Kuhu sa tuled, kuhu sa tuled, kuhu sa tuled!!!!
Oot, päriselt lubate tal siin kükitada või?
Olgu siis pealegi, las sitsib. Vasakule ära...
Kõik võtavad koeri.
Hea küll, see on kunstiline liialdus.
Ma kindlasti veel ei taha, võibolla veel paar aastat ei taha ja pärast seda ilmselt väga ei saa ka, lugesin nimelt, et üle 65. aastastele nooremaid kui kaheaastaseid koeri ei anta. Seda tean ma kindlasti, et vanemat koera ma kindlasti ei võtaks, hea, et on inimesi, kes teisiti mõtlevad ja ka täiskasvanud koertele kodu pakuvad.
Võtan õige haned,
Kalkuni võiks ka võtta...
"... üle 65. aastastele nooremaid kui kaheaastaseid koeri ei anta" - KUS sihuke ealine diskrimineerimine toimub?? Põrsakari.
VastaKustutaAh, see on ühe loomade varjupaiga loovutustingimustes selgesõnaliselt kirjas. Ma käisin seal nende koeravõtmislugude peale vaatamas, kes on need koerad, kes koju tahavad.
VastaKustutaEsimesel lugemisel see klausel riivas, aga kui ma tuletasin meelde mõnes sotsiaalmeediakanalis nähtud vesiseid lookesi "memmekene ei jaksa enam/suri ära, kes pakub tema sõbrakesele armastavat kodu?", juures pilt taburetikujulise kehaga masajalgsest kohe-kohe rabanduse saavast koerast, siis mõtlesin, et iga sellise keelu taga on tihti mitu meeleheitlikku lugu.
Lõppude lõpuks - mida enam takistusi ette tuleb, seda parem. Niipea pole koeravõtuplaani niikuinii, õigupoolest olen kusagil taustal juba otsustanud, et oligi viimane koer, kes nüüd läks.
Ma võtan parem noore kilpkonna ja vaatan, kas räägivad õigust, et kilbik elab kolmesaja aastaseks!
"käisin seal vaatamas" tähendab "kolasin nende kodulehel" 😀
VastaKustutaNoh, tead... ühest küljest saan aru, memmekesed ja värki.
VastaKustutaAga teisest küljest, poole nooremad kui kuuekümneviiesed võtavad koeri ja siis hülgavad.
Mina kavatsen igatahes igavesti elada ja mitte ilmaski "viimase koera" otsust teha. Kui üheksakümneviieselt koera võtan, siis muidugi teen kellegagi enne lepingu, et kui ma sajaviieselt suren, saab vana koer ikkagi turvalise kodu :)
Minu jaoks on koera vikerkaare taha minekut väga raske üle elada, seepärast polegi meil enam koera juba kümmekond aastat olnud.
VastaKustutaAga tõepoolest, mulle meeldib ka Kaamose pakutud kilpkonna variant. Elaks koos turvaliselt pika elu :)
Esiene kilpkonn lasi meil jalga ja teine jäi muide auto alla. nii palju siis kooselatud eludest.
VastaKustutaunknown ehk soodoma, alias kellakagu:)
VastaKustutaMeie külast tegi üks suvitaja-kilpkonn keset suve sääred. Sügisel ilmus enam kui kilomeetri kaugusel võõra talu õues välja ja ma ei usu, et ta sinna otse jalutas. Oli see vast seiklus!
VastaKustutaMa ei mäleta, oli see keegi neti- või päriselu-tuttav, igatahes läks ühes peres samuti stepikilpkonn kaotsi ja nad olid ta mõttes maha matnud. See juhtus sügisel; kevadel ilmus kilpkonn aias jälle välja, oli vahepeal ilmselt kuskil talveunes olnud.
VastaKustutaVaatasin enda ja notsu kommentaare ja mõtlesin, et inimpsüühika on ikka äge: ikka, kui juttu tuleb mingist kurvast loost või õnnetusest, siis esimesena meenuvad õnneliku lõpuga taasleidmised. Tõenäoliselt on iga imetabaselt kojujõudnud kilpkonna kohta viiskümmend igaveseks kadunut, kuid imed on pinnal, esireas, raamitult mälus olemas.
VastaKustutaKui nii poleks, oleks maalm tooni võrra tumedam.
SG, neist kahest loomakesest on kahju.
Ma olen mõnikord mõelnud, kuidas saja tuhande aasta pärast arheoloogid leiavad kivistunud kilpkonna Uugametsa külapoe prügiladestuskihist, panevad selle põhjal paika, et "Eestis oli sadatuhat aastat tagasi stepimaastik" ja loodavad lõpuks ometi leida mõne jälje prževalski hobuse olemasolust Sänna rabas...
Siberis on ohtralt mammutiluud. Üks mu tuttav pillimeister tegi sellest plokkflöödi ja hõõrus kahjurõõmsalt käsi, kuidas tulevikuarheoloogid seda süsinikumeetodil dateerima hakkavad.
VastaKustutaKui see plokkflööt kunagi peaks hukka saama oleks tore, kui selle lähedalt leitaks auto, milles on nutitelefon ja mammutijahi nui...
VastaKustuta