huumorist nõretavatesse informatiivsetesse juttudesse pikitud armastus oma riigi ja perekonna vastu. Ja seda 14 tundi järjest, väsimatult ja heatujuliselt.

Meie buss, meie Salvko, meie bussijuht

Nägime Perastit ja Our Lady of the Rocks saart nüüd ka teise rakursi alt kui paadist.

Our Lady of the Rocks

Ning rannakarbi- ja kalafarme, aga seda sõidu pealt, nii et mul ei õnnestunud pilte teha. Rannakarbifarmist annavad märku sirged merepoide read, mille kõrval kohtab ringjaid moodustisi. Viimaseid ei ole teinud tulnukad, vaid inimesed ja neis kasvatatakse kalu. Karpide kõrval põhjusel, et nood on kui looduslik WC-phastusvahend ehk absorbeerivad kalade tekitatud reostust.

... ja nii sünnivad granaatõunad

Soolajärve juures tegime (foto)peatuse. Järve vesi ei ole soolane. Nime olla saanud järv nii, et ammusel kaubavahetuse ajastul olla ühe vanamoori hobune vette jooma kihutanud, kallid soolakotid sinna ümber ajanud ning mutt karjunud ja sajatanud needusi, et saagu ja jäägugi see vesi nüüd soolaseks.

Soolajärv

Toitlustus oli meil hästi korraldatud – Salvko lasi ringi käima hommikusöögimenüü, kuhu igaüks soovitud toidu taha kriipsu tõmbas. Seejärel edastas ta grupi soovid üle interneti varakult kohvikule.
Võtsime mõlemad toorsingiga omleti ja musta kohvi, mida nad seal miskipärast espressoks kutsuvad.

Floid kohviku tänavavaade

Meie bussi kirev ja rahvusvaheline seltskond oli sümpaatne. Kuid meie, teate, oleme poolautistlikud eestlased, nii et välikohviku kuuekohalisse lauda maandununa tõstsin ma kärmelt liigsed noad-kahvlid teisele lauale, et kellelgi ei tuleks pähe meie juurde parkida ja sotsialiseeruma hakata. Oo õudu! Tundub, et tegin manöövriga teene ka vennasrahvale. Soomlased, kes olid kolmekesi, kained ja vaiksed, hõivasid kiiresti äsjatekkinud nelja söögiriistakomplektiga kõrvallaua ja põrnitsesid kaunist lilleaeda altkulmu nagu meiegi. Kohe kodune tunne tekkis.

Kohviku hoov

Kuigi sööklani jõudes oli toit juba valmis, ei ilmunud see piisavalt kiiresti lauale. Viie minutise ooteajaga sõime Maakaga laual oleva saiakorvi tühjaks, sest kell oli juba 9 ning me olime omale hommikusöögikombe külge harjutanud. Ka saiakorvi ei pidanud me jagama, soomlased said enda oma.
Omlett kõrval oleva tomati, kurgi, sibula ja juustukuubikutega nägi hea välja. Maitses ka hästi. Uurisin Maakalt, kes on Seltsimees Munateadlane, et mitmest munast meile serveeritud roog võiks koosneda. Maakas arvas, et kolmest ja selles küsimuses julgen ma teda usaldada.

Edasi oli tunde mägist bussisõitu, Tara kanjonini. Tara kanjonist suurem on vaid USA Suur Kanjon. Pool bussist tukkus ja Slavko rääkis vaiksemalt. Küladest, mida me läbisime, rohkem või vähem kuulsatest inimestest, kes seal elavad või elasid. Nt Novak Djokovici vanemate koduküla nägime.

Tara kanjoni juures lükati meid bussist välja kõrge kivi- ja puittrepi ees, mis viis zipline-i platvormile (kas see võiks eesti keeles olla trosslaskumisrada...). Tross on 1050m pikk ning saavutatav maksimaalne kiirus küündib kuni 120 km/h. Oleneb ilmselt kasutaja massist. Maakas ronis trepist üles hasartselt kui tõru silmanud Scrat ning vuhises peagi üle kanjoni.

Tara kanjoni sild

Kehitasin nõutult õlgu ning lonkisin üksinda sillale. Või nii ma arvasin. Lihtsalt silla asemel sattusin maailma servale, kus kadusid vanad tähendused ning sündisid uued. Üks neist hetkedest elus, mis jääb.

