23.06. seisuga:
laupäev, 22. juuni 2024
reede, 21. juuni 2024
...maivõi....
Vedelen ja passin lakke.
Tramadool, sest selg jubedalt valutas.
Lahja unerohi, sest hoolimata oopiumist uni ei tulnud ja lahja sellepärast, et ikkagi opioid juba sees.
Kaks palderjani, sest ma olen metsikult väsinud, aga und ikka ei tule.
Mul on probleem. Mu sisemised deemonid on nagu marutõbised ahvid puuris lõugamas ja trelle lõgistamas.
Hommik tuleb väga närune. (Ropp serbohorvaadikeelne sõim ja jõuetu rusikatega vehklemine)
00.13
***
Kell on kolm. Õues on valge, linnukesed kilkavad juba. Unemati tegi igatahes tööluusi. Looder sihuke. Ei mingit preemiat, ma ütlen...
03.09
kolmapäev, 19. juuni 2024
Vihm
esmaspäev, 17. juuni 2024
Metsapoole, 2 (ajas pikenev)
"Täna saad sa naiseks," teatas karu.
"Meie kombel," lisas Iiah ja asus asjalikult neitsilikke jalgu ketitama.
"Kus siga, kus siga on?" tõtlesid mõtted Alice´i peas. "Tema ju pidi...."
"Notsu, Notsuuuuu!" huilgas õnnetu laps.
Aga siga Notsu magas rahutut joodiku-und, sest kaval Puhh oli juba hommikul sõbra poolt läbi astudes külakostiks käärinud mett toonud. Vähe puudus, et siga oleks ka väärkohtlemise ohvriks langenud, aga kihevil Puhhi kümnest mõttest üheksa olid juba Alice´i valgete käsivarte ning higiste reite kuumavas embuses ning kuri karu tõttas minema.
Nüüd, pingutades raskeid ahelaid ümber tüdruku peenikeste luupekste, meenutas Puhh, kuidas mõned päevad tagasi Notsuga eesli poole jalutades tegi ta sõbrale nagu muuseas ettepaneku:
"Notsu, ae Notsu, läheks õige siga keppima!"
"Aga kui siga ei taha?" oli Notsu pisut kõhklev.
"Küll sa tahtma hakkad!" sosistas vändavend karu Notsule kõrva ja siis sai siga kõigest aru - pusle plaksatas kokku, sudoku kires nagu kukk ja isegi Postimehe ristsõna lahendus sosistas:
"Põgene, vaba laps!"
Järsku kostus tiksumist. "Kas Notsu mängib jälle terroristi vä" küsis Puhh ehmunult ja vaatas kahetsusega oma kättesaamatus kõrguses olevat kiivrit, mille ta ise enne eufoorias puulatva lennutanud oli.
Kuid tiksujaks oli kõigest vesti ja uuriga Küülik. "See on täiesti vastuvõetamatu! Alice, see pole see, kuidas asjad peaksid olema!" karjus jahmunud Küülik ärritunult. Puhh ja Iiah hakkasid rämedat naeru naerma ning Küülik, olles pisut õhku ahminud, minestas otse Alice´i jalge ette.
Äkki kostus kuskilt lähedalt hüüe: "Mis siin toimub?". Puhh ja Iiah pöörasid pead ning nägid, et nende poole tuli veel üks tüdruk. Siniste silmade, punaste patside ja tedretäppidega tüdruk.
"Oh krt, nüüd läheb jamaks," sosistas Puhh, kellel kõhus järsku õõnsaks tõmbas.
"Kas te kiusate väikest tüdrukut ja väikest looma?" küsis Pipi käsi puusas ja kulm kortsus.
Iiah proovis kogeledes midagi öelda, kuid enne kui ta oma segase lause lõpetada suutis, tõstis Pipi Iiahi meetünni ja lõi vaadi jalaga veerema. Puhh sibas tünnile järele. Sest kuhugi pidi ta ju jooksma, pealegi olid tünnis nii tema sõber kui meeõlle tooraine.
