Lõkke süütan taskulambiga, sest tikud jäid koju

 

23.06. seisuga: 

...maivõi....

 

Vedelen ja passin lakke.

Tramadool, sest selg jubedalt valutas.

Lahja unerohi, sest hoolimata oopiumist uni ei tulnud ja lahja sellepärast, et ikkagi opioid juba sees. 

Kaks palderjani, sest ma olen metsikult väsinud, aga und ikka ei tule.

Mul on probleem.  Mu sisemised deemonid on nagu marutõbised ahvid puuris lõugamas ja trelle lõgistamas. 

Hommik tuleb väga närune. (Ropp serbohorvaadikeelne sõim ja jõuetu rusikatega vehklemine)

00.13

***

Kell on kolm. Õues on valge, linnukesed kilkavad juba. Unemati tegi igatahes tööluusi. Looder sihuke. Ei mingit preemiat, ma ütlen...

03.09

Vihm

Suvemasendus 

 Teha oleks nii palju. Iseenda jaoks? Eip, ikka teistele. Noh, et küla näeks kui tubli perenaine ma olen, kuidas mu vaod on rohitud ja muru niidetud ning õues lilled muudkui õitsevad. 

 Aga mu enda jaoks pole see ju üldse oluline. 

Naadiõis on lähedalt ilus, aiamaal saab redise ka vesiheina seest kätte ja muru on mingi linnainimeste kapriis. 

 Nii ma kõõlun sellel köiel nagu hiir pesunööril. 

 Ma ei taha olla see "hull eit nõgestesse kasvanud majas" ja ma ei taha olla see "hull eit, kes tõmbab umbrohu välja enne kui see nina mullast välja torkab". 

Rebane sõi jälle kanad ära ja hamba küljest murdus tükk välja ja alevis millest kaks korda päevas läbi sõitma pean on hullumeelne teeremont, kus õhtul ei tea, kuhu tee asemele kaevik ja asfaldi asemele mülgas tehtud on. 

 Aga olgu, rebane siis rebane, ongi vähem kohustusi ja kaks kana ikkagi olid peitu pugenud, hambarstile sain aja ja firma tervisekindlustus katab selle ühe hamba lappimise niikuinii ära ning tee on sügiseks korras ja ilus. 

 Ma pole kunagi olnud süsteemne inimene. 

Jah, ma olen "Kui tood siis vii ja kui viid, siis too"- naine, aga see on alati olnud otsus. Plaan peab olema, siis saab nii, loomulikkust siin pole. 

Nüüd on pahasti. Kas teen selle plaani või ei - niikuinii läheb kõik peppu. 

 Aga mu toimetulekumehhanism on leidnud uue võtme: koju tulles ma ei istu maha. Ma isegi ei vaheta riideid, ma ei vaheta isegi papusid. On päevi, mil ma ei lähe isegi tuppa. Istun murutraktori selga, raban rohimisjäri, kahman labida näppu. Kui väsimus on lõpuks jaksust üle, siis lähen tuppa ja loobin kõik, ka kingad, pesumasinasse ja leotan end puhtaks. 

Eile ostsin tee pealt kummikindad ja koju minnes ning siblima hakates unustsin oma ostu. Mhm, head kindad olid, kena karp ja puha. Küüned, tõsi küll, pidin õhtul lühemaks viilima... 

Ja inimesed on väsitavad ja nad on heatahtlikud ning leebed. 

 Ma armastan vihma. 

 Nii palju kurbust on vihmas ja nii palju lootust.

Metsapoole, 2 (ajas pikenev)

W 

Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates. 

 Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata. 

 "Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat". 

 Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu. "Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult. 

 Kaur 

 Iiah ei vastanud, kuid hakkas kohmakalt karu ja tüdruku poole liikuma. Ta pea kõikus küljelt küljele nagu saaki otsival vasarhail ning ei olnud kindel, kas ta päriselt näeb neid või tuleb lihtsalt hääle suunas. Miski temas tekitas liikudes metalset kõlinat. 

 "Puhh... puhh. Kelle sa mulle täna tõid? Ma ei näe hästi. Mu prillid on jälle kadunud. " 

 Alice vaatas imestades Iiahi saba asemele kinnitatud ketti. See paistis olevat kullast ja väga jäme. Tüdruk tahtis karu käpa lahti lasta, kuid see ei õnnestunud - loom hoidis teda õrnalt, kuid kindlalt, hiiglaslikud küünised otse naha vastas. 

