Tegelikult. TEGELIKULT ei ole ma ilmselt kunagi postitanudki veinijuttude esimest osa, aga mis siis ikka.
Ma peaksin praegu:
a. Korjama kirsse
b. Korjama mustsõstraid
c. Korjama kurke
d. Korjama (korduv, korduv korilasmotiiv) kukeseeni
e. Koristama, a see tegelikult ei loe, sest koristama PEAKS isegi äsja trammi alla jäänud naine.
Selle asemel ostsin poest külmutatud pitsa ja pudeli lahjat veini ja lihtsalt olen.
Muide, mida vähem kirjavigu, seda veinisem.
Vahepeal puhkasin kaks nädalat. Mitte midagi ei jõudnud teha, seega oli puhkus võrratu.
Ja ma olen oma masenduse sügavaimas põhjas. Tõenäoliselt on see väide vale ja põhja on veel jupp maad minna. Igatahes olen teel!
Ema libiseb vaikselt ära, lähedasel on olmelisi ja mentaalseid probleeme, kellelgi ei lähe praegu liiga hästi.
Lastetud, kes te loete: jäägegi lastetuks! Nende mured on alati ka teie mured isegi siis kui nad seda ei taotle. Loodusseadused, noh.
Minu lugejaskonna jaoks on vist hilja? Elame üle, onju?
Kukeseened on metsas ootel.
Täna ma sinna ei sõida, nalja teete või ? Täna ma isegi ei manööverda õue peal.
Olgu teie lapsed õnnelikud!