ERM, katusel maja, molutamine, komistamine Prima Vista ettekannetele Kirjandusmaja hoovis, molutamine, teatrietendus, kojusõit läbi suvise öö.
ERM, esmakordselt. Jep. Piinlik muidugi, et varem käinud pole.
Kuidas kirjutada muuseumist? Teate, see on sihuke maja, milles hoitakse vanu asju. Mõned asjad on vanemad, mõned mitte nii vanad. Asjade juures on infotahvlid, mis ütlevad vaatajale ette mida selle asjaga tehti ja muudki asjassepuutuvat.
Me ei jõudnud talutoolide näitusele, sest avastasime oma vea juba taaskord väljapääsuni jõudnuna ja ma mängisin pidurit, sest jalg keeldus koostööst. Ikkagi mitu tundi vantsimist.
Väike märkus inimestele, kes näitusi disainivad: kribukirjas info, mille strateegiline asetus on teinekord ergonoomiliselt nõmedas kohas ja, olenevalt eksponaatidest, teinekord metsikult hämarasse peidetud väsitab kohutavalt. No käige oma väljapanekud läbi kujutades end krigisevate liigestega vaegnägijaks, ehk siis mõistate.
Katusel maja. Ma läksin sinna täis eelarvamusi (lapsik meelelahutus, eks ma siis vaatan üle ukse, kui noored nii väga tahavad).
Nii palju, valjusti ja vabastavalt pole ma ammu naernud. Meeled läksid kohe sassi ja meist sai kari purjus madruseid sügistormis laeval. Naer ei olnud see, mida me naerame anekdooti kuuldes - teisel korral on puänt juba teada, enam pole nii naljakas, me naersime nagu lapsed, keda talla alt kõditatakse, aga ilma kõditamise piinata.
Prima Vista lugemisüritusele sattusime nii juhuslikult kui üldse võimalik. Purskkaevude ääres molutades kostis aplaus ja publiku heakskiitev mõmin kõrvu, hiilisime ligi ja meid viibati hoovist üles.
Kena tütarlaps loovutas mulle võrkkiige ja nüüd ma võin ametlikult öelda, et olen kultuuriinimeste üritusel pikutamas käinud. Pikutamisvõimalus ajaski mind sealt päris kiiresti ära, ma oleks seal päris kindlalt magama jäänud. Päev oli selleks ajaks kestnud juba pikalt ja mu päevane iluuni, teate küll.... Oleks-poleks-tuleks - vähem väsinuna ei oleks ma sealt pagenud.
Muide, molutamine on ka äärmiselt mõnus tegevus. Kui silmad lahti seisavad, siis on uskumatult lahe inimesi vaadata. Kui ei seisa, siis inimesed vaatavad tõenäoliselt mind.
Selleks ajaks kui etenduse aeg lähenes olin tegelikult nii väsinud, et see paistis välja. Ühel kaaslastest juhtus rõivastega parandamatu õnnetus ja me pidime talle uue kleidi ostma ning kaubamajas nimetas minust ehk viisteist aastat noorem müüja mind pisut üle kolmekümnese noore naise vanaemaks. Võeh. Tulevik on tume. Aga võibolla ta alahindas mu kolleegi vanust? Ma igatahes eelistan seda varianti.
Ja viimaseks etendus. "Pisuhänd 2".
Armas aeg, kuidas esimene vaatus venis. See oli nagu Eesti film. Pikad pausid, lauseehitus, kus "anna mulle õun" asemel öeldakse "minu armas emapoolne nõbu, kas sa oleksid nii lahke ja ulataksid mulle vilja roosõieliste hulka kuuluva puu otsast?", sündmusteliini hõredus.
Nojah, aga ikkagi omamaine etendus.
Teine vaatus oli tihedam ja kaasahaaravam, see silus alguse koperdused.
Võis vaadata, kui just meeletu gurmaan pole, ma ei kahetse.