Vaata, seisad üksinda, inimesi märkamata, seal suure ja sügava kanjoni silla peal ja tunned, et hing on kinni. Kuigi õhk on karge ja puhas kui lapsepõlve hommikute kaste murul. Või oktoobrikuu esimene lumi.

Allpool laiub kuristik, mis võiks vabalt olla Ajalugu ise - sügav ja täis mälestusi ajast, mil ühelgi Maa olendil ei olnud veel kombeks kirjutada ega koopa seinale joonistada. Kuid graveeritud on sinna siiski. Maa enese ajatud palgejooned, millest iga pragu, kurv, kivinukk ja peegelduv värvitoon jutustab midagi miljonite aastate muutustest.

Kuristikus voolab selge sinine jõgi, mis meenutab veidi Maaka juttu peale õhtust veini – pisut tõtlik, käänuline ja kohati täiesti arusaamatu.

Tara sinine jõgi, sillalt

“Ei olnudki nii palju adrenaliini kui ma lootsin” teatas sillal kohatud lennuretkelt saabunud Maakas. Nunuh. Enne kui ma jõudsin midagi vastata, toppis üks asiaat talle kätte oma telefoni ja palus pilti teha. Maakas siis tegi. Proua jäi rahule. Terve hulk asiaate tundukse üksinda reisivat.
Inimesed pöörduvad meid kaht seirates alati Maaka poole. Kardan, et mu pilk ütleb, mida mõtlen: "don't you have any friends? Here, I'll give you five bucks, go buy yourself a selfie stick."

Hulkusime sillal ja silla ümbruses veel pisut ringi, külastasime prill-lauata WC-d, mille hinda ma ei tea, sest Maakas tegi välja ning suundusime tagasi bussi poole. “Ei ole vaja olla see tropp, kelle järele kõik ootavad,” ütlesin ma Maakale. Me ei olnudki. Mitte kordagi, alati õnnestus eelviimastena läbi lipsata.

Järgnes veel hulk bussisõitu. Nüüd juba Durmitori rahvuspargi suunas.
Täitsime oma hilise lõunasöögi soovilehe. Tellisime mõlemad valge lihaga jõeforelli grillitud köögiviljadega, sest olime eelnevalt kokku leppinud, et me ei lahku Montenegrost kala söömata. Maakas võttis ka Montenegro stiilis Kreeka salati, mis tähendab, et oliive ei ole ja juust on riivitud, kõik muu on sama.
Kuulasime Slavko jutte linnadest ja küladest, mida läbisime ning vaatlesime vabakäigu lambaid ja veiseid. Kadakastel rohumaadel. Neil sisemaal ongi kombeks loomad hommikul “lihtsalt õue lasta” ning õhtuks tulevad koju. Olles vahepeal naabrite kapsaid söönud, vilja tallanud ning turistidest autojuhtidele infarktieelseid seisundeid põhjustanud. Kui Montest ei saa Õnneliku Lehma Medium Raw steiki, siis ma ei tea, kust veel.

Durmitori põhjamaine loodus

Jõudsime Durmitori. Montenegro võib olla väikene, kuid kliimavööndeid on seal mitmeid.
“Kuule, jäta see kohaliku asukoha silt ka fotole, muidu on nagu Lahemaa rahvuspark,” juhendasin Maakat. Sest ongi. Sama floora, sama fauna. Palmidest, tsitrustest, oliividest ja agaavidest võib sisemaal vaid und näha ning läbi kuuse- ja männimetsa, kus sekka paar kaske, ei paista isegi mägesid.

Durmitoris tšillimiseks jäeti meile ca poolteist tundi, millest enamuse molutasime Musta Järve (mis on tegelikult sinine) kaldal erinevaid pinke ja kive istumiseks katsetades. Sest sealt paistsid ka mäed. Lahemaa looduses rändamine meid (ja soomlasi) väga ei erutanud. Erinevalt Uus-Meremaa ja Aasia turistidest.