Pipi sidus lahti Alice´i ja tõstis jalule ikka veel minestuses oleva Küüliku. "Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta Küüliku vesti puhtaks kloppides. "Jah, nüüd on korras, täitsa korras, aitäh, hea laps!" pomises toibuv Küülik.
Nad otsustasid, et on peale läbielamisi ära teeninud ühe teepeo. Ja küpsised.
Metsapoole
... Saja Aakri Metsa poole.
Sõna ATH hakkab minus esile kutsuma sarnast reaktsiooni sõnadega "listeeria" või "koroona". Tõsi küll, viimaste osas olen ma oluliselt tuimenenud. Nagu me kõik.
Aga.
Räägime parem millestki muust.
RäägiME, st me. Mitte mina üksi.
Muinasjutte.
Ma kirjutan alguse. Oleks jube tore kui keegi seda jätkaks. Vahet pole, kas jubedana või toredana. Järgmise lõigu võib kirjutada nii oma blogisse, siia kommentaaridesse, LHV foorumisse kui päevalehte.
Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates.
Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata.
"Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat".
Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu.
"Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult.
![]() |
Saja Aakri Metsas, täna |
Itaalia eurovisioon. Põhiliselt. Aga pole viga
pühapäev, 16. juuni 2024
16. juuni 2024 (Monte epiloog)
Kas mikroriik Montenegro tasub külastamist?
Aga milline riik, jättes kõrvale sõja- ja katastroofipiirkonnad, ei tasu?
Asukoht:
Balkani poolsaar
Naabrid:
Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Kosovo,
Albaania,
Pealinn:
Podgorica
Pindala:
13 812 km2 (Eesti
on ju lausa hiiglaslik...)
Rahvaarv:
üle 600 000 (jällegi
on meid Eestis märkimisväärselt
rohkem)
Rahaühik:
euro (EUR)
Riigikeel:
montenegro keel (midagi
slaavilikku... ja ei ole ka)
Ajavöönd:
GMT+1
Monte
on nagu Tallinna lennujaam – väike, aga siiski suur ja tasemel.
Ida ja lääne kohtumispaik nii ajaloo, looduse, kultuuri,
toidu kui elamuste osas.
Mägine ja maagiline maailm ühes
hämmastavate arhitektuuriliste päranditega.
Soovid
külastada tuhat aastat vana linna uskumatult sinise mere ääres?
Kotor.
Kuna kõike ei saagi, “nüüd ja kohe,” siis minu väljasõelutud variante nädalaseks reisiks olete ehk varasemalt lugenud. Me ei kahetse neist ühtegi, pigem vastupidi, hammas läks verele...
Kindlasti
jäi mul midagi “must see, must do” listist märkamata – anna
teada ja me kaalume vigade parandamist.
Me
nt sõime väljas e kohalikku toitu ilmselt liiga vähe. Aga me oleme
korduvalt täheldanud, et reisil eee... kaob nö liigne e
stressisöömine ja meil oli kõht enamasti lihtsalt liiga täis.
Noorematele
ja aktiivsematele on muidugi hulk enam seiklusi mägedes ja jõgedes;
matkad, rafting (jällegi ei oska ma eesti keelt), meie poolt
külastamata jäänud rahvuspargid ja matkarajad.
Montenegro
kui
turismi sihtriik on
plahvatamas,
mis tähendab, et riik on kiires muutumises ja tihedas
konkurentsis populaarse naabri, Horvaatiaga.
Albaania on ilmselt järgmine “ilutulestik”. Balkan
läks
massidesse.
Montes
on
palju
poolikuid ehitisi, millest saavad hotellid ja apartmentmajad (ma ei
oska taas
viimasele
eesti keeles head vastet leida). Ja keskmine hinnatase võrreldes
kõrvalriikidega, va Horvaatia, viimastel aastatel tõusnud.
Turismipiirkonnas võib arvestada Eestile võrdlemisi
sarnaste
väljaminekutega kauplustes ja toitlustusasutustes.