Gurmaanlusest: Hansatall, Sheakespeare ja Vaga Mama. Päev oli jube pikk, noh. Aga täna (veel) süüa ei taha, palju sai.
Sekundeerin enda murega - Lidli pikas kassasabas vaatas minu ees ääreni täis kaubakäruga siuke neljakümnendates proua ikka vilks ja vilks üle õla - kahtlustasin a)haisen vanadusest või b)olen eespoolnimetatu summutamiseks liialt peent parfüümi peale piserdanud. Kui proua oli mind piisavalt vaadanud, tegi ta kanges eesti keeles ettepaneku tema ette tulla, sest mul vähe kraami. Vasaku käe otsas tilpnes mul odav Poola viin (kasutan kangetes segudes) ning paremas pakk gaseeritud allikavett (jumalikult magus Leedu allikavesi, kasutan maakodus töökohustustest toibumiseks). Ma, härrasmehena, muidugi keeldusin etepanekust. Takkajärgi mõtlesin, et küllap 40+ prouale tundusin ma tõesti seitsme pudeli kandmisest sedavõrd kurnatud olevat, et väärisin järjekorras ede pakkumist...
VastaKustutaMhm. Kujuta nüüd veel ette, kuidas sulle ühistranspordis kena parajas küpsusastmes noorik istet pakub.
KustutaEi ole vanuri elu kerge, ei ole!
Mina ei jõllita pikalt, olen kiire naine. Kui mu selja taga on mees (või mõni teine ostleja) ainult paari asjakesega, siis oma täislaadit käru juures teatan yhemõtteliselt: Teil on vähe asju, minge ennem. Inimesed on selle haruldase syndmuse yle rõõmsad.
Kustutakui mul on suur hunnik kraami ja kassas on saba, siis ma teen ka nii (kui tähele panen), sest kuidagi piinlik on lasta 2 asjaga inimest minu apluse taga oodata. maailma harmoonia huvides! mul on sellest vähe kaotada, tal palju võita, summa on seega tublisti plussis.
KustutaAi, notsu, ma haakisin kohe lausega "kui tähele panen". Sama siin. Ja kui väga ka see "minge ette!" ka loomulik poleks - no ei märka alati.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaERM puhul on ka küsimus, kas see on uurimisasutus, muuseum, seikluspark või konverentsikeskus. Natuke kõike ilmselt.
KustutaMa siiski ei magaks avalikul üritusel keset võhivõõraid inimesi. Mine tea, maalivad mulle veel une pealt vurrud ette või midagi. Mulle ei sobi vurrud.
KustutaMa VÄGA loodan, et ERMis tegeletakse tõsise uurimistööga ja ehk on selle jaoks mõeldud ruumid taolise töö jaoks mugavad ja piisava varustusega. Selle nimel olen valmis järeleandmisteks väljapanekute kasutuskõlblikkuse osas.
Meie barbarliku kamba teed ristusid muuseumis korduvalt ühe grupiga, keda läbi väljapanekute talutas giid. Me varastasime natuke teiste poolt makstud aega ja kuulasime ka ise giidi seletusi. See oli tore, aga lõpuks hakkas piinlik niimoodi ahjualust mängida ja me voolasime mujale.
ERM-is kindlasti tegeletakse teadusega, selles ma üldse ei kahtle. Aga kui sa võtad ette maja plaani või asutuse eelarve, siis tekivad küsimused. Kas rohkem on ruutmeetreid teadusel või fuajeel? Kas rohkem raha läheb personali palkadeks või selle lahmaka kütmiseks ja valgustamiseks?
KustutaPüüan meenutada, millal lugesin meie mäluasutuste kohta midagi majandus-analüütilist, ei tule meelde.
Kütmise kohta sai ERM-i blogist vastuse, et see on maaküttel ja passiivmeetodil ja sellega pole probleeme :)
KustutaMaakütte kohta kirjutati tolle hoone ehitamise ajal palju, aga lõpuks ühendati maja ju ikkagi Tartu soojatrassiga? Samuti oli mingi teema ventilatsiooni innovaatiliste lahenduste kohta, kuigi paraku jäi seda kohati jäi seda kohati külastaja jaoks justkui napiks, aga too viimane on mu subjektiivne arvamus.