1.  Kaamos + AI 

 Alice vaatas Puhhile otsa ja sikutas oma kätt, kuid Puhh ei teinud Alice püüdlusi märkamagi. 

 "Iiah, vaata mille mina leidsin!" Rõõm Puhhi hääles oli siiras, kuid Alice ei tundnud, et ka tema võiks selles rõõmus osaline olla. 

 "Ma olen nagu hiir, keda üks kass teisele näitaab", oli ta mõte. 

Iiah lähenes töntsil sammul. ja peatus mõnikümmend sentimeertit enne kui ta seisjatest läbi oleks astunud. Ta külmad natuke punnis silmad liisesid üle Alici. See ei olnudki õigupolest pilk, tüdrukule näis, et Iiah skanneeris teda. 

"Kuidas ma sind täna aidata saan?" Eesli hääl oli emotsioonitu ja masinlik. 

"No ma arvan, et sul on retsepte või käsitöönippe, mida sellega teha" Puhhi rõõmsameelsus oli tegelikutl veel hirmsam. 

"Inimliha tarbimine on ebaseaduslik ja moraalselt taunitav. Inimese liha söömine on kannibalism ja on vastuolus inimõiguste ning eetiliste normidega. Kui sul on huvi uute ja ebatavaliste retseptide vastu, siis soovitan proovida midagi eksootilist, kuid seaduslikku ja eetiliselt vastuvõetavat, näiteks rahvustoite erinevatest maailma piirkondadest. Kui sul on huvi mõne konkreetse retsepti vastu, anna teada ja aitan hea meelega leida midagi põnevat" 

"Käsitöö?" 

"Inimese bioloogilise materjali kasutamine kunstis ja käsitöös on samuti väga tundlik teema, mis eeldab eetilisi kaalutlusi ja seaduslikku regulatsiooni." 

"Kasutu masin." 

 Puhhi hääles oli siiras pettumus, tema haare lõdvenes sedavõrd, et Alice ei saanud aeru, kas ta sai oma käe Pukhhi pihust ise lahti või avas Puhh lihtsalt kämbla. 

 Alice jooksis nii, nagu ta ei mäletanud end jooksnud olevat.

2 Lendav Konn

"Kas tõesti nüüd see juhtub?" kõmises tüdruku peas.
"Täna saad sa naiseks," teatas karu.
"Meie kombel," lisas Iiah ja asus asjalikult neitsilikke jalgu ketitama.
"Kus siga, kus siga on?" tõtlesid mõtted Alice´i peas. "Tema ju pidi...."
"Notsu, Notsuuuuu!" huilgas õnnetu laps.
Aga siga Notsu magas rahutut joodiku-und, sest kaval Puhh oli juba hommikul sõbra poolt läbi astudes külakostiks käärinud mett toonud. Vähe puudus, et siga oleks ka väärkohtlemise ohvriks langenud, aga kihevil Puhhi kümnest mõttest üheksa olid juba Alice´i valgete käsivarte ning higiste reite kuumavas embuses ning kuri karu tõttas minema.
Nüüd, pingutades raskeid ahelaid ümber tüdruku peenikeste luupekste, meenutas Puhh, kuidas mõned päevad tagasi Notsuga eesli poole jalutades tegi ta sõbrale nagu muuseas ettepaneku:
"Notsu, ae Notsu, läheks õige siga keppima!"
"Aga kui siga ei taha?" oli Notsu pisut kõhklev.
"Küll sa tahtma hakkad!" sosistas vändavend karu Notsule kõrva ja siis sai siga kõigest aru - pusle plaksatas kokku, sudoku kires nagu kukk ja isegi Postimehe ristsõna lahendus sosistas:
"Põgene, vaba laps!"