On
VEEL
hulk
väikeärisid nii transpordis kui toidukaubanduses. Turge. Nt
McDonaldsit, KFC-d, Uberit,
Bolti, ühtegi
suurt tankla-,
hotelli-
või kaubandusketti e
rahvusvahelist megakontserni
seal
naljalt ei näe. Aga
kus on raha, sinna nad tulevad, nii et ... varsti asjaolud muutuvad.
Autentsust, mille pärast “kõik avastasid Montenegro” jääb
lähiaastatel kindlasti vähemaks.
Montenegro
“probleem” on see, et 70% riigi territooriumist on mäed, mis
tähendab, et infrastruktuur ehk
“labased autoteed” ei jõua muule nõudlusele järele. Nende
rajamine on aeganõudev, kulukas ja üldse n*ss
kuubis.
Kui on soov lihtsalt hotellis, rannas ja lähiümbruses
lõõgastuda, ei ole muidugi probleemi. Aga muidu on. Sest turismi
tipphooajal tuleb seiklusjanulistel inimestel juba
praegugi arvestada, et arvestatav osa puhkusest möödub ummikutes.
Ka ühistranspordiga; mägiteedel puudub sageli igasugune
möödasõiduvõimalus.
Samuti tuleb teada, et riigis on “dünaamilised hinnad”. Nagu Boltil või Uberil- tippajal korrigeeritakse hinnad ülespoole mitmetes sektorites. Elementaarne äriloogika.
Keel
Turismipiirkondades
saab inglise keelega enamasti hakkama. Kohati ka vene keelega.
Heal
tasemel inglise keelt siiski keskmiselt oodata ei maksa, va
konkreetselt turistidele suunatud teenused.
Raha
Montenegro
kasutab eurot, ses mõttes on lihtne. Kaardimakse on samuti
normaalsus.
Kuid sularaha peab olema. Nii väikesi kupüüre
kui münte. Takso jaoks. Avalike WC-de jaoks (must have!) Kohapealt
ostetavate ekskursioonide või teenuste jaoks – isegi kui
eksisteerib kaardimakse võimalus, öeldakse otse, et nad eelistaksid
sularaha.
Reisi
maksumusest rääkides
Me
broneerisime varakult, märtsis,
arvestades kahepeale
neljakohalise summaga. Kuid Monte populaarsuse tõttu tekkis meil
Novatoursiga vahetult enne reisi tihe kirjavahetus. Ülebroneerimised
majutustes.
Nii et mõni päev enne lendu, olles jõudnud neljanda!
majutuskokkuleppeni, saime ripakil “viimase hetke pakkumise” e
vaid 618.- ning 514.- ehk päris kena taskuraha tagasi. See laekus
teisel päeval peale lõppkinnitust, enne
reisi. Plusspunktid
Novatoursile.
Tähelepanekud enda tuleviku minale ... ehk on veel kellelegi kasuks
*
Pisut
enam tähelepanu andmerändluse osas
Mobiilse
andmeside väljalülitamine EU
välises riigis teatavasti
ei aita kui telefon jääb 4G võrku.
Õnneks saatis Tele2
mulle T
sõnumi, et 40 EUR mu krediidist on kasutatud, nii et ma lükkasin
terve Tele2 SIM-i välja. Kuigi 3G-le üleminekust piisanuks.
* Netivaba elu on endiselt võimalik ja isegi rohkem elu moodi. Teinekordki!
*
Veel
vähem asju võib kaasa pakkida
Me oleme nagunii käsipagasi
usku, kuid mu kokku 6.5kg pagasit oleks võinud veelgi kergem olla
ning esimesena praakisin välja jalatsid. Mul olid küll vaid
spordijalatsid (tossud)
ja sandaalid, kuid otsustasin soetada suletud ninaga sandaalid, et
edaspidi soojas
sihtriigis vaid
ühe paariga hakkama saada.
Ja 3 paari sokke?! No milleks. Neid
müüakse iga riigi marketis nagu ka trussikuid ja t-särke ja üldse
enamust eluks vajalikke asju. Kui peaks vaja olema. Aga ei ole. Enda
olemasolevaid võib ju iga päev pesta. Isegi kui apartmendis puudub
pesumasin, sest meie kooslusest puudusid ka torumees Sidorov ja 5
igapäevaselt räpast jõnglast.
