Või mis

Lõpuks kartis ta läbikukkumist nii väga, et isegi hommikukohvi kõrvale pasjanssi ladudes lõi ta kaardid segi kohe kui näis, et seekord ei õnnestu. Aina varem ja varem pühkis käsi üle kraabitud vakstule sätitud ridade.  Ühtegi ässa ei olnud esireas - siuh! Kaarte pöörates jooksis aina sama mast - minema!

Viimasena jäi alles ainult kaartide segamine. Kohv auras, sigarett suitsetas end ise toosis lõpuni, käed lappasid aeglaselt libedat pakki.

Päevad olid hommikuteta, ärkamine meenutas sillalt alla hüppamist, lühike valus sööst otse õhtusse.  Kunagi ootas ta suureks saamist, see aeg tuli ja ei tulnud ka, ikka oli midagi puudu. Siis ootas ta armastust, mis alguses näis justkui tulevat ent eksis lõpuks kuhugi ära. Loodetavasti kaugele metsa, mõtles ta teinekord üle kaardipaki serva küünega käristades. Mõte laanes kuuse all mädanevast eksinud armastusest oli kergem taluda kui hirm, et arm, mis pidi tema südamesse jõudma kellegi teise hinges lõõmab. Nüüd ootas ta surma. Vahetevahel ei saanud ta täpselt aru, kas ta ikka ootas surma või lootis, et ka too metsa eksib. Kujutluspilt kuhtunud surmast roiskuva armastuse kõrval konutamas oli omamoodi erutav. 

Külm kohv oli vastik nagu hommik. Sigaret oli kustunud.

Surm sai suitsu kätte, mõtles ta.

See andis lootust, et oodatu sedapuhku metsa ei kao ja kui selle ennustamiseks pasjanssi laduda, näitab tulemus soovitu saabumist.

Kaartide servades oli pidevast segamisest kulumise sametlint. Mingil hommikul peaks nad ikka välja laduma. Sel hommikul kaart jookseks nii sirinal, et....  Lihtsalt ei tohi karta, ebaõnnestuda ei saa miski  

Oleks vist esimene kord või mis.