W

"Te ei saa mind niimoodi kinni hoida. See on täiesti jabur!" karjus Alice metsistunud Puhhile ja Iiahile.
Järsku kostus tiksumist. "Kas Notsu mängib jälle terroristi vä" küsis Puhh ehmunult ja vaatas kahetsusega oma kättesaamatus kõrguses olevat kiivrit, mille ta ise enne eufoorias puulatva lennutanud oli.
Kuid tiksujaks oli kõigest vesti ja uuriga Küülik. "See on täiesti vastuvõetamatu! Alice, see pole see, kuidas asjad peaksid olema!" karjus jahmunud Küülik ärritunult. Puhh ja Iiah hakkasid rämedat naeru naerma ning Küülik, olles pisut õhku ahminud, minestas otse Alice´i jalge ette.
Äkki kostus kuskilt lähedalt hüüe: "Mis siin toimub?". Puhh ja Iiah pöörasid pead ning nägid, et nende poole tuli veel üks tüdruk. Siniste silmade, punaste patside ja tedretäppidega tüdruk.
"Oh krt, nüüd läheb jamaks," sosistas Puhh, kellel kõhus järsku õõnsaks tõmbas.
"Kas te kiusate väikest tüdrukut ja väikest looma?" küsis Pipi käsi puusas ja kulm kortsus.
Iiah proovis kogeledes midagi öelda, kuid enne kui ta oma segase lause lõpetada suutis, tõstis Pipi Iiahi meetünni ja lõi vaadi jalaga veerema. Puhh sibas tünnile järele. Sest kuhugi pidi ta ju jooksma, pealegi olid tünnis nii tema sõber kui meeõlle tooraine.
Pipi sidus lahti Alice´i ja tõstis jalule ikka veel minestuses oleva Küüliku. "Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta Küüliku vesti puhtaks kloppides. "Jah, nüüd on korras, täitsa korras, aitäh, hea laps!" pomises toibuv Küülik.
Nad otsustasid, et on peale läbielamisi ära teeninud ühe teepeo. Ja küpsised.

Raisakull (ilmselt võib kõiki kirjatüki lõike omavahel nagu puslet sobitada, iga kord loete erinevat lugu):

Mingil hetkel sai Alice’i kiirest jooksust rahulik kõnnak ja seejärel hiilimine. Sel oli ka põhjust, kuna eespool ühest põõsast kostus imelik norskamine – bassihääl väheldus kontrasopraniga. Alice’le tuli meelde hiljuti loetud Katuse-Karlssoni norskoloogia episood ning itsitas endamisi. Ta võttis südame rindu ja hiilis tasakesi kaema, kes see nõndamoodi põõsas ennastunustavalt magab. Oksi kõrvale suunates nägi tüdruk kahte magajat teineteise kaisus. Ruu ja Notsu, nemad need lamajad olidki, nurrusid võidu nagu kaks magavat kassi.

Alice pööras end ringi, et magajaid mitte segada, ning hakkas tasakesi tagasi minema, kui äkki lõikas läbi õhu kiledahäälne karjatus: „Kibuvitsapõõsas on minu kindlus, rebaseonu!”

* Kaamose ja Lendava Konna lõigud pole teineteise järjed, vaid kumbki on suveränne järg W ja Kauri algusele.

Metsapoole

... Saja Aakri Metsa poole.

Sõna ATH hakkab minus esile kutsuma sarnast reaktsiooni sõnadega "listeeria" või "koroona". Tõsi küll, viimaste osas olen ma oluliselt tuimenenud. Nagu me kõik.

Aga.
Räägime parem millestki muust.

RäägiME, st me. Mitte mina üksi.
Muinasjutte.
Ma kirjutan alguse. Oleks jube tore kui keegi seda jätkaks. Vahet pole, kas jubedana või toredana. Järgmise lõigu võib kirjutada nii oma blogisse, siia kommentaaridesse, LHV foorumisse kui päevalehte. 

**********

Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates.

Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata.

"Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat".

Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu.

"Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult.

Saja Aakri Metsas, täna

...

Itaalia eurovisioon. Põhiliselt. Aga pole viga

 

Kui su isa oleks Leonardo da Vinci ja sa tahaksid samuti maalimisega elatist teenida, siis ainus võimalus kuulsaks saada oleks hakata Salvador Daliks. 

Matteo Bocelli sipleb veel oma isa kiviraske varju all. 

Nii, et kogu mu järgnev jutt on 99,9% ulatuses mõjutatud  valedest ootustest, millega kontserdile läksin.

Kahekümne kuue aastane ka alles, lapsuke, tal on aega maa ja ilm.

Esimene album välja antud, reklaamituur käsil ja puha. 

Kui ma kasutaks sõna "eklektiline", oleks see vihje, et kontserdil oli kokku põimitud mitmeid stiile, aga ma ei saa seda sõna kasutada, sest jah, muusikastiile oli mitmeid, kuid kokku põimumisest oli asi tiba kaugel, laulud, mis olid tegelikult ju head ja hästi esitatud jäid kuidagi üksteisest eraldi. 

