Pisike parandus: sügis võib mul olla küll meeltes, kindlasti on sügist mu näos näha ja figuur kisub ka pigem sinna sügisese üliküpsuse poole, kuid südames on mul siiski kevad. Mitte südames kinni, selle puuri uks on selja peale lahti ja nii ta käib - edasi, tagasi, tihti edasi, kuid alati tuleb tagasi. Kunagi tuleb päev, kui kevad läheb ja ääb, sel päeval lähen ma talle järele.
Vaidlemist ei kannata tõsiasi, et õues on küll sügis. katustel on sügis, voolab lausa seinu pidi alla. Või õigupoolest ronib üles, aga las olla, pilgu jaoks on see üks suur alla voolav kosk.
Metsa alla on sügis suured kohevad laigud nikerdanud.
No ja need udulinades hommikud on samuti sügist servani täis.
Aga mitte süda. Seal on alles piiskopisauadena keerduvad sõnajalad, paljad väädid majaseintel ja metski on alles noor ja tihe.
Ma jumaldan udu! Ja need seal viimasel pildil on tõeliselt ebamaised olevused... üks lausa jalutab minema...
VastaKustutaMajaomanik vast ei teagi, et kui tahab katusele ka inglise-moodi orgaanikat, siis pintseldagu jogurtiga katus üle. Või ootab päikesepaneele...
VastaKustutaAlumisel on kindla peale suve sügisene hüvastijätukallistus.