La bella vita è finita

Nüüd on jama majas.

Tagasitulek kodukontori maailmast, kus kammima pidi ainult siis kui sahtlist teelusikad otsa said ja igalt poolt mujalt oli juba otsitud, päevapealt kontorisse, kus rinnahoidja kleidi all on rangelt ja vabatahtlikult soovitatav on keeruline. Seda keerulisem, et mu kabinetikaaslane soovis vahepeal isegi vestelda.

"Mida ta tahab? Miks ta siiapoole vaatab, oioi, kuidas reageerida?" (Juhm naeratus on ehk abiks?) "Tuleb lähemale, veel lähemale, kaks meetrit on otsas issandjumalküll, nüüd on liiga lähedal.." (kangestun)

Kolleeg üritab arendada kerget seltskondlikku vestlust. 

"Mõrtsukas! Tagane minust!"

Ja kogu selle ajutsirkuse juures ei tule meeldegi, milleks need distantsihoidmised vajalikud on või muud sellist. Lihtsalt mu omaruum on vahepeal hirmuäratavalt laiaks valgunud. Endiselt nokin nina ja närin küüsi. Mkm, mitte järjest. Nii rõve pole isegi mina.

Jäine ilm on vahelduseks hea.

Ei ole sisemist sundi (tuntud ka varjunime "südametunnistusepiinad" all)  aeda laamendama minna. 

Blogipuu uus kontseptsioon on põnev. 

Auto24, porno ja Postimees. 

No tee neil nüüd vahet.

Järjehoidjateks mõned head blogid ka, aga üldpilt on ikka kõvasti lappama läinud.

Ega ma muidu ei viriseks, aga ma ise ka ei ilmu enam seal nähtavale. Päris pikk viisteist minutit oli, aga otsa sai.

Kas bloggeri formaadimuutus blogi köögipoolel on midagi, mida tagasi pöörata ei anna? Ma olen stagnant, ma tahan vana luukere tagasi!

Need miljon viga, mis pealkirjas on.

Palun vabandust.

Las olla, kui just roppus pole.