Natuke
heledamates toonides riideid on siiski tarvis, mul on 90% riietest
mustad.
*
Seltskond
Mine
reisile vaid inimesega,
kes
kasutab sind igapäevaselt prügikastina. Ja sina teda. Kuhu
saab visatud kogu igapäevane draama. Trauma.
Siis
ei ole ka reisi käigus või lõpus ametivõime ja
eripuhastusbrigaade vaja.
reede, 14. juuni 2024
Õun
Linn oli võõras, öö oli võõra linna mähkinud oma mantlihõlma ja jalad olid väsinud.
neljapäev, 13. juuni 2024
Pühapäev 26. mai 2024 (Monte 9)
By W
Äratus
oli
kuue
paiku.
7:40
pidi Novatoursi transfeer meid peale korjama peateeäärsest Eco
tanklast.
Kohvi ei tahtnud, süüa ka mitte. Aga ma sundisin
end. Jooma seda roppu kohvi, millesse uputasin hulga tiramisu
jäätist, mis
selle liigutusega peaaegu otsa sai.
Täitsa
söödav kokteil sai.
Maakas
keeldus. Tema
lemmiksõna ongi “ei,” mida
ta kasutab ka “okEI” ja “võib-olla” asemel.
![]() |
Budva vanalinna kaktused |
Tivati
lennujaama jõudsime õigeaegselt, nii pool üheksa. Lennu
väljumise ajaks oli 10:30.
Novatoursi
giid soovitas passikontrolliga mitte kiirustada, sest teisel pool ei
olevat teha muud kui istuda. Oh,
oleks ta vaid teadnud...
Tivati
lennujaam ei ole oluliselt suurem kui mõni Olerexi tankla. Vahe vaid
selles, et ma ei ole üheski Olerexis näinud laest värvi koorumas
ja kaela pudenemas. Ega
sellist loomaaeda möirgamas. Isegi mitte Ahtri tn Olerexis suvisel
Lauluväljaku
kontserti järgsel reede
öösel.
Nii
väikese lennujaama kohta väljub sealt lühikese ajavahemikuga
uskumatult palju lende, nii et kui juba ühega midagi tuksi
läheb, kukuvad
ülejäänud kui doominoklotsid.
Vallandub
kaos.
Neil oli seal lausa 2 lendu
korraga
õigel ajal maast
lahti saamata jäänud. Riia ja Vilnius.
Hilinema
hakkasid kõik
teised ennelõunased
lennud.
![]() |
Tänav Budva vanalinnas |
Check-in-i laudade kohal ei näidanud ükski tabloo Tallinnat. Õnneks levis emakeelne sõnum, et tuleb minna Riia lauda – sealt antakse pardakaart ja pilet. Antigi.
Kõikide
reisijate dokumente kontrollis
1 (ÜKS)
ametnik.
Kes pidi tegelema Tallinna, Frankfurti, Manchesteri, paari Türgi ja
ilmselt veel mõne lennukitäie rahvaga. Kaugelt
enam kui tuhande inimesega. Ma
ei ole üle saanud siirast imestusest, et sealt ei sündinud
viraalset videot “how I quitted my job on the spot”.
Läksime
Maakaga tsiviliseeritud
inimestena passikontrollisaba lõppu. Kui
hoone ei oleks olnud nii väike, oleks meil selle leidmiseks vaja
olnud GPS-i ning kaasapakitud brunchi.
Palav
ja kitsas oli. Õhku ei olnud.
Higi
voolas. Inimmass
käitus kui pereheitel mesilassülem ja
sumises ärritunult,
nii et lennujaama teateid ei olnud võimalik kuulda.
Liikusime
tunniga edasi vaevu seitse meetrit. Tunglemine
oli
kui
perversne
inimversioon
tetrisest
või Rubiku
kuubikust: sajad
ja sajad inimesed
püüdsid end
õigele kohale paigutada ehk passikontrollilauani
jõuda
ega
pidanud järjekorda millekski.
