Kestab viiekümnepäevase hamsini aeg. Pesu on korvis kuiv enne kui see nöörile riputatud saab, õhtuks elame herbaariumis, kus kuivade lehtedega puude all kerkivad paberkuivade põõsaste vahel haprad otse juurelt heinaks tahenenud kõrred. Pisematest lindudest saavad tibatillukesed põõsa hagudeks muutunud okstest konksus varvastega kinni hoidvad muumiad.
Siis tuleb öö ja udu laseb oma jõe valla. Kõik hakkab elama, maapind on korraga taas pehme, õhku saab hammustada justkui mahlast magusat õuna ning kõik kasvab kiirustades, ajab oma vääte laiali ja viskab õisi lahti. Kiire, kiire on, need kasinad tunnid tuleb elada nagu oleks see viimane võimalus. Kuivanud linnukribalad sulavad öö õhus elusaks ja annavad endast häälekalt teada, põhkkuivade kõrte otsa ilmuvad eikusagilt pöörised ja nutid. Tormakust on tunda igast muutusest.
Ongi kiire. Öö saab niikuinii läbi.
Kohe plahvatab päike ja äratab tuule.
Ha! Mul polnud aimugi, misasi on hamsin. Googeldasin.
VastaKustutaFoto on ka vägev. Minu mäletamist mööda väitsid, et pole Egiptuses käinud?
Ei olegi Egiptuses käinud.
KustutaPilt on, muide, eile hommikul kell neli tehtud kodõuelt läbi paksu udu, mida vasttõusnud päike kohe minema küpsetama asus.
Rohi varvaste all oli veel kastemärg. Mitte enam kauaks.
No minu silmale tundub see foto igatahes nagu Egiptuse kõrb.
KustutaJah, sul polegi vaja sinna reisida. Sul on Egiptus koduõuel! Järgmine kord pildista püramiide ka?
Ulme hea ulme...
VastaKustutaOo :) Väga nunnu :)
VastaKustuta