KustutaMaja keldris on hoidlad, seega maapealses osas olevad tööruumid on vist tõesti ainult tööruumid, mitte laod?
Alati oleks saanud paremini. Hiiglaslik fuajee oleks justkui mõeldud inimeses sama tunnet tekitama nagu kirikud omal ajal suitsutarest tulnuile: sa oled pisike ja tühine. Kas see nüüd just vajalik on...
Ilmaasjata kustutasid, su mure oli siiras.
KustutaOo, Sa käisid ka selles paralleeluniversumis, ja kogesid sama, mida kõik mu tuttavad kirjeldanud on! Mulle soovitati sinna minnes ratastool kaasa võtta.
VastaKustutaMuuseumis on paar ratastooli ja rulaatorit kohapeal olemas, kontrollisin. Ma ise olen (veel) äärmiselt põikpäine ja pusin ise, seda enam, et jalg, tõbras, on ühel hetkel nagu Silveri läbikoitanud puusäär ja veerand tunni pärast täiesti korras, et poole tunni pärast jälle põrguvalu teha. Arsti sõnad on endiselt "teie olete lihtsalt liiga paks, jalutage rohkem, võtke kaalust alla, siis ei valuta enam"
KustutaMingu ta ....jalutama. Ma olen nutnud viiekümnemeetrisel "jalutuskäigul" autoni ja samas kapanud kilomeetreid nagu noor varss. Miks? Paks, sellepärast, jah...
(Suvaline paksu inimese röögatus isiklike hädade teemal)
Kaur, sul on ilmselt õigus, et ERM on nagu nõelaga hõbeprees paljal ihu küljes - ilus vaadata, võrdlemisi vähese otstarbega ja valus pidada. Kõik mäluasutused on sellised, mõni kallim, mõni odavam. Loota, et need majandaksid end ise nagu tivolid?
Ajalugu on kallis. Mitmes mõttes. Nagu raamatukogud, ja muu kultuurimudru üldse. Alternatiivid?
(Mis ei tähenda, et laristagem edasi, talupojamõistus tuleb ikka kohati peale lasta, aga, palun, mitte liiga suure hooga)
Oo ei, muuseumide ja üldse kultuuri isemajandust ma silmas ei pidanud. Pigem, et kui oleks jätnud konkreetse rajatise tagumise megaparkla ja vastavad juurdepääsuteed ehitamata, siis kui mitu teadlast kui mitu aastat oleks selle eest pidada saanud. Või et kui oleks teind kohviku muuseumi sissepääsu juurde, mitte sinna pepuotsa, siis ehk jõuaks sinna mõni klient ka.
KustutaTagumise otsa parklani ma ei jõudnudki, seal on mingi selline koht? Kas sealpool otsas teist sissepääsu polegi?
KustutaKohvikut nägin kaugelt läbi sadade klaasseinte (vist), jep, oli liiga kaugel, ei olnud eksponaat, jäi külastamata.
Kaks eredat näidet talupojamõistuse puudumisest
Aga nende möödalaskude peale ma muuseumis käies ei mõelnud, ma olin sel hetkel lihtsalt külastaja, kes uuris harkatra ja oli üllatunud selle riistapuu suurusest.
üks kohvik on ju küll suhtkoht sissepääsu juures (seal klaassillal, mis maja eri pooli ühendab). Mul on pigem probleem, et need söögikohad on seal täiesti kaootiliselt lahti ja seepärast ei saa külla tulnud sugulastega plaaniks võtta, et lähme ERMi sööma, sest iial ei tea, mil kofik jälle kinni osutub olema.
KustutaKlatšin natuke oma sõpru ka: üks noormees oli muuseumis käimise ajal t-särgis ja lühikestes pükstes ja ta keeldus kategooriliselt klaassillal olevat kohvikut külastamast, sest "seal on linad laudadel ja ma olen püksata!". Samas oli tal endal kõht nii tühi, et seda oli kuulda.
