Etendus

 "Meie abielu pühaduse nimel panen ma selle patupesa põlema!"

Tanel  ja Kruuta istusid juba tund aega hiirvaikselt terrassil ja jälgisid etendust.  Naabrinaine oli mehele vahele jäänud, seekord vist oma massööriga. Või oli see juuksur? 

Midagi kindlat polnud, nii massööri kui juuksurit olid nad näinud naabrite tagauksest tihti edasi-tagasi saalimas. Eelmisel korral olid kahtlusalusteks üks tundmatu suurt kasvu neiu, loomaarsti assistent kõrvaltänavas asuvast kliinikust ja ülimas toonuses musklimees tont teab kustkohast. Naabrinaise puhul oli kõik võimalik, sugu, vanus, kasv - miski polnud kivisse raiutud. 

Mees oli valivam, tema külalised olid eranditult lühikesed pikkade juustega blondiinid. Oli neid üks või käis mitu tütarlast kordamööda oli keeruline aru saada, nii kindel oli naabrimehe maitse.

"Pere au nimel vannun, et selles rüvetatud voodis ei maga enam kunagi mitte keegi!"

Vein oli hea, võibolla natuke liiga magus, kuid selle loosungi kõlades sobis üks korralik lonks võtta igatahes. 

Terrassil istujad teadsid juba, mis tuleb järgmiseks. 

Bensiin.

Eelmine kord oli siiski piiritus mängus olnud, tuli neile meelde. Piiritus oli parem, etendust ei häirinud vastik kirbe hais.

Jah, ka seekord kasutati piiritust.

Sinine leek lahvatas üles, naabrid seisid käsikäes põleva voodi ees ja loitsisid peaaegu sünkroonis "põle, patu kodu, puhasta meie tulevik" või muud midagi sellist. Tanel ja Kruuta ei jälginud enam ammu täpset teksti. Kui nad õigesti mäletasid tegid nad kolmanda korra ajal joomismängu, kus klaasist tuli korralik punnsuutäis võtta iga kord kui kõlas sõna "patt", igatahes sai tookord vein enne otsa kui vaatemäng. 

"Kas sa vannud, et midagi sellist enam ei juhtu?"

Ahhaa, küsija oli naine, seega jäi nüüd vahele mees.

"Vannun, kallis, mitte iial enam!"

"Ma andestan sulle, andestan viimast korda"

Viimase korra kohta tuli teadustus iga kord. Kuues? Seitsmes voodi? Arvepidamine oli sassis. 

"Kallis, ma olen sulle tänulik, mitte iial ei maga  Grista enam meie pühas sängis, patt ei tule enam meie kodusse!"

Hm, kas neid pikajuukselisi blonde oli siis tõepoolest mitu, milline neist oli Grista ja kas too on nüüd sealt reast välja lükatud?

Draama veel niipea lõppu ei saa, see oli nüüd küll kindel.

Leek paisus suureks, madratsist tupruv must pilv oli kõrge nagu vulkaan. Viiendal korral oli toss nii kaugele paistnud, et maanteel sõitnud bussi juht kutsus tuletõrje, pidades nähtut mingiks õnnetuseks. Õnnetusega oli tegu muidugi, kui kõike seonduvat arvesse võtta. Naabritel võttis päris palju aega, kuni nad oma ilukõnelises stiilis pritsumeestele asju selgitasid. Noh, et mees oli koju tulles leidnud naise koos võõra tütarlapsega linu kortsutamas ja et see voodi enam neile kahele ei kõlba ja tegu on ohvrilõkkega, mis puhastab nende abielu ja... Tookordne šõu oli eriline, need olid kõik erilised, kui nüüd hästi järele mõelda. Nagu päev, mil naabrid vesivoodit põletasid, näiteks. See kummik ei läinud normaalselt põlema ja kui lõpuks leegid üles saadi puhus tuul tahma otse naabrite ustest, mis voodi välja vedamisest veel selja peale lahti olid, otse sisse ning hiljem oli spetsiaalsel koristajate brigaadil hulk aega tegemist, et nõge lühtritelt ja vaipadest kätte saada. See oligi vist esimene kord?  Hilisemad olid kõik vedrumadratsid, üks oli isegi suhteliselt odav vahtkummist latakas. 

Vahtkummist ja vesivoodist ei jäänud vähemalt vedrusid.  Ikka jäi mõni kuhugi mulla sisse maha ja tuletas end muruniitja karjete saatel meelde.

Tossu tuli juba vähem, mana läks järjest enam sünkrooni, naabrid olid klammerdunud teineteise ümber ja justkui kasvasid teineteisesse kinni.  

Vein sai ka otsa. 

Ilm polnud kuigi soe, oli aeg tuppa minna. 

Järgmine kord on tõenäoliselt umbes septembris, palju üle viie kuu enamasti ei läinud. Peab vaatama, et selleks ajaks kodus head veini on. Terrassile tuleb mõned soojad tekid panna.