Publik oli üllatav. Püsti, istuma, püsti, istuma... aplaus, kaasaplaksutamine, küpsed daamid end muusika taktis kaasa õõtsutamas - sellist fänlust oli tore vaadata.  Tänu sellisele publikule võivad sündida staarid ja kunagi kümne aasta pärast saan ma mõelda, noore Matteo järjekordset superhitti raadiost kuulates, et "Ma nägin seda tähte, kui ta alles alustas oma säramist"

Kontsert oli ju hea. Ma ei kahetse mitte pisimalgi moel.

Võimalik, et just lootusrikka tuleviku pärast, mine tea.

Võibolla on mu natuke mõru jutu taga ka see loll taksojuht, kes meile pärast kontserti sattus. "Suvi on käes, naised näitavad tänaval nabasid, tee või avarii", "Paides elavad õiged Eesti inimesed, Tallinn on solk", "Naine läks mu juurest teise eide juurde minema, ma kohe ei salli sellist asja, oksele ajab.." - ok, see seletas nii mõndagi, vaatasime tagaistmel kolleegist noorikuga grimasse tehes teineteise otsa ja hiljem avastasime, et mõtlesime ühte ja sama trükimusta mitte kannatavat mõtet. Isegi meie konservatiivne meeskolleeg oli tegelikult häiritud, aga ehtsate eesti inimestena virisesime me looooomulikult alles tükk aega hiljem, juba Tallinnast välja jõudnuna, sest mine tea, äkki veel kuuleb ja õpib midagi.....

Aa, ja valgustaja, kelle osavate käte läbi oli pool kontserti üks prožektor suunatud klahvpillimängija tagumikku ja teine pianistile sirgelt näkku - kui see oli eesmärk, siis su töö oli hiilgav!

16. juuni 2024 (Monte epiloog)

Kas mikroriik Montenegro tasub külastamist?

Aga milline riik, jättes kõrvale sõja- ja katastroofipiirkonnad, ei tasu?

Asukoht: Balkani poolsaar
Naabrid: Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo, Albaania,
Pealinn: Podgorica
Pindala: 13 812 km2 (Eesti on ju lausa hiiglaslik...)
Rahvaarv: üle 600 000 (jällegi on meid Eestis märkimisväärselt rohkem)
Rahaühik: euro (EUR)
Riigikeel: montenegro keel (midagi slaavilikku... ja ei ole ka)
Ajavöönd: GMT+1

Monte on nagu Tallinna lennujaam – väike, aga siiski suur ja tasemel.

Ida ja lääne kohtumispaik nii ajaloo, looduse, kultuuri, toidu kui elamuste osas.
Mägine ja maagiline maailm ühes hämmastavate arhitektuuriliste päranditega.
Soovid külastada tuhat aastat vana linna uskumatult sinise mere ääres? Kotor.

Kuna kõike ei saagi, “nüüd ja kohe,” siis minu väljasõelutud variante nädalaseks reisiks olete ehk varasemalt lugenud. Me ei kahetse neist ühtegi, pigem vastupidi, hammas läks verele...

Kindlasti jäi mul midagi “must see, must do” listist märkamata – anna teada ja me kaalume vigade parandamist.
Me nt sõime väljas e kohalikku toitu ilmselt liiga vähe. Aga me oleme korduvalt täheldanud, et reisil eee... kaob nö liigne e stressisöömine ja meil oli kõht enamasti lihtsalt liiga täis.

Noorematele ja aktiivsematele on muidugi hulk enam seiklusi mägedes ja jõgedes; matkad, rafting (jällegi ei oska ma eesti keelt), meie poolt külastamata jäänud rahvuspargid ja matkarajad.

Montenegro kui turismi sihtriik on plahvatamas,

mis tähendab, et riik on kiires muutumises ja tihedas konkurentsis populaarse naabri, Horvaatiaga. Albaania on ilmselt järgmine “ilutulestik”. Balkan läks massidesse.

Montes on palju poolikuid ehitisi, millest saavad hotellid ja apartmentmajad (ma ei oska taas viimasele eesti keeles head vastet leida). Ja keskmine hinnatase võrreldes kõrvalriikidega, va Horvaatia, viimastel aastatel tõusnud. Turismipiirkonnas võib arvestada Eestile võrdlemisi sarnaste väljaminekutega kauplustes ja toitlustusasutustes.
On VEEL hulk väikeärisid nii transpordis kui toidukaubanduses. Turge. Nt McDonaldsit, KFC-d, Uberit, Bolti, ühtegi suurt tankla-, hotelli- või kaubandusketti e rahvusvahelist megakontserni seal naljalt ei näe. Aga kus on raha, sinna nad tulevad, nii et ... varsti asjaolud muutuvad. Autentsust, mille pärast “kõik avastasid Montenegro” jääb lähiaastatel kindlasti vähemaks.