Black Lake

Jõudsime kohtumiskohta, kust Slavko meid üles korjama pidi, üsna vara. Looduse asemel vaatlesime mööduvaid turiste. Peagi tulid meid lõbustama 2 teismelist krantsi, kellega veidi mängisime.
“Mulle tegelikult koeraila väga ei meeldi,” teatas Maakas end grimassi saatel puhastades ja kutsikaid eemale peletades. No shit, Sherlock! Igaks juhuks ei hakanud uurima, kelle ila ta eelistaks, sest vahel inimesed vastavadki kõige idiootsematele küsimustele ning peale seda võib olla raske neid endise pilguga vaadata. Noh, nagu kolleege peale ööbimisega suvepäevi.

Durmitorist viidi meid lõunale linnakesse, mille nime ma paraku jälle ei mäleta.
Pubis reserveeritud laudu nähes pidin Maakat istekoha valikul taas korrigeerima. “Istu laua serva, nii ei satu vähemalt ühele poole meid võõraid inimesi,” sisisesin. Maakas kuuletus. Kuid bussiseltskond oli meid päeva jooksul piisavalt tundma õppinud, nii et keegi isegi ei üritanud meie kõrvale istuda. Maandusid kui mesilassülem laua teises otsas.

Beebiforell oli hea, tõesti valge lihaga; miinusküljeks grillimisel selgroo küljest eraldunud roided e kalaluud. Ma otsustasin, et kuna me oleme nagunii juba paariaseisundis, siis ei pea ebamugavusele filigraanselt söögiriistadega lähenema ning kasutasin luude noppimiseks ja taldriku servale sokutamiseks lihtsalt näppe. Maakas annetas mulle ka pool oma Montenegro-Kreeka salatit.

Ostrogi kloostri fassaad

Toitmisele järgnes taas tunde bussisõitu. Ostrogi kloostrisse.
Poole seltskonna uinak ja vaiksem Slavko.
Kõvemat häält tegi Slavko kui mäe sees asuva kloostri fassaad paistma hakkas- hele laik keset mäge. Kloostrini mäkke sõitmine on klassika stiilis “8 km linnulennult, 80km mööda mägiteid”. Uskumatult kitsas usjas käänakuline tee, kus meie väikebuss kurve tagurdamata (ja kohati väljasuremata) võtta ei suutnud.

Tahtsin kloostriekskursioonil viisakas ja teiste religiooni osas austav olla. Ehk üritasin oma püksisääred lukuga lühikeste pükste külge saada, kuid ei õnnestunud – kogu seltskond tormas eest kui Valgustunud Usuhullude kamp Püha Meka poole, nii et toppisin sääred taskusse ja järgnesin, et neid, eriti Maakat, mitte kaotada. Ma julge teda üksi ripakile jätta. Rahvast oli meeletult.

Ostrog on Ida-Euroopa külastatuim ning maailma neljanda koha populaarsusega klooster. Nädala lõpus tullakse sinna massidena, magatakse kloostri hoovis õhtu- ja hommikupalvusteks.
Ka kloostris pildistamine on keelatud, va “vaated rõdult”.
Ütlesin Maakale, et siin internetist ja rikutud maailmast puutumata jäänud kohas on ka tualettruumid vaid augud kui nõuka-aegsel lauluväljakul. Ma ei eksinud! Ja need olid tasuta, mis on Montes haruldane. 

Veel üks pikk sõit. Tagasi Kotorisse.
Tee peal oli kohvikuga bensuka peatus, kust me midagi ei tahtnud. Kerge väsimus oli.
Kotorisse jõudsime pimedas ning tagasi Budvasse toimetas meid sama väikene linnamaastur, mis meid hommikul üles korjanud oli. Kuna üks asiaat palus Budvas peatust enne lõpp-punkti, röögatasin ka Maakale “välja!”. Autot juhtinud noormees üritas meid takistada, sest tema ülesanne oli meid maha laadida sinna, kust ta meid saanud oli, kuid ta lasi meil siiski minna peale selgitust, et asukoht on meie “kodule” märksa lähem.

“Koju” jõudsime pisut enne kümmet õhtul.
Üritasin Maakale rääkida tiramisu jäätisest, mis meil esmaspävast saati sügavkülmas on, kuid tema pilku nähes meenus teadmine, et “igal mõrvaril on perekond, naabrid ja sõbrad”.
Peale veeprotseduure vajusime voodisse, päeva kokkuvõtteks “väsinud, aga õnnelik!”.