Vaba tahe

„Minu-sinu“ laine rullub blogides.

Kõiki teemassepuutuvaid mõtteid ma lugeda ei saa, paroolimüür ju ja ma ei ole kunagi leidnud endas julgust kelleltki küsida „kle, ma nii tahaks su padja alla peidetud päevikut lugeda, ah?“

Kuna laine on sealt vahepealt läbi hiilides jälle rahvusvahelistesse vetesse jõudnud loen juba mitmendat päeva haiglaselt apla uudishimuga kommentaaride arengut, selgelt on näha kivi, mille otsas kõik kobrutab.  See on ebanormaalselt kaasakiskuv pilt, vahepeal tahaks nii sõna sekka öelda, kuid ma natuke kardan, et juhtub, nagu mõnikord blogides juhtub – „sa ükskord ütlesid mulle pahasti, sinu sõna ei loe!“

Muide – ma olen oikuitihti jätnud kommentaari kirjutamata, kui tundub, et see lõikab kellegi omaruumi pikalt sisse. Sellest hoolimata tajun, et teinekord on mu taktitunne nagu kärbatanud rosin.  Sellepärast jätan igaks juhuks praegu mind kirjutama provotseerinud lõimele viitamata, võibolla on seal aeg juba tuule vaibumiseks.

Marjad, herned, lillepõld.

Selles järjekorras äkki?

Kui mu lapsed olid väikesed, olin ma vaene.

Oot, see on väga vähe ütlev lause.

Ma olin VAENE.

Vaesed ei ole need, kes ostavad riideid teise ringi poest ja otsivad toiduletist odavama kaaluhinnaga vorsti.

Vaesed on need, kelle ainus lootus riiete saamiseks on tuttavate juhuslik headus (näe, mul on siin.. põrandalapi ikka saad...?) ja kelle peenramaa pole hobi, vaid hädavajadus. Ja hoidku head haldjad labida murdumise eest, sest uue eest peab maksma raha!

Ma olin üpris suurele suguseltsile ainus teadaolev maasugulane. Ehk siis see inimene, kelle juurde soojal puhkuseajal külla sõita ja imetleda: „Issand jumal, küll siin on hea elada, vaata, MEIL linnas on raske: kütte eest maksad ennast sandiks ja tead, mis marjad turul maksavad? Kuule, kui ma nüüd tagasi minema hakkan, korja mulle õige paar liitrit marju ja porgandid on sul ka niiiiii ilusad...“ Kui ma ei teinud sellest välja, siis marjad jäid küll võtmata, sest nende korjamine on tüütu, aga porgandipundi peenralt kaasakatkumine käis nii väledalt, et ma ei saanud arugi.

„Sul on nii palju, kahju on või?“

Seina lõi ette korral, kui üks sugulane tuli külla koos sõbrannaga, kummalgi korralik kümneliitrine emailämber näpus, et endale koju punaseid sõstraid korjata – sul on neid ju nii palju, me ISE korjame endale!

Siis lõi kaane pealt. Mul oli neid marju endal vaja, talv tuleb vältimatult igal aastal ja lapsed talveund ei maga.

Ma kannan suguvõsa selles harus siiani ihne sugulase tiitlit. Kas ma hoolin? Jah, natuke ikka, sest mul pole olnud võimalust seletada, miks ma selline olin. Ma tean tegelikult, et nad poleks niikuinii aru saanud, kuid kaitsekõnele on õigus isegi mõrtsukal. Aga ikkagi – ma ju enne lubasin peenralt sibulad pealsetuteks munadeks murda, sest roheline sibul maksab turul raha ja maasikapeenrast sai ju varem oma kõhu lahti süüa ja piima võis linna kaasa saada („kuule, mul pole purki kaasas, annad äkki..? – andsin, sest sugulane ju, ehkki purgid, kes mäletab, olid ka defitsiit...).  Miks ma äkki vihaseks sain? Nad tegelikult ei küsinud kaugeltki mitte alati luba ja alati, kui luba sai korra antud, eeldati, et see kehtis alates andmise hetkest nüüd ja igavesti. Äng kuhjus ja kuhjus ja kuhjus...

Ma arvan, et need kõrvaliste teede äärsed põllud, millest möödaminejad mõnekümne kauna kaupa võtavad võivad olla just need kaks nõmedat emailämbrit.  Inimesed ei ole ilusad ja head, inimesed käivad põllus kotiga ja need on ikka korralikud puuda kartuleid mahutavad sekid.

„Ma ju ainult siit servast“

„ma ju ainult üks kord“

„sul on ju põlluservas ei kasvagi herneid, mis sa karjud, ma ainult paar sammu astusin põllu sisse?“

„vaata kui suur põld see on,  kade oled või?“

Poes peab nende eest maksma.

Kui põllumees on need ise korjanud ja tee ääres neid müüb, peab nende eest maksma.

Kui poes herneid süüa või hernemüüja leti ääres kaunu lüdima hakata, siis see pole õige asi.  Aga põllult võib? Kui palju võib?  Kuidas on põllul herned tasuta ja letis tekib neile hind?

Oh, ma ei ütle, et ma ise pole seda kunagi teinud. Olen. Aga ma tean, et mu tegu on tegelikult varastamine. Jah, ma varastan võõrast põllust herneid.  Ma ei saa ennast vabandada sellega, et tal on palju ja mis need kümme kauna siis ära ei ole, tegelikult käitun ma nagu minuga käitusid need „sul on ju palju“- linnasugulased. Maastaabid on teised, aga põllumehel on hernepõllus teinekord kuradi palju „linnasugulasi“ ka.

Mis tuletas mulle meelde, et sel aastal ei ole ma võõraid herneid söönud. Empaatia põllumehe suhtes on üldiselt kogu selle aasta põllumeeste kottimise taustal varga minus uinutanud (ei julge veel kirjutada „tapnud“. Liha võib olla nõder)

A muide, kas mäletate lillepõldu?

Kõik tegid ju ainult mõne foto. Ühe jalajälje. Ja üleüldse, seal oli juba rada ees, nemad ei tallanud midagi...

Tuli väga maainimesekeskne.

Mis siis, ma sellest julgen vast kõige rohkem arvata.

Põldu küntakse, külvatakse sellele seeme, väetatakse, mässatakse umbrohutõrjega, siis tuleb keegi, kes võtab ainult kümme kauna, neid tulijaid võib vabalt olla sada ja kaunade arvule võib mitu nulli taha uhada ja siis peab põllumees sügisel ka selle põlluosa kombainiga üle käima ja hiljem ära kündma. Saamalistele on need tasuta herned. Põllumehele on see saamata palk.

Ma’itia. Herned on lihtsalt üks sõna. Kas midagi muutuks, kui asendada  „põllumees“  „kudujaga“ ja „herned“ „sokkidega“? Kõrvarõngas ja juveliir - "tal on ee üksik niikuinii ja pole kõige ilusam ja üldse, tal on ju neid palju"? Ahistaja ja ahistatav - "mis see tissi krabamine sulle teeb, ei võta ju tükki küljest, aga mul on kohe palju parem!"

Sama asi ju. 

Küsi ja sulle antakse. 

Mitte alati. Sa ei tea kunagi, millal emailämbritega on vehitud.

Aga sa oled vähemalt austanud teise inimese vaba tahet. 

Võttes jätad sa ta sellest ilma.