Montenegro “probleem” on see, et 70% riigi territooriumist on mäed, mis tähendab, et infrastruktuur ehk “labased autoteed” ei jõua muule nõudlusele järele. Nende rajamine on aeganõudev, kulukas ja üldse n*ss kuubis.
Kui on soov lihtsalt hotellis, rannas ja lähiümbruses lõõgastuda, ei ole muidugi probleemi. Aga muidu on. Sest turismi tipphooajal tuleb seiklusjanulistel inimestel juba praegugi arvestada, et arvestatav osa puhkusest möödub ummikutes. Ka ühistranspordiga; mägiteedel puudub sageli igasugune möödasõiduvõimalus.

Samuti tuleb teada, et riigis on “dünaamilised hinnad”. Nagu Boltil või Uberil- tippajal korrigeeritakse hinnad ülespoole mitmetes sektorites. Elementaarne äriloogika.

Keel

Turismipiirkondades saab inglise keelega enamasti hakkama. Kohati ka vene keelega.
Heal tasemel inglise keelt siiski keskmiselt oodata ei maksa, va konkreetselt turistidele suunatud teenused.

Raha

Montenegro kasutab eurot, ses mõttes on lihtne. Kaardimakse on samuti normaalsus.
Kuid sularaha peab olema. Nii väikesi kupüüre kui münte. Takso jaoks. Avalike WC-de jaoks (must have!) Kohapealt ostetavate ekskursioonide või teenuste jaoks – isegi kui eksisteerib kaardimakse võimalus, öeldakse otse, et nad eelistaksid sularaha.

Reisi maksumusest rääkides
Me broneerisime varakult, märtsis, arvestades kahepeale neljakohalise summaga. Kuid Monte populaarsuse tõttu tekkis meil Novatoursiga vahetult enne reisi tihe kirjavahetus. Ülebroneerimised majutustes. Nii et mõni päev enne lendu, olles jõudnud neljanda! majutuskokkuleppeni, saime ripakil “viimase hetke pakkumise” e vaid 618.- ning 514.- ehk päris kena taskuraha tagasi. See laekus teisel päeval peale lõppkinnitust, enne reisi. Plusspunktid Novatoursile.

Tähelepanekud enda tuleviku minale ... ehk on veel kellelegi kasuks

* Pisut enam tähelepanu andmerändluse osas
Mobiilse andmeside väljalülitamine EU välises riigis teatavasti ei aita kui telefon jääb 4G võrku.
Õnneks saatis Tele2 mulle T sõnumi, et 40 EUR mu krediidist on kasutatud, nii et ma lükkasin terve Tele2 SIM-i välja. Kuigi 3G-le üleminekust piisanuks.

* Netivaba elu on endiselt võimalik ja isegi rohkem elu moodi. Teinekordki!

* Veel vähem asju võib kaasa pakkida
Me oleme nagunii käsipagasi usku, kuid mu kokku 6.5kg pagasit oleks võinud veelgi kergem olla ning esimesena praakisin välja jalatsid. Mul olid küll vaid spordijalatsid (tossud) ja sandaalid, kuid otsustasin soetada suletud ninaga sandaalid, et edaspidi soojas sihtriigis vaid ühe paariga hakkama saada.
Ja 3 paari sokke?! No milleks. Neid müüakse iga riigi marketis nagu ka trussikuid ja t-särke ja üldse enamust eluks vajalikke asju. Kui peaks vaja olema. Aga ei ole. Enda olemasolevaid võib ju iga päev pesta. Isegi kui apartmendis puudub pesumasin, sest meie kooslusest puudusid ka torumees Sidorov ja 5 igapäevaselt räpast jõnglast.
Natuke heledamates toonides riideid on siiski tarvis, mul on 90% riietest mustad.

* Seltskond
Mine reisile vaid inimesega, kes kasutab sind igapäevaselt prügikastina. Ja sina teda. Kuhu saab visatud kogu igapäevane draama. Trauma. Siis ei ole ka reisi käigus või lõpus ametivõime ja eripuhastusbrigaade vaja. 