KustutaSnoobid :D
Vähemalt minule on öeldud, et ees on restoran, mille ainus eesmärk on konverentside toitlustamine. Kliendi jaoks on too tagumine kohvik. Kui ma küsisin, kas sinna ilma piletita ka saab, kästi mind ümber kogu maja kõndida suure ringiga.
KustutaKäisin nädal tagasi Lennusadama muuseumi kohvikus, ja olen korduvalt käinud Ahhaa kohvikus, ilma ise muuseumis käimata. Need on avatud kohad ja kutsuvad kõik sisse.
Laupäeval said seal küll kõik süüa (kellel püksid jalas olid).
KustutaNo söögikohad peaksid küll asutuse lahtioleku ajal olema kõigi päralt ja igast punktist ligipääsetavad, toitlustus võib osava majandamise korral vähemalt ennast ära tasuda kui mitte enamat
See näitab, et ma ei ole seal ammu käinud ja virisen siin mingi endisaegse korralduse pärast. Siis on selge plaan järgmiseks Tartus käiguks - ERM-i sööma :) ja ehk ka näitustele :)
KustutaUurisin pisut - kohvik Pööriöö muusemi loogiliselt võttes kaugemas otsas on see, mis on avatud vaid sealpool otsas toimuvate ürituste ajal, "eespool" olev restoran (linad laual!) Pööripäev on avatud teisipäevast pühapäevani hommikul kümnest õhtul kuueni.
KustutaSiis nad on ära vahetanud oma lahtiolekud, väga abiks.
KustutaKaamos, teoreetiliselt oli see nii juba siis, kui me üritasime sinna mu täditütre sünnipäeva tähistama minna. Mitte ühtki ametlikku põhjust kinniolekuks ei olnud, aga kinni ta oli.
KustutaKohvik või restoran?
KustutaMu meelest on väga loll, kui väga inimrohketest aladest eemal olev toidukoht lahtiolekuaegadesse väga loominguliselt suhtub. Ainus viis vee peal püsida oleks sel juhul kirjutada menuk "Kuidas toitlustusasutus mürtsuga pankrotti ajada". Kallis köök seisab jõude.
Ma ei tea, kumb on kohvik ja kumb restoran, aga mitte kumbki polnud lahti.
KustutaMuudele hädadele lisaks pean ma ERM-i patuks Tartu valgusreostusse jõudsat panustamist. Esiteks parklas ja maja ümber rämedad valgustid, mis seal õhtusel-öisel ajal liiklejat pimestavad (mulle meeldib öösiti jalutada) ja taevast valgustavad, teiseks õkva taevasse suunatud prožektorid. See kõik ilmestab kenasti seda, kuidas tehnokraatlik rohestumine ei saa kunagi toimima – luuakse tehnoloogia, mis on säästlikum (nt leedid) ja selle järeldus on, et oo, nüüd saame veel rohkem tarbida, raisata ja reostada. Rõve.
VastaKustutaHoones sees on kohati päris koobas, aga õues see-eest tähti ei näe.
KustutaPaistab, et prioriteedid on valele poole upakil.
Need prožed jah pimestavad kohutavalt, kui dendropargi poolt pimeda ajal tulla. Ja segavad paljalt ujumist :)
KustutaJevonsi paradoks on selle tehnokraatliku rohevõimatuse teine nimi.
KustutaÜks talv mängisime Taliesiniga, et ERM on Minas Morgul.
Minas Morguliks olemine eeldab, et ümbruses on piisavalt pimedust, mis tolle ereda ehitise esile upitab. On siis või?
KustutaTalvel ongi pime. Ja ega seal kuigi palju elumaju ümber pole. Tookord, paar aastat tagasi, oli ka seda uut Raadi eeslinna vähem kui praegu.
