Romantikata

„Sa oled ilus“ 

Mees oli julgem, vaikus oli juba nugateravaks muutunud.

Nad istusid teine teisel pool lauda, vaevu üksteisele otsa vaadates. Kohvitassid keerlesid alustassidel, sõrmed näperdasid ebalevalt lusikaid. 

 „Aitäh.“ Vaikselt, peaaegu kuuldamatult. 

„Sul on ilusad juuksed, mulle meeldivad sellised pikad ja tumedad lokid. Ilus.“ 

Mees sai vaevu õhku vibreerima pannud tänust pisut julgust juurde. 

„Mu endisel naisel olid ka sellised juuksed, sul on pikemad. Ja ilusamad.“ 

„Mhm,“ mis selle peale ikka öelda. 

„Mu eks on muidugi...“ 

Paus ei kandnud eriti. 

„Mis?“ 

„Noh. Nõid on natuke. Ta on kuri inimene. Ei-ei, sina näed täiesti teistmoodi välja, ausõna“ 

„Jajah. See peaks ju tore olema?“ 

„Muidugi tore“ 

Vaikus ei tahtnud kuidagi lauast ära minna. 

Naine tundis, et kui nad veel natuke aega kahekesi lauas üksi on, ei tule sellest kohtumisest midagi välja.

 „Läheme kuhugi? Vanalinna näiteks? Ma pole seal vist koolipõlvest saadik käinud.“ 

„Jaa, muidugi, läheme. Ma tean seal kõiki nurgataguseid“ 

Jalutades ei pidanud vähemalt teineteisele silma vaatamist vältima, silmad võisid majade katuseservi ja nikerdatud uksi libiseda. Juttki hakkas ladusamalt liikuma. 

 Mis tööd sa teed, kus elad, mida viimati kinos vaatamas käisid. Trivia, vaikne teise kompamine sõnadega.

 „Näe, siin on tore õu, turiste siia tihti ei satu, aga linn paistab majade vahelt nagu postkaart!“ 

Mees tundis vanalinna tõesti hästi. 

„Ma käisin siin oma naisega ka, talle ei meeldinud“ 

„Mulle meeldib“ 

„Sa oled temast ikka hästi erinev, see mulle sinu juures just meeldib. Tema oleks juba ammu märgade jalgade või tüdimuse üle kurtnud“ 

„Täna ei ole ju jalad märjad?“ 

„Küll temal oleks olnud“ 

Kuidagi ebamugav tundus. Ah, eks nad olid veel võõrad ka, ebamugavus peaks olema niikuinii esimese kohtumise kutsumata saatja, lohutas naine end. Pealekauba vaade linnale oli imeline. 

„Läheme edasi, ma näitan sulle ühte toredat kohvikut!“ 

Kangialuse taga oli tibatilluke hästi lõhnav poeke. Nad istusid kõrvuti lauda, lauad olid nii väikesed, et kohvikruuside küljed puutusid peaaegu kokku. Inimeste küljed ka. Kitsas, väga kitsas oli, mees pani ma käe istudes ümber naise piha, et tasakaalust mitte välja minna. See oli päris... tore. 

„Mu eksile see pood ei meeldinud. Tema jaks liiga kitsas, aga eks ta oli paks ka“ 

„Kui paks?“ 

Ah, mitte seda ei oleks pidanud küsima, aga sõna tagasi enam võtta ei saanud. 

„Seitsekümmend kilo. Jäme“ 

„Mina kaalun seitsekümmend üks“ 

„Jah? No ei usu, sa oled ju peenike!“ Mehe hääles oli kohmetust. 

 Naine ajas selja sirgeks ja proovis end mehest natuke eemale lükata. Huvitav, kas see imelik rull, mis sukkpükste kohale jääb tal käe all tunda on? Ehk ei ole, lootis ta. 

„Läheme edasi“ istumine tundus äkki kuidagi ebamugav. 

Aeglaselt jalutasid nad mööda kitsaid tänavaid, vahetades üksikuid lauseid ilma, majade ja sillutise kohta. Mees tuletas paaril korral meelde, mida ta endine naine oli neistsamust asjust arvanud. Naine ei tuletanud midagi meelde, ta proovis seda päeva juba unustama hakata. 

„Mu buss läheb varsti, anna andeks, ma ei saa kauemaks jääda!“ naisele meenus, et enne õhtust ekspressi läheb üks buss paar tundi varem. 

„Ma saadan sind bussijaama. Mu naine ei sõitnud kunagi bussiga, teda pidi alati autoga viima ja tooma...“ 

Istmele vajudes ei vaadanud naine aknast välja, ei olnud mingit tunnet, et ta peaks seda tegema. 

***

 Telefon piiksus. 

„Kas me kohtume veel? Sa meeldid mulle, sa oled mu eksist nii erinev!“ 

...kustuta sõnum...blokeeri number...

***

"Ta oli kuidagi... ikka väga mu eksi moodi. Huvitav, kuidas ta elab?"

Mees vaatas telefoni.

Näe, numbergi veel alles...