Õun

 Linn oli võõras, öö oli võõra linna mähkinud oma mantlihõlma ja jalad olid väsinud.

Vähemalt külm ei olnud. Nälg ka mitte. Või, noh, nälg nagu natuke oli aga seljakotis oli paar pirukat, vesi ja mõned õunad - tee äärde jäänud pood oli veel viimaseid minuteid lahti ja valida väga ei jõudnud, kuid tühi kõht pole niikuinii väga pirtsakas, kõlbas ka see valik.

Tänavad olid halvasti valgustatud ja täiesti tühjad, majadel lõunamaisel moel luugid kõvasti kinni. Oli tunne, et olen ainus ärkvel hing terves linnas. Soe, turvaline, vaikne.

Lootus leida hotelli või kasvõi motelligi vähenes iga hetkega, aga jalad andsid kindlalt märku, et kui nüüd ja kohe puhata ei saa ei tule järgmise päeva plaanitud edasiliikumisest midagi välja.

Mingil moel olid needsamad väsinud jalad toonud mind madala kivimüüritise äärde, mille taga paistis park. Maapind oli juba tintmusta öö poolt kaetud, paistsid vaid puude ladvad. 

Park siis park. seljakotis oli paar soojemat riideeset, kui peaks jahedaks minema. Ja kui ma ise midagi ei näe ei näe seda ka pahade mõtetega inimesed, seega peaks seal ka ohutu olema. 

Väravat otsida ei olnud enam aega. 

Teisel pool müüri oli tunda hästi niidetud siledat murupinda, lõhna järgi otsustades pidi seal ka midagi õitsema. Jalgu ettevaatlikult järele lohistades sammusin paarkümmend meetrit sügavamale pargi rüppe. Kükitasin - käega kobades tundsin ümberringi ainult siledat puhast muru, telefoni aku oli nii tühi, et kasutasin selle valgust vaid hetke, veendumaks, et ma päris sõidutee ääres ennast laagrisse ei pane. 

Teed ei paistnud, mõni põõsapuhmas siin-seal ja muru, paar kivi läigatas napis valguses - ilmselt pingid. Pingi peale ma ei tahtnud, maas oli soojem.

"pst!"

See oli väga vaikne hääl.

"Pst!"

"Jah?"

"Ära karda, ma ei tule lähemale"

Muidugi ma kartsin. Samas... ei kartnud ka. Oli tunne, et nii peabki olema. Hääl pimeduses.

"Ma ei tule lähemale. Miks sina siia tulid?"

"Ma võin ära ka minna... öö on ja ma jäin öömaja leidmisega hiljaks"

"Ahsoo.  Täna vihma ei tule. Kas sa nüüd jäädki siia?"

"Mis mõttes jäängi? Kohe hommikul lähen ära"

"Lähed ära? Kuidas?"

"Ärkan, panen asjad kokku ja lähen. Nagu ika minnakse"

"Ma ei tea kedagi kes oleks läinud. Tegelikult ei tea ma ka kedagi, kes oleks ise tulnud..."

See oli imelik.

"Hea küll, kas ma pean kohe ära minema?"

"Eiei, seda ma ei mõelnud, ole rahulikult edasi. Ma ei sega sind rohkem"

"Kas sa pirukat tahad?"

"Ei. Kas sa hakkad sööma?"

"Ikka."

"Huvitav. Sa oled esimene kes siin sööb"

"Kas ei tohi..?"

"Keeldu pole, söö rahulikult"

"Kas on midagi, mida siin teha ei tohi?"

"Mmmm... karjuda pole vist viisakas. "

"Ma ei karju" 

Karjumine on igal pool ebaviisakas.

Pirukad olid väikesed, juba said need otsa. 

"Anna andeks, ma jääks nüüd magama"

"Jah, muidugi, ma ei sega rohkem"

"Head ööd! Mis su nimi on? Hommikul räägime edasi..?"

"Amara olen. Head ööd!"

Hommikul ärkasin haraka lärmaka loba peale. Lind istus samas lähedal puu alumisel oksal ja päris kindlasti olin mina, see, kes teda lühikeses koiduajas häiris. 

Tõusin istuli. 

Kaugemal paistis müür, millest olin pimedas üle roninud. Ümberringi sile tallamata muru. Hauakivid, kaugemal koguni kabelid ja hauakambrid.

Kes seda oleks võinud arvata, surnuaed... ootamatult läks terve keha tibutagisse, isegi jalatallad kihelesid.