KustutaProžektorid olid ka siis, aga need on miskipärast suunatud pigem järve ja pargi poole, nähtavasti selleks, et pargijalutajaid pimestada. ja ega needki sellest kontseptsioonist väga välja ei kuku.
Mõnedel andmetel ka tagasilöögiefekt https://et.wikipedia.org/wiki/Tagasil%C3%B6%C3%B6giefekt_(energias%C3%A4%C3%A4st)
KustutaERM-i hoone on ju sügavalt sümboolselt lennurada, millel keegi ei maandu ja ammugi ei tõuse õhku. Kui kohe midagi positiivset esile tõsta, siis küllap on seal hoidlates head hoiutingimused. Kui aga selle põhjendusega on sinna viidud ka teiste muuseumide kollektsioonid ja mõned vist isegi koos esemeid haldavate ja uurivate teadustöötajatega, siis see on jällegi jõle tegu. Eestis on ehk kaks kuni kolm muuseumi, mida juhivad sobivalt asjatundlikud inimesed. See valdkond on krooniliselt ja küüniliselt ja üldiselt määratud olema mugavustsoon sõpradele direktoritoolis vedelemiseks seniks, kui leitakse mõni tähtsam koht jne. Ja töötajatelt ei nõuta ka palju enamat, kui sisutu aja ja nõmeda ülemuse talumist.
VastaKustutaMa olin külastaja.
KustutaEi mõelnud siis ega ka mõtle praegu nagu oleks ma külastanud kurjuse kantsi. Ka järgmine kord sinna sattudes ei tee ma seda.
Kui ma olen muuseumis ja kuulen sõna "disainer", hakkab mu käsi kirvest otsima. Eesti disainerid mõtlevad muuseumidisainist ainult kui enda võimalusest mitmeid kujuteldavaid biennaale aplausitormis läbida, aga ligipääsetavus nii töötajale (vitriinid!) kui külastajale ei tule üldse meelde. Sildid on sellised tüütud, ebaseksikad asjad, mis ainult lõhuvad avangaardset disaiini!
VastaKustutaSaprakatan! Radamsa, ma ütleb!
Mudu muusem ise on mõnus ja see fuajee justkui ootaks trapetseid ja akrobaate.
Paistab, et sõnas "muuseumidisain" lihtsalt ei hääldata "muuseumi"-osa välja. Nii pheen, nii pheen lihtsalt.
Kustutahea halb näide oli Tartu Kunstimuuseumis "Ammendamatu aguli" näitus, mis oli nii põhjalikult ära kujundatud, et piltide vaatamiseks pidi parasjagu vingerdama ja paljusid pilte polnud võimalik distantsilt vaadata (aga mõni pilt ei anna ennast ninapidi juures vahtijale kätte). Eriti jabur oli muuseumitunni ajal, mil kuulajad muudkui ukerdasid, vingerdasid ja ronisid, et kuulda loengupidajat ja ühtlasi näha pilte, millele ta osutab. Üle saali olid nimelt mingid palakad või võrgud või asjad tõmmatud.
KustutaOsa häda oli muidugi kunstimuuseumi ruumikitsikuses (sinna oleks tulnud ninapidi need sisse torgata, kes räägivad, et Tartus pole uut kultuurikeskust vaja), aga kujundus tegi selle kõik veel kitsamaks ja tülikamaks.
ilmselt kartis kujundaja, et kui ta midagi väga silmatorkavat ei tee, siis keegi ei saa aru, et ta midagi kujundanud on. Aga jumal paraku on hea kujundus sageli just selline, mida ei märka, vaid külastaja lihtsalt poolkogemata suubub ja sujub õiges suunas.
KustutaMäh, maalinäituse kujundus??? Maalid tuleb yles riputada nii, et vaatajal on neid mugav vaadata ja näha neid nii, nagu kunstnik on soovinud!!! Maalide paigutuse planeerija ja ylesriputaja peavad kõigepealt just sellega arvestama, mitte hakkama kontseptsioneerima. Veel 72 hyyumärki.
Kustuta