Viimastel kuudel määrab mu elu füüsiline valu. Ausalt öelda on valu juba aastaid minuga kaasa jõlkunud, aga nüüd on päevi, mil ta juba sajaprotsendiliselt mu valikuid määrab. Ei, ma ei peatu postkasti juures, et teha need neli sammu ja võtta sealt enne koduteele pööramist ajalehed, sest valus on. Ma ei lähe õhtul kööki laua peale jäänud raamatu järele, sest valus on.
Ma ei... ma ei tee paljusid asju.
On häid päevi.
On väga hullusid. Teinekord mahub samasse päeva häid tunde ja eriti hulle.
Alati võib teha endale normaalse päeva. Piisav ports ennetavaid valuvaigisteid teeb iga päeva ilusaks. Ma käin tööl, ma teen tihti endale ilusaid päevi.
Valuvaigistid teevad makku auke, närivad maksa küljest tükke või teevad ajuga asju.
Ebamugavaid asju.
See viimane on tegelikult teinekord päris koomiline, ei saa salata.
Intemeedium aju teemal.
Ma pean viima prügi prügikasti, pesu kuivama, tuha kompostikasti, kastma kompostikasti juures olevat taimekasti, andma kanadele juua ja jõusööta ja panema kasvuhoonesse öökülma kaitseks kaks küünalt.
Stsenaarium:
Võtan maja eest käru, millesse on pandud prügikott, tuhaämber, kanade jõusööt ja tühi kanade joogiämber (vee võtan kaevu juures kraanist), taskus peavad olema küünlad ja tikutoos, kaenlas kauss märja pesuga.
Logistika:
Kaevu juures kraan lahti, vesi läheb voolikut pidi taimekasti vihmutini, tõstan kärust kaevu juurde maha kanade panged, prügi panen kasti, käru lükkan kuuri, pesu kuivama, tuhk komposti, tagasiteel võtan kanadele vee ja söögi, viin neile ette, astun kasvuhoonesse, panen küünlad põlema, panen kaevu kraani kinni (aitab neile taimedele küll) ja lähen vilistades tuppa.
Üks kord edasi-tagasi käia.
Eip.
Liiga lihtne.
Pea on sassis.
Astun majast välja, pesukauss kaenlas ja minek.
Krt, käru.
Tagasi.
Käru sangast kinni.
Prügi?
Jajah.
Pesukauss maha, tuppa prügi ja tuha järele.
Tipa-tapa prügikastini, seal kotti kasti pannes tuevad kanad meelde.
Tuppa tagasi.
Õnneks tuleb kaevu juures meelde kraan lahti keerata.
Vedamine seegi, et juba trepil, kanaämbrid näpu otsas, meenuvad tikud ja küünlad, mis peaks taskus olema.
Käru juures panen ämbrid kärusse ja viin kuuri,
Need kanade omad muidugi, tuhapange tõstan kaevu juurde maha....
Intermeediumi lõpp.
Ja nii iga kuradi kord. Ma olen alati olnud "kui viid siis too, kui tood, siis vii"-tüüp, aga see laguneb, sest valu ei lase ajul tööd teha.
Naljakas on ja hirm ka tegelikult.
Arst arvab endiselt, et ma peaks rohkem jalutama. hea küll, see kord pakkus ta, et ujuda võib ka. Ma amastan ujumist, aga kui ma mõtlen, et ujulasse minek tähendab vähemalt viitekümmet sammu parklast basseini, ilmselt veel enamat... Ja ma olen ujumas käinud ja ka ujumine on valus. Tundel, mis pärast ujumist on, ei ole inimkeelset nime vist olemaski.
Mul on tervisekindlustus, millega saan paari tuhande euro eest endale tasulisi tohtreid lubada.
Peab uurima seda asja...
Ja lihtsalt infoks: olen jah paks, aga ma ei kaalu sadat kilo. Alla võtma peaksin kõvasti, sihukese peeeeeeenikese tüdruku jagu võiks mind vähem olla.
Mis muud.
Eks peab jalutama.