Mõtetest käis elektrilöögina läbi meenutus öisest jutukaaslasest. Mis keeles me rääkisime? Miks ma ei kartnud? 

Natuke kartsin, mäletasin, aga ma jäin ju magama. 

Veider. 

Panin kiiresti asjad kokku ja tõusin püsti, silmadega lähimat väljapääsu otsides. Päevavalges oleks üle aia ronimine pisut pentsik. 

Värav ei paistnudki kaugelt.  Paar sammu edasi oli ilus valge kivi, ilmselt sama mis öösel pingina näis.

Kiri sellel. Oh, kiri. Amara.

Jalad läksid lausa pehmeks, istusin kivi ette maha ja jäin seda vaatama. Ainult nimi, ei enamat. 

Õunad olid veel kotis. võtsin ühe ja panin kivile, teisest hammustasin ise. Alles siis kui tundsin, et olen kogemata õunal olnud kleepsu närima hakkanud tõusin püsti, panin pooliku õuna kotti tagasi ja sosistades: "Ära kleepsu söö!" läksin edasi.

Pühapäev 26. mai 2024 (Monte 9)

By W

Äratus oli kuue paiku.
7:40 pidi Novatoursi transfeer meid peale korjama peateeäärsest Eco tanklast.
Kohvi ei tahtnud, süüa ka mitte. Aga ma sundisin end. Jooma seda roppu kohvi, millesse uputasin hulga tiramisu jäätist, mis selle liigutusega peaaegu otsa sai. Täitsa söödav kokteil sai.
Maakas keeldus. Tema lemmiksõna ongi “ei,” mida ta kasutab ka “okEI” ja “võib-olla” asemel.

Budva vanalinna kaktused

Korjasime kokku ja pakkisime viimased asjad, koristasime veidi elamist ning likvideerisime prügi.Harja või moppi ei olnud meile, vaatamata Maaka koristusteenusest keeldumisele, eraldatud, nii et mõlema toa, rõdu ja vannitoa põrandad jäid üsna karvased. Seletamatul põhjusel pudenes kogu mu talvekarv Montenegros. Peotäite kaupa. Võib-olla sisaldavad seal müüdavad šampoonid ka törtsu karvaeelmaldusvahendit.

Seljakott sai raskem kui tulles. Mitte kaasa võetud singi tõttu. Isegi mitte selle kirju kivi tõttu, mille rannast suveniiriks varastasin. Lihtsalt ujumisriided ning muud märjad esemed ei olnud öö jooksul kuivanud. Lisandunud vee kaal jättis meid siiski käsipagasi normpiiresse.

Tivati lennujaama jõudsime õigeaegselt, nii pool üheksa. Lennu väljumise ajaks oli 10:30.
Novatoursi giid soovitas passikontrolliga mitte kiirustada, sest teisel pool ei olevat teha muud kui istuda. Oh, oleks ta vaid teadnud...
Tivati lennujaam ei ole oluliselt suurem kui mõni Olerexi tankla. Vahe vaid selles, et ma ei ole üheski Olerexis näinud laest värvi koorumas ja kaela pudenemas. Ega sellist loomaaeda möirgamas. Isegi mitte Ahtri tn Olerexis suvisel Lauluväljaku kontserti järgsel reede öösel.

Nii väikese lennujaama kohta väljub sealt lühikese ajavahemikuga uskumatult palju lende, nii et kui juba ühega midagi tuksi läheb, kukuvad ülejäänud kui doominoklotsid. Vallandub kaos. Neil oli seal lausa 2 lendu korraga õigel ajal maast lahti saamata jäänud. Riia ja Vilnius. Hilinema hakkasid kõik teised ennelõunased lennud.

Tänav Budva vanalinnas

Check-in-i laudade kohal ei näidanud ükski tabloo Tallinnat. Õnneks levis emakeelne sõnum, et tuleb minna Riia lauda – sealt antakse pardakaart ja pilet. Antigi.

