Täna hommikul oli ta juba lihavõttekaarditibu.
Võibolla tuleb veel mõni piiksutis lisaks, võibolla.
Seda pilti vaadates tuli meelde mu elu suurim hirm – hirm olla vajatud.
„Olla vajatud“ on loomulik oma vältimatuses ja kohutav, sest tähendab tegelikult kellegi abitust.
Väikesed lapsed ja vanainimesed ei loe, nendel on elukaares sees sõltuvuse sõlmed. Mõlemad lasevad meist kunagi lahti, olgu nad õnnistatud.
Aga „olla vajatud“ võib muutuda piitsaks, silmuseks ja puuriks nii vajajale kui vajatavale.
Vajab ja vihkab, samas teab, et ilma ei saa, sest oled ainus, kes viha välja kannatab.
Mis hinnaga?
Teisel pildil on vaba hing. Kotkas. Ka teda vajatakse, pesas on ehk keegi?
Ma tean, see pilt on peitepilt, aga ausalt - pildil ON kotkas. Pole minu viga, et mu vajadusest hoolimata ta ei poseerinud.
Kotkast ei ole väga näha, panen siis esimese ehk "enne"-pildile lisaks "pärast"-pildi.
Hing ei andnud rahu. Avasin kotka pildi uuel vahelehel ja suurendasin tublisti. Resolutsiooni jagus küll. Ja siis ma leidsin horisondi lähistel mingi helikopterit meenutava tegelase. Kas ma sain pihta?
VastaKustutaJust seesama, kuniks ma midagigi pilti tegevat kätte sain oli too hiiglane üle mu pea ammu kaaaugel-kaugel....
KustutaOh, milline kontrast esimese ja teise tibupildi vahel...
VastaKustutaMul on muide oma praegusest koerast pilt hetkest, mil ta oli vaid paar minutit ilmavalgust näinud. Kasvataja saatis. Ma vahel vaatan seda pilti ja mõtlen, et elu on ikka nii imeline.
Ma töötasin kunagi emisetalitajana, sadakond suurt looma ja teinekord pea tuhat pisinotsut. Notsud on samuti sündides abitud plötsakad, aga seda ainult natuke aega, õige ruttu ajavad jalad alla ja tõttavad sööma. Kust nad teavad? Emis ei ole ju mingi painduv haldjas, kes neil limpsiks ja kärsaga suunaks, emis on nagu jupp jämedat mühatavat palki. Põrsad ise siputavad end jalule ja sibavad nisa otsa.
KustutaElu on tõesti imeline.
Nunnusaurus.
VastaKustuta