Testamendipäev

Väga raske oli leida just esimesi sõnu. Paberil oli küll juba üht-teist kirjas, aga see oli nii-öelda ametlik osa, sissejuhatus, seda oli Hilse varem mitu korda teinud. Kui järg jõudis sissejuhatusest kaugemale tundis Hilse, et sõnad ei tule. Mitte midagi ei tule, silbipoegagi.
Küll ta tulema hakkab, ega Hilse esimest korda testamenti kirjutanud. Paar korda aastas tuli ikka ette, et Hilse kapi keskmisest sahtlist, just lusikate-nugade alusest, mapi välja otsis ja sinna  vahele uue paberi köitis. Vanu ta ei lugenud, ta teadis, et tähtis oli vaid viimasena kausta pandud paberil olev kuupäev, varemkirjutatud ei muutnud enam midagi. Pealekauba kartis Hilse, et vanu kirjutisi lugedes läheb uue tegemine sassi, vanad mõtted ja värsked soovid kisuvad puntrasse.
Ei-ei, seda ei tohtinud juhtuda.
Testament oli tema vaba tahte avaldus just sellel päeval, mitte kuid tagasi kirjutatud mõtete kordus.
No näed, hakkaski tulema.
"Mina, Hilde Luusik, kirjutan täna... "
Hilde vaatas igaks juhuks kalendrit, et testamendile õige kuupäev kirja saaks,
"...sellele paberile korraldused, mida teha minu maise varaga, kui mina ära suren."
Nii, see sai nüüd arusaadavalt kirja.
"Oma korteri jätan mina oma vennapojale Kostja Luusikule, aga seda tingimusel, et ta Kirida Liinat naiseks ei võta, muidu läheb korter vennatütre pojale Harri Luusikule.  Ja verandal on vaja tapeet ära vahetada, parem oleks, kui panete mingi heleda pisikesetäpilise, see sobiks hästi, mida ma üleeile naabrinaisele Kipastu poes näitasin."
Hilse mõtles natuke, ja kirjutas rea lõppu: "Naabrinaise nimi on Reediku Loore, Virkuse Anni käest ärge küsige, temale meeldis see kole triibuline roheline tapeet."
Sellega sai vähemalt korda.
"Minu kassi Murri võtab Peeter komandast korterist omale. Ta alguses võibolla ei taha, aga tema koer kusi kaks korda mu koridori jäetud kalossid täis, sellepärast peab võtma. Kui tal pole, siis võib kassi kausi ka kaasa anda, aga liivakast visake minema, sellel on niikunii pragu põhjas. 
Nõud võite ära jagada, aga vaadake, et supitirinat liiga suure kolksuga lauale ei pane, sellel on ka pragu sees."
Nõude kohta ehk polekski kirjutanud, peaasi, et kassi tulevik paika sai. Kuid kuhugi pidid ta asjad ju jagatud saama, parem ikka, kui ta ise ilusasti kirja paneb kuidas ja mida teha. Muidu läheb nagu Valeerial läks - kõik müüdi maha ja mis müümata jäi see visati minema. Milline raiskamine, korralikud taldrikud läksid prügikasti nii, et kolin taga, Hilde hinges oli veel siiani okas turris. Kui Valeeria elas, olid tal kõik nõud kenasti vitriinkapis, kui mõnel oligi tükk servast ära, sai selle koha ju tahapoole keerata.
Oh, Valeeriaga seoses tuligi meelde....
"Matusele pole suurt orkestrit vaja, see on kallis. Kutsuge seesama viiuldaja, kes Valeeria ärasaatmisel mängis, see punase peaga tüdruk, tema oskas ilusat muusikat teha. Aga vaadake, et Hepiku Gunnarit mu matusele ei kutsu, ta on petis mees!"
Suurt rohkem nagu ei olnudki kirjutada. Hepiku Gunnari kohta oli kirjas ja...
Hilde tõmbas ninaga lörinal natuke üles. Gunnar ju lubas viiekümnendal aastal maad ja ilmad kokku, aga jutuks see jäigi.
No siis pole matusele ka oodatud.
Las muudkui ise mõtleb, miks ei kutsutud, tuleb ehk meeldegi!
Sedasi siis.
Ilusasti allkiri all ja puha. Nagu neil eelmistelgi, mis mapi vahele köidetud. Lihtsalt kuupäev oli värskem, nagu sünnis.