Udu on enamasti õrn ja arglik. Ta hiilib kikivarvul toanurkadest välja ja hoiab oma külmade higiste hätega kinni kõigest, mis tuge näib pakkuvat - olgu need siis pussakad mossitavad põõsad või nipsakad päid kuklasse ajavad elektripostid.
Hiilib, hiilib ja siis hakkab mängima. Udu eriline lemmik on valgus. Tavaliselt udu kardab valgust, aga mõnikord käitub ta nagu laps nende mängude ajal, mil keegi suur ja tugev teda väntsutab: "Ära tee, ära tee!... Tee veel, tee veel!". Mässib valguse endasse ja siis teeb näo, et tegelikult ta seda ei tahtnud ja üleüldse - valgus ise alustas!
Täiesti eileõhtused vaated, ei mingit udutamist, ehe naturaalne kodumaine udu.
Udu oleks nagu osake muinasjutust.
VastaKustutaVõi multifilmist.
...Mis tõi meelde kuulsa vene multika "Siil udus"...
VastaKustutaMillest omakorda on treitud anekdoote.