Kõikide reisijate dokumente kontrollis 1 (ÜKS) ametnik. Kes pidi tegelema Tallinna, Frankfurti, Manchesteri, paari Türgi ja ilmselt veel mõne lennukitäie rahvaga. Kaugelt enam kui tuhande inimesega. Ma ei ole üle saanud siirast imestusest, et sealt ei sündinud viraalset videot “how I quitted my job on the spot”.
Läksime Maakaga tsiviliseeritud inimestena passikontrollisaba lõppu. Kui hoone ei oleks olnud nii väike, oleks meil selle leidmiseks vaja olnud GPS-i ning kaasapakitud brunchi.
Palav ja kitsas oli. Õhku ei olnud. Higi voolas. Inimmass käitus kui pereheitel mesilassülem ja sumises ärritunult, nii et lennujaama teateid ei olnud võimalik kuulda.
Liikusime tunniga edasi vaevu seitse meetrit. Tunglemine oli kui perversne inimversioon tetrisest või Rubiku kuubikust: sajad ja sajad inimesed püüdsid end õigele kohale paigutada ehk passikontrollilauani jõuda ega pidanud järjekorda millekski.

Üks Novatoursi vormiriietuses naisterahvas, kes ei olnud seotud meie tripiga, käis vahepeal ja karjus üle möllu, et Tallinna lennuk ootab kõik ära, maha ei jäeta kedagi. Väga kena temast. Ja muljet avaldav kopsumaht.

Et varem väljuma pidanud lendude inimesed üldse võimaluse saaksid, kutsuti politsei.
2 tursket politseiametnikku, kes end proovile panid, et hilisemate lendude agressiivtrügijad tagasi suruda. “Manchester, step back, step back NOW!”. Ega see asja oluliselt muutnud, eriti “Turkish Airline, back off, NOW!,” nii et ma ei oleks imestanud hoiatuslaskude üle.
Kell oli üksteist.
Hakkasin muretsema, et kui järjekord liikuma ei saa, esitab lennujaam meile üüriarve.
Lõpuks hakati passikontrolli poolt järjest valjemini karjuma “Tällin, Tällin, Tällin!”, nii et me, ja kaasmaalased, surusime massist läbi toore jõuga, eesseisjaid tõugates ning nende varbaid tallates. Hoolimata nende vanusest või olukorrast. Kordagi vabandamata. Asjaolud olid sellised. Loomastumine nakkas.

Turvakontroll armus Maakasse taas esimesest silmapilgust ning kasutas oma ametiseisundit räsitud Maaka näppimiseks. Viimane oli peale mitmetunnist inimmassis nühkimist ja tasuta massaažiseanssi täiesti tuim ega ilmutanud ühtegi emotsiooni.

Lennukisse jõudsime eelviimastena. Viimane oli järjekorras meiega sõbrunenud tibukollase pluusiga tädi.

Lend väljus pisut enne kahtteist.
See ei ole lennureisidel märkimisväärne hilinemine, kuid sellele eelnenud kurnav Tsivilisatsiooniväline Festival oli küll kogemus, mis oleks meie poolest võinud olemata olla. Kõike ei pea siin elus kogema, öelgu need ajaloos kuulsad isikud ja tänapäevased influentserid mida tahes. Olgu nende kogemuslikul õhtusöögilaual või kitselootekestad durianimarmelaadiga; mulle ei ole seda vaja, teadmaks, et eee... tsiteerides Maakat “EI!”.

“Ma olen higine nagu siga ja haisen!” vingatas Maakas lennukis. “No sellega sa siin küll praegu kuigi originaalne ei ole,” lohutasin teda enese kaenlaaluste kohalt õhku ninna tõmmates. Teisi inimesi, teades kui rabedad on hetkel nende närvid, ei julgenud nuusutama minna.
Tagasilennul oli ka Maakal probleem oma mitte eriti karvaste jalgade mahutamisega. Kuigi lennuk oli sama, mis minnes - Airbus320. Tema solidaarne ebamugavustunne ei teinud paraku minu oma kuidagi paremaks.

Tallinna lennujaam on imeline. Kuigi väikene, on temas midagi suurt. Päriselt. Kes ei nõustu, käib Tivatis ära...
Maakas tellis Uberi, sõitsime Balti jaama. Läksime rongi peale. Maakas ühe ja mina teise.

***

... järgmise korrani. Kui kõik hästi läheb, siis veel sama aastanumbri sees.

Muidugi kui Maakas andestab talle kolmel päeval söödetud küüslaugu, millest ühest ta ilmselt teadlikki ei ole. Ega sunni mind tegema elukindlustuspoliisi enese nimele, et mulle veel apelsinimahla tellida, sest mu allergiast on ta kindlasti teadlik. Õnneks oli baaris apelsinidest kohapeal pressitud mahl täielik turisti ripp-off ja enam kui pool sellest moodustas Budva kraanivesi.
Otsustasime, et suhtleme ka edaspidi.