Üks
Novatoursi vormiriietuses naisterahvas, kes ei olnud seotud meie
tripiga, käis vahepeal ja karjus üle möllu, et Tallinna lennuk
ootab kõik ära, maha ei jäeta kedagi. Väga kena temast. Ja muljet
avaldav kopsumaht.
Et
varem väljuma pidanud lendude inimesed üldse võimaluse saaksid, kutsuti
politsei.
2
tursket politseiametnikku,
kes end
proovile panid, et hilisemate
lendude agressiivtrügijad tagasi suruda.
“Manchester,
step back, step back NOW!”.
Ega see asja oluliselt muutnud, eriti
“Turkish Airline, back off, NOW!,”
nii
et ma ei oleks imestanud hoiatuslaskude üle.
Kell
oli üksteist.
Hakkasin muretsema, et kui järjekord liikuma ei saa,
esitab lennujaam meile üüriarve.
Lõpuks
hakati passikontrolli poolt järjest valjemini karjuma “Tällin,
Tällin,
Tällin!”,
nii et me, ja kaasmaalased, surusime
massist läbi toore jõuga, eesseisjaid tõugates ning nende varbaid
tallates. Hoolimata
nende vanusest või olukorrast.
Kordagi
vabandamata.
Asjaolud
olid sellised. Loomastumine
nakkas.
Turvakontroll armus Maakasse taas esimesest silmapilgust ning kasutas oma ametiseisundit räsitud Maaka näppimiseks. Viimane oli peale mitmetunnist inimmassis nühkimist ja tasuta massaažiseanssi täiesti tuim ega ilmutanud ühtegi emotsiooni.
Lennukisse
jõudsime eelviimastena. Viimane oli järjekorras meiega sõbrunenud
tibukollase pluusiga tädi.
Lend väljus pisut enne
kahtteist.
See
ei ole lennureisidel
märkimisväärne hilinemine, kuid sellele eelnenud kurnav
Tsivilisatsiooniväline
Festival
oli küll kogemus, mis oleks meie poolest võinud olemata olla. Kõike
ei pea siin elus kogema, öelgu need ajaloos
kuulsad isikud ja tänapäevased
influentserid mida tahes. Olgu nende kogemuslikul õhtusöögilaual või kitselootekestad durianimarmelaadiga;
mulle
ei ole seda vaja, teadmaks, et eee... tsiteerides Maakat “EI!”.
“Ma
olen higine nagu siga ja haisen!” vingatas Maakas lennukis. “No
sellega sa siin küll praegu kuigi originaalne ei ole,” lohutasin
teda enese
kaenlaaluste kohalt õhku ninna tõmmates.
Teisi inimesi, teades kui rabedad
on
hetkel
nende
närvid, ei julgenud nuusutama minna.
Tagasilennul
oli ka Maakal probleem oma mitte eriti karvaste jalgade mahutamisega.
Kuigi lennuk oli sama, mis minnes - Airbus320. Tema solidaarne
ebamugavustunne ei teinud paraku minu oma kuidagi paremaks.
Tallinna
lennujaam on imeline. Kuigi
väikene, on temas midagi suurt. Päriselt.
Kes ei nõustu, käib Tivatis ära...
Maakas tellis Uberi,
sõitsime Balti jaama. Läksime rongi peale. Maakas ühe ja mina
teise.
***
...
järgmise
korrani. Kui kõik hästi läheb, siis veel sama aastanumbri sees.
Muidugi
kui Maakas andestab talle kolmel päeval söödetud küüslaugu,
millest ühest
ta ilmselt teadlikki ei ole. Ega sunni mind tegema
elukindlustuspoliisi enese nimele, et mulle veel apelsinimahla
tellida, sest mu allergiast on ta kindlasti teadlik. Õnneks oli
baaris
apelsinidest kohapeal pressitud mahl täielik turisti ripp-off ja
enam kui pool sellest moodustas Budva kraanivesi.
Otsustasime,
et suhtleme